rikkad nagu nemad. Pane nüüd silmad kinni ja jää magama. Hommikul on tarvis kooli minna, ja sa pead saama hea hariduse, kui tahad elus edu saavutada. Kui saad hea hariduse, siis saad ehk rikkaks nagu Richie vanemad.”
„Aga isal on ju hea haridus. Sinul on hea haridus,” ütlesin kiiresti vastu. „Miks meie siis rikkad pole? Meil on ainult palju arveid. Ma ei saa aru,” sõnasin vaikselt. „Ma ei saa aru.”
„Pole midagi, poeg. Ära muretse raha pärast. Su isa ja mina tegeleme meie rahaprobleemidega. Sinul on hommikul kool, nii et pead korralikult välja puhkama.”
1950-ndate lõpus oli mu isa sunnitud Hawaii ülikooli kraadiõppe pooleli jätma, sest tal oli liiga palju arveid maksta. Ta plaanis õpinguid jätkata ja saada doktorikraadi. Kuid naise ja nelja lapsega arved kuhjusid hoopis. Siis jäi ema haigeks, mina jäin haigeks, mu kaks õde jäid haigeks ning mu vend kukkus müüri pealt alla ja vajas haiglaravi. Ainuke, kes polnud haiglas ega vajanud muud ravi, oli mu isa. Ta lahkus kraadiõppest, kolis perega teisele saarele ja asus tööle Hawaii saare haridusjuhi asetäitjana. Lõpuks võttis ta selle ameti üle ja kolis Honolulule tagasi, saades kogu Hawaii osariigi haridusjuhiks.
See oligi põhjus, miks meie perel oli nii palju arveid maksta. Nende tasumiseks kulus aastaid, aga varsti pärast ühe arveportsu äramaksmist avastasime, et peame maksma millegi muu eest, mis tekitas meie perele jälle võla.
Kui sain üheksa-aastaseks ja olin kohanud selliseid klassikaaslasi nagu Richie, mõistsin, et minu pere ja paljude teiste klassikaaslaste perede vahel on suur lõhe. Raamatus „Rikas isa, vaene isa” jutustasin, kuidas käisin õnneliku juhuse tõttu vaeste ja keskklassi laste põhikooli asemel hoopis rikaste laste põhikoolis. Rikaste sõprade olemasolu õrnal üheksandal eluaastal, mil kasvasin ise suurte võlgadega perekonnas, andis mu elule uue suuna.
Kas rahategemine ei nõua mitte raha?
Üks kõige levinumaid küsimusi mulle on: „Kas rahategemine ei nõua mitte raha?”
Minu vastus on: „Ei nõua.” Siis jätkan: „Raha tuleb mõtetest, sest raha on üksnes mõtteline.”
Teisena küsitakse minult: „Kuidas ma investeerin, kui mul pole raha, mida investeerida? Kuidas ma saan investeerida, kui ma ei suuda isegi oma arveid tasuda?”
Minu vastus kõlab: „Esimene, mida soovitan teha, on lõpetada kurtmine: „Ma ei saa seda endale lubada.””
Ma tean, et mu vastused ei rahulda paljusid, sest inimesed otsivad tihtipeale koheseid lahendusi, kuidas kiiresti mõne dollari teenida, et saaks investeerida ja elus edasi jõuda. Ma soovin inimestele teadvustada, et neil on võim ja oskus saada nii palju raha, kui tahavad … kui nad seda tõesti tahavad. Ja see võim ei peitu rahas. Seda võimu ei leia iseendast väljastpoolt. See võim peitub oma arusaamades. Küsimus pole üldse rahas. Küsimus on võimus – inimese mõtete võimus. Hea on see, et tarvis ei lähe raha, vaid ainult valmisolekut muuta mõningaid arusaamu. Muutke mõningaid arusaamu ja te saavutate võimu raha üle, mitte ei lase rahal enda üle võimust võtta.
Rikas isa ütles ikka: „Vaesed inimesed on vaesed ainult sellepärast, et neil on vaesed mõtted.” Ta lisas: „Enamik vaeseid saab ettekujutuse rahast ja elust oma vanematelt. Kuna koolis ei õpetata raha kohta midagi, antakse arusaamad rahast põlvkonniti vanematelt lastele üle.”
Raamatu „Rikas isa, vaene isa” esimene õppetund oli „Rikkad ei tööta raha eest”. Rikas isa õpetas mind raha enda eest tööle panema. Ehkki ma ei saanud üheksa-aastasena aru, miks Richie pere oli rikkam kui meie oma, mõistsin seda aastaid hiljem. Richie pere teadis, kuidas raha enda eest tööle panna, ja nad andsid selle teadmise oma lastele edasi. Richie on endiselt rikas mees ja muutub üha rikkamaks. Millal iganes me praegu kohtume, saame endiselt väga hästi läbi ning kohtudes pole meie 40 aasta tagune sõprus kusagile kadunud. Kokkusaamiste vahele võib jääda viis aastat, aga iga kord, kui kohtume, on meil tunne, nagu oleksime teineteist alles eile näinud. Nüüd saan ma aru, miks tema perekond oli rikkam kui minu oma; ma näen teda seda teadmist oma lastele edasi andmas. Kuid ma näen Richiet edasi andmas rohkemat kui ainult praktilisi teadmisi raha kohta. Ma näen teda edasi andmas võimu raha üle. Ning just võim raha üle on see, mis teeb rikastest rikkad – mitte raha üksi. Ma tahan selle raamatuga anda teile edasi just võimu raha üle, nii et te saaksite anda selle omakorda oma lastele.
Raamatus „Rikas isa, vaene isa” jutustatud lugu sellest, kuidas rikas isa mu kümnesendisest tunnitasust ilma jättis, pahandas suuresti lugejaid. Ehk teisiti öeldes: ta laskis mul töötada tasuta. Üks arstist sõber helistas mulle pärast raamatu läbilugemist ja ütles: „Kui ma lugesin, et su rikas isa sundis sind ilma palgata konserve riiulile panema, läks mul veri keema. Ma saan su sõnumist aru, aga ma pole nõus. See oli julm. Inimestele tuleb maksta. Sa ei saa loota, et inimene töötaks tasuta, eriti kui keegi teine teenib selle pealt raha.”
Rikkad ei vaja raha
Kui rikas isa võttis kümnesendise tunnitasu ära, siis lõpetas ta raha maksmise, et avastaksin võimu raha üle. Ta tahtis, et ma teaksin, et raha on võimalik teha ka ilma rahata. Ta tahtis, et ma avastaksin raha loomise võimu, mitte ei õpiks raha eest töötama. Rikas isa ütles: „Kui sa ei vaja raha, teenid palju raha. Inimesed, kes vajavad raha, ei saa tegelikult kunagi rikkaks. Just see vajadustunne röövibki sinult võimu. Sa pead kõvasti tööd tegema ja õppima mitte kunagi raha vajama.”
Rikas isa andis küll oma teistele lastele taskuraha, kuid mitte oma pojale Mike’ile, ja ta ei maksnud meile tema juures töötamise eest palka. Ta ütles: „Andes lapsele taskuraha, õpetad last raha eest töötama, mitte õppima raha looma.”
Ma ei käsi teil lasta oma lastel tasuta töötada. Ja ma ei ütle, et ärge andke oma lapsele taskuraha. Ma pole nii rumal, et öelda teile, mida te oma lapsele ütlema peate, sest iga laps on erinev ja iga olukord on erinev. Minu mõte on selles, et raha tuleb mõtetest, ja kui teil on tõsine soov anda oma lapsele elus finantsalane edumaa, oleksin teie asemel omaenese mõtete ning oma lapse mõtete suhtes äärmiselt valvas. Üks kulunud kõnekäänd ütleb: „Selleks, et kusagile jõuda, tuleb teha esimene samm.” Täpsem kõnekäänd kõlaks: „Selleks, et kusagile jõuda, tuleb kõigepealt sellest mõelda.” Mis puutub rahasse, siis paljud inimesed alustavad oma eluteed halbade mõtete või arusaamadega, mis piiravad neid hilisemas elus.
Millal anda oma lapsele teadmisi rahast?
Minult küsitakse alatihti: „Millises vanuses ma peaksin hakkama oma lapsele raha kohta teadmisi andma?”
Mu vastus on: „Kui te laps hakkab raha vastu huvi tundma.” Ning jätkan: „Mul on sõber, kellel on viieaastane poeg. Kui ma näitaksin lapsele 5- ja 20-dollarist rahatähte ning küsiksin temalt: „Kumba sa tahad?”, kumma laps valiks?” Minult küsimuse küsinud inimene vastab tavaliselt kõhklemata: „20-dollarise.” Mina vastan: „Just, sest isegi viieaastane laps saab aru, mis vahe on 5- ja 20-dollarisel rahatähel.”
Mu rikas isa võttis kümnesendise tunnitasu ära, sest palusin, et ta õpetaks mind rikas olema. Ta ei teinud seda pelgalt sellepärast, et õpetada mulle midagi raha kohta. Minu soov oli õppida rikkaks saama. Ma ei tahtnud õppida lihtsalt midagi raha kohta – need on kaks eri asja. Kui laps ei taha tingimata õppida rikkaks saama, peaksid õppetunnid olema ilmselt erinevad. Üks põhjusi, miks rikas isa oma teistele lastele taskuraha andis, oli selles, et neid lapsi ei huvitanud rikkakssaamine, seepärast olid ka õppetunnid rahast nendele teistsugused. Aga kuigi õppetunnid olid erinevad, õpetas ta neile ikkagi võimu omamist raha üle, mitte raha vajamist kogu elu. Nagu rikas isa ütles: „Mida rohkem sa vajad raha, seda vähem on sul võimu.”
