ja kodujooksul, aga ta ei saa kummagagi hakkama, isegi kui see oleks elu ja surma küsimus.”
„Ning selles seisnebki ainult akadeemilise IQ järgi isiku üle otsustamise probleem,” tähendas mu pedagoogist isa. „Kõrge akadeemilise IQ-ga isikud ei saa sageli tegelikus elus hästi hakkama.”
„Aga miks?” tahtsin teada.
„See on hea küsimus, millele ma ei oska õigesti vastata. Arvatavasti peitub põhjus selles, et pedagoogid keskenduvad peamiselt vaimsetele oskustele, mitte vaimsete teadmiste muutmisele füüsilisteks oskusteks. Arvan ka, et meie, pedagoogid, karistame inimesi vigade tegemise eest, ja kui sa kardad eksida, kaob tahtmine üldse midagi teha. Me paneme hariduses liiga suurt rõhku kõige õigesti tegemisele ja hirmule eksimise ees. Just hirm eksimise ja rumala mulje jätmise ees on need, mis takistavad inimesi tegutsemast, aga lõppkokkuvõttes õpime me kõik tegutsedes. Kõik teavad, et me õpime vigade kaudu, ent koolisüsteemis karistatakse õpilasi liiga paljude vigade eest. Haridusmaailm kubiseb inimestest, kes oskavad pesapallist põhjalikult rääkida, kuid ei oska seda ise mängida.”
„Seega, kui meie õpetaja ütleb, et Andy on geenius, kas see tähendab siis, et ta on parem kui mina?”
„Ei,” vastas isa. „Kuid tal on koolis kergem õppida kui sinul, sest tal on geeniuse tasemel lugemisoskus. Aga spordiväljakul õpid sina kiiremini kui tema. Ainult seda see tähendabki.”
„Nii et kõrge IQ võib tähendada ainult seda, et tema õpib kiiremini lugedes, kuid see ei tähenda, et mina ei suuda õppida sama palju, kui tema teab,” arutlesin, otsides suuremat selgust. „Ehk teisiti öeldes: ma suudan õppida midagi, kui tahan seda õppida. Kas on nii?”
„Just nii,” kinnitas isa. „Haridus on suhtumine, ja kui sul on niisugune positiivne suhtumine õppimisse, läheb sul hästi. Kuid kui sul on kaotaja suhtumine või ületamatu suhtumine õppimisse, ei õpi sa kunagi midagi.”
Tõmbasin oma tagataskust pesapalliajakirja välja. See oli kulunud ja räbaldunud. „Mulle meeldib seda ajakirja lugeda. Ma võin öelda sulle kõikide mängijate tulemused, pallimise keskmised ja palgad. Aga kui ma seda ajakirja klassis loen, võtab õpetaja selle ära.”
„Ja õigesti teeb,” sõnas isa. „Aga ta peaks innustama sind seda kooliväliselt lugema.”
Noogutasin. Lõpuks sain ma aru, miks Andyl on kõrgem IQ. Aga mis kõige tähtsam, ma sain teada, kuidas ma õpin kõige paremini. Sellel päeval sain teada, et ma õpin kõige paremini kõigepealt tegutsedes ja siis selle kohta lugedes. Näiteks, mida rohkem ma pesapalli mängisin, seda rohkem tahtsin selle kohta lugeda. Aga kui ma seda ei mänginud, polnud mul ka huvi selle kohta lugeda. Niisugune õppimisviis töötas minu puhul kõige paremini. Just sel viisil õppisin kogu ülejäänud elu. Kui ma proovisin kõigepealt midagi teha ja mul tekkis selle vastu huvi, oli ka põnev selle kohta lugeda. Ent kui ma ei tegelnud asjaga kõigepealt füüsiliselt või sain millegi kohta ainult lugeda, tekkis mul harva huvi ja seetõttu ei tahtnud ma selle kohta lugeda. Kümneaastase kohta olin selleks päevaks küllalt õppinud. Mu keskendusmisvõime oli ammendatud. Haarates pesapallikinda ja – kurika, siirdusin uksest välja, et pespalli osas peenemaid erisusi otsida. Mul oli tarvis pesapalli IQ-d parandada ja parim viis selleks oli seda mängida. Pealegi teadsin, et kui ma ei harjuta, võidakse Sipelgas Andy meeskonnas minu asemele panna.
See üks seletus mu pedagoogist isalt oli peamine põhjus, miks ma lõpetasin keskkooli ja pidasin vastu väga karmis range õppekavaga riiklikus sõjaväeakadeemias. Tänu kõnealusele seletusele mõistsin, et kõrge akadeemilise IQ puudumine ei tähendanud veel seda, et ma pole tark. See tähendas üksnes, et pean leidma õppimisviisi, millest on mulle kõige rohkem kasu. Ilma selle väärtusliku teadmiseta oleksin ehk ammu enne keskkooli lõppu selle pooleli jätnud. Isiklikult minu jaoks oli kool liiga aeglane, igav ja ebahuvitav. Suurem osa aineid, mida pidin õppima, ei pakkunud mulle huvi, aga ma leidsin viisi, kuidas neid õppida ja kontrolltööd/eksamid ära teha. Mind aitas edasi teadmine, et kui ma saan lõpuks kolledžist diplomi, hakkab tõeline haridustee.
Kui palju erinevaid andekusi on olemas?
1980-ndate alguses kirjutas Howard Gardner raamatu „Frames of Mind” („Mõttelaadid”). Selles raamatus tõi ta välja seitse eri andekust ehk intelligentsust. Need on järgmised.
1 . Verbaalne-lingvistiline. See on andekus, mille alusel haridussüsteem praegu isiku IQ-d mõõdab. See on isiku sünnipärane võime sõnu lugeda ja kirjutada. See on äärmiselt tähtis intelligentsus, sest on üks inimese põhilisi info kogumise ja vahetamise viise. Selle andekusega on õnnistatud üldjuhul ajakirjanikud, kirjanikud, advokaadid ja õpetajad.
2. Arvuline. See on andekus, mis tegeleb arvudega mõõdetava infoga. Ilmselgelt on selle intelligentsusega õnnistatud matemaatikud. Õppinud inseneril peab olema ühteaegu nii verbaalne-lingvistiline kui ka arvuline andekus.
3. Ruumiline. See andekus on paljudel loomeinimestel, näiteks kunstnikel ja disaineritel. Arhitektil peavad olema kõik eespool nimetatud kolm andekust, sest ta elukutses läheb tarvis sõnu, arve ja loomingulist disaini.
4. Kehaline. Selle andekusega on õnnistatud paljud suurepärased sportlased ja tantsijad. On ka palju neid, kellel ei lähe koolis hästi, kuid kehaliselt on nad andekad. Niisugused inimesed õpivad sageli tegutsedes, mida nimetatakse ka praktiliseks õppeks. Selle andekusega inimesi tõmbavad sageli mehaanika või ehituserialad. Neile meeldivad tõenäoliselt puidutöö- või kokandustunnid. Ehk teisiti öeldes: need andekused väljenduvad asjade nägemises, puudutamises ja tegemises. Inimesel, kes disainib sportautosid, peavad olema kõik neli eespool nimetatud intelligentsust.
5. Intrapersonaalne. Seda andekust kutsutakse sageli ka emotsionaalseks intelligentsuseks. See on see, mida me ütleme endale näiteks siis, kui oleme hirmul või vihased. Inimesed on pahatihti milleski ebaedukad mitte vaimsete teadmiste puudumise tõttu, vaid kuna nad kardavad ebaõnnestuda. Näiteks tunnen paljusid headele hinnetele õppinud tarku inimesi, kes on vähem edukad, kui võiksid olla, lihtsalt sellepärast, et nad elavad läbikukkumise või vigade tegemise hirmus. Paljud inimesed ei teeni raha lihtsalt sellepärast, et nad kardavad rohkem raha kaotamist kui naudivad selle teenimist.
Daniel Goleman on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Emotional Intelligence” („Emotsionaalne intelligentsus”), mida soovitan lugeda nendel, kes on valmis läbi viima olulisi muutusi oma elus. Goleman tsiteerib selles raamatus 16. sajandi humanisti Rotterdami Erasmust, kes ütleb, et emotsionaalne mõtlemine võib olla 24 korda mõjuvõimsam kui ratsionaalne mõtlemine. Ehk teisiti öeldes: suhe on järgmine.
Olen üsna veendunud, et peaaegu kõik meist on kogenud emotsionaalse mõtlemise võimu ratsionaalse mõtlemise üle, iseäranis juhtumil, kui me kardame rohkem, kui on loogiline või kui me teame, et ütlesime midagi, mida poleks tohtinud öelda.
Olen Golemaniga nõus, et intrapersonaalne intelligentsus on kõikidest andekustest kõige olulisem. Ma arvan nii, sest intrapersonaalne andekus tähendab meie kontrolli selle üle, mida me endale ütleme. Mina räägin iseendaga ja teie räägite endaga.
6. Interpersonaalne. See andekus on inimestel, kes suhtlevad teistega vabalt. Selle andekusega inimesed on sageli karismaatilised suhtlejad, suurepärased lauljad, jutlustajad, poliitikud, näitlejad, müügiinimesed ja esinejad.
7. Keskkondlik.
