style="font-size:15px;"> Pärast nende andekuste eristamist on määratletud veel rohkem kui 30 andekust, seega meie intelligentsus andekuse teemal kasvab üha, sest me näeme järjest peenemaid erisusi.
Inimesed, kellel läheb koolis halvasti
Inimesed, kellel läheb koolis halvasti, isegi kui nad väga püüavad, on sageli verbaalselt-lingvistiliselt vähe andekad. Niisugused inimesed ei õpi vaikselt paigal istudes, loenguid kuulates ega lugedes. Nad õpivad teistmoodi või on andekad teistes valdkondades.
Mu pärisisa oli kahtlemata verbaalselt-lingvistliselt andekas, tänu millele ta luges ja kirjutas hästi ning tal oli kõrge IQ. Ta oli ka suurepärane suhtleja, mis omakorda tähendas, et ta oli lisaks interpersonaalselt väga andekas.
Seevastu minu rikkal isal oli andekus, mis on nimekirjas teisel kohal – matemaatiline andekus. Tema verbaalsed-lingvistilised oskused olid allapoole keskmist, mistõttu tal jäigi kool jäädavalt pooleli. Rikas isa oli halb lugeja ja kirjutaja. Aga ta oli väga hea esineja ja tema interpersonaalsed oskused olid suurepärased. Tal oli sadu töötajaid, kellele meeldis tema alluvuses töötada. Ta ei kartnud ka riskida, mis tähendas, et ta oli intrapersonaalselt väga andekas. Ehk teisiti öeldes: tal oli oskus pöörata suurt tähelepanu arvulistele üksikasjadele, millele lisandus võime investeeringutega riskida, ja ta oskas ka luua ettevõtteid, kus inimestele meeldis töötada.
Mu pärisisa oli enamikus valdkondades väga andekas, kuid tema nõrkuseks oli hirm raha kaotamise ees. Kui ta üritas alustada oma äri ja tal sai raha otsa, haaras teda paanika ja ta läks uuesti palgaliseks. Üks, mis peab suurepärasel ettevõtjal olema – eriti alustades ettevõtte ehitamist, kui sul pole raha –, on intrapersonaalne andekus.
Inimene, kes kukub ja tõuseb uuesti püsti, kasutab intrapersonaalset ehk emotsionaalset intelligentsust. Niisugust andekust nimetatakse sageli visaduseks või meelekindluseks. Kui inimesed teevad asju, mida nad kardavad hirmsasti teha, rakendavad nad oma intrapersonaalset andekust. Seda kutsutakse julguseks või söakuseks. Kuid kui inimene teeb vea ja tal on intrapersonaalne andekus tunnistada seda ning vabandust paluda, siis nimetatakse seda andekust sageli alandlikkuseks.
Miks mõni inimene on edukam kui teised
Uurides Tiger Woodsi elulugu, pole raske mõista, miks ta on niisugune superstaar. Selleks, et olla suurepärane õpilane, pääseda Stanfordi ülikooli, olla ehk parim golfimängija ajaloos ja niivõrd mõjukas meediastaar, peavad tal olema kõik eespool loetletud seitse andekust. Iga golfimängija ütleks teile, et golf nõuab tohutut kehalist andekust, aga mis veelgi tähtsam, see vajab tohutut intrapersonaalset andekust. Just sellepärast ütlevadki väga paljud inimesed, et golfi mängitakse enese sees. Kui televiisorist Tigerit vaadata, saad aru, miks talle toodete heakskiitmise eest hiiglaskikke summasid makstakse. Talle makstakse palju, sest ta on suurepärane suhtleja, mis tähendab omakorda, et ta on interpersonaalselt väga andekas. Ta on äärmiselt karismaatiline ja veenev meediastaar. Ta on üle maailma miljonite inimeste jaoks kangelane, mistõttu ettevõtetele meeldib kasutada teda oma toodete reklaamijana.
1930-ndate lõpus uuris Carnegie instituut edukaid inimesi ja uuring näitas, et tehnilised oskused moodustavad vähem kui 15 % nende edu põhjustest. Ehk teisiti öeldes: mõni arst on edukam kui teised mitte tingimata selle pärast, missuguses koolis ta õppis või kui tark ta on. Me kõik tunneme inimesi, kes õppisid koolis väga hästi ja on väga targad, ent ometi ei lähe neil tegelikus elus hästi. Vaadeldes kõnealust seitset eri andekust, on võimalik kindlaks teha veel mõni isiku edu ja ebaedu põhjus. Ehk teisiti öeldes: te saate märgata järgmisi erisusi, mis on intelligentsuse alus.
Carnegie instituudi uuringu kokkuvõttest selgus, et tervelt 85 % isiku edust elus sõltub oskusest inimestega „manipuleerida”. Inimestega suhtlemise ja läbisaamise võime oli märksa olulisem kui tehniline asjatundlikkus.
Carnegie esile tõstetud mõtet rõhutas omakorda tööhõive probleemidega tegeleva ameti U.S. Census Bureau of Hiring, Training and Management korraldatud uuring. 3000 tööandjalt küsiti: „Mis on need kaks tähtsaimat oskust, mida te inimese palkamisel otsite?” Kuus esimest tähtsaimat oskust olid:
1. hea suhtumine;
2. hea suhtlemisoskus;
3. eelnev töökogemus;
4. eelmise tööandja arvustus töötaja kohta;
5. milline väljaõpe on töötajal;
6. milline haridus on töötajal.
Jällegi olid eduka värbamise juures suhtumine ja suhtlemisoskus kõrgemal kohal kui tehniline asjatundlikkus.
Leia oma andekus ja ärata endas geenius
Mu haridusjuhist isa teadis, et mul ei lähe koolis hästi. Ta teadis, et ruumis istumine, loengute kuulamine, raamatute lugemine ja ainete õppimine ilma vähimagi füüsilise osaluseta ei ole minu jaoks parim õppimisviis. Tegelikult kordas ta alatas: „Ma kahtlen, kas üldse kellelgi mu lastest koolis hästi läheb.” Ta teadis, et kõik lapsed ei õpi ühtemoodi. Üks mu õdedest on suurepärane kunstnik, hiilgav värvide ja disaini alal. Ta töötab praegu kommertskunstnikuna. Teine õde on nunn ja häälestunud tugevalt keskkonnale. Talle meeldib väga elada harmoonias kõikide jumala loomadega ja loodusega. Mu vend on väga kehaline õppija. Talle meeldib teha ja õppida kätega. Andke talle kruvikeeraja ja ta tahab asju remontida. Ta on ka suurepärane suhtleja, mistõttu talle meeldib inimestega rääkida ning aidata neil abistada teisi inimesi. Sellepärast talle ilmselt meeldibki töötada verepangas. Ta rahustab pabistavaid inimesi ning palub neil annetada verd, et aidata teisi inimesi. Ma arvan, et mul on head intrapersonaalsed oskused, mis võimaldavad mul üle saada isiklikust hirmust ja tegutseda. Sellepärast mulle meeldibki olla ettevõtja ja investor või sellepärast mulle meeldiski olla merejalaväelane ja lennata Vietnamis lahingukopteriga. Olen õppinud muutma oma hirmu põnevuseks.
Mu isa oli küllalt tark, et innustada oma lapsi leidma oma andekust ja oma õppimisviisi. Ta teadis, et kõik ta lapsed on erinevad, neil on erinevad anded ja nad õpivad erinevalt – ehkki meil kõigil olid samad vanemad. Kui ta avastas, et mind huvitavad tegelikult raha ja kapitalism – distsipliinid, mis teda ei huvitanud –, õhutas ta otsima mind õpetajaid, kes neid mulle õpetaksid. Sellepärast hakkasingi üheksa-aastasena õppima oma rikkalt isalt. Kuigi mu pärisisa pidas rikkast isast lugu, ei olnud nad paljudes küsimustes ühel nõul. Mu isa, suurepärane pedagoog, mõistis, et kui last huvitab mingi teema, siis on lapsel parem võimalus avastada oma sünnipäraseid andeid. Ta lubas mul õppida mind huvitavaid valdkondi, ehkki talle need eriti ei meeldinud. Ja kui ma ei saanud koolis häid hindeid, siis isa ei pahandanud, kuigi oli haridussüsteemi juht. Ta teadis, et ehkki kool on oluline, ei avasta ma seal oma annet. Ta teadis, et kui lapsed õpivad seda, mis neid huvitab, avastavad nad oma anded ja saavutavad edu. Ta teadis, et ta lapsed on targad. Isa ütles meile, et me oleme targad, ehkki saime koolis sageli halbu hindeid. Suurepärase õpetajana teadis ta, et haridus tähendab tegelikult annete väljatõmbamist, mitte üksnes info sissetoppimist.
Oma lapse andekuse kaitsmine
Mu isa oli seisukohal, et kõikide laste andekust tuleb kaitsta. Ta teadis, et koolisüsteem tunnistab peamiselt üht andekust – verbaalset-lingvistilist. Ta teadis ka, et lapse isiklik andekus võidakse koolis hävitada, eriti juhul, kui ta pole andekas valdkonnas, mis on IQ aluseks. Isa muretses minu pärast, sest olin väga aktiivne laps ja vihkasin aeglaseid igavaid aineid. Ta teadis, et mu tähelepanuvõime on kehv ja ma satun koolis hätta. Nendel põhjustel innustas ta mind tegelema spordiga ja õppima rikkalt isalt. Ta soovis, et säilitaksin oma aktiivsuse ja õpiksin ennast huvitavat ainet, et andekusega otseselt seotud enesehinnang ei
