naeratas seal tobedalt vist tükk aega, enne kui taipas, et ta on ikka veel ohtlikus olukorras. Kui tüdruk peaks ärkama ja ehmatusest karjuma hakkama, siis võib keegi seda lõpuks kindlasti kuulda. Või kui keegi läheb uksest mööda ja näeb, et selle lukk on lahti.
Ta pidi kiiresti mõtlema, mida teha – kas lahkuma või tüdruku ettevaatlikult üles ajama. Ta oli ometi ju nii palju vaeva näinud, et lõpuks siia kajutisse sisse saada. Nüüd oleks ju eriti tobe peaaegu sama targalt tagasi minna. Ta pidi tingimata tüdruku äratama, et teada saada, kes ta on ja miks teda siin ruumis luku taga hoitakse.
Alex tõusis otsustavalt püsti. Ta hingas korra sügavalt sisse ja sulges siis tüdruku suu, ise teda samal ajal õrnalt raputades. Selle järgi, kuidas tüdruku keha krampi tõmbus, taipas poiss, et magaja on ärganud. „Ära karda,” sosistas ta. „Ma ei tee sulle midagi.”
Tüdruk avas silmad ja jõllitas poisile hirmunult otsa.
„Ära karda,” sosistas Alex uuesti. „Ma olen sõber. Kui ma nüüd käe ära võtan, siis palun, ära hakka karjuma, eks!”
Tüdruk noogutas.
Alex hingas kergendatult. Ta võttis käe tüdruku suult.
Järgmine hetk oli pingeline. Alex ei saanud olla kindel, et tüdruk oma lubadust peab. Poiss polnud isegi kindel, kas tüdruk teda või tema keelt mõistis. Tal polnud ju põhimõtteliselt aimugi, kust see tüdruk oli siia sattunud.
Poisi kahtlused hajusid hetkega, kui tüdruk ise juttu alustas. Ta ajas end sängis istukile ja silmitses poissi uurivalt. „Kes sa oled?” küsis ta viimaks. Tüdrukul olid pikad pruunid juuksed ja suured tumedad pikkade ripsmetega ääristatud silmad. Ta pilk oli ühteaegu kurb ja uudishimulik.
„Alex,” sõnas poiss ja tundis, kuidas ta punastas. Ta tundis end tobedalt, kuid mida ta pidi veel ütlema?
Tüdruk ei lasknud end sellest häirida. „Mina olen Maria,” sõnas ta. „Ma olen siin mingil põhjusel vangis. Kuidas sa sisse said?”
„See on piraadilaev Atlantis,” sõnas poiss. „Ma ise olen siin samuti vangis, aga mina ei saa niisama kajutis olla, vaid pean hommikust õhtuni orjama.”
„Ma ei ole siin ju vabatahtlikult,” ütles tüdruk pahuralt ja kurvalt.
Poiss punastas jälle. „Ma tean. Vabandust. Ma tahtsin öelda, et siin on veel üksteist poissi, kes on samuti erineval viisil siia sattunud ja töötavad nüüd siin piraatide heaks. Sa ei tea siis, miks sa siin oled?” küsis Alex hetke pärast hämmeldunult. „Varem pole siin tüdrukuid olnud.”
Tüdruk kehitas õlgu. „Ei tea. Ma elasin oma emaga Hispaniolal, Santo Domingo linnas. Mu ema on lihtne pesunaine ja …” Ta püüdis emale ja kodule mõeldes pisaraid tagasi hoida.
Alex ootas taktitundeliselt nii kaua, kui Maria end kogus.
„Ja ühel õhtul, kui ma läksin kaevult vett tooma, röövisid kaks meest mu ära ja tõid siia laevale. Ma ei tea, miks. Me pole üldsegi rikkad, minu eest pole mõtet lunaraha küsida. Ma …” Maria vakatas ja korraga hakkasid üle ta näo jooksma suured pisarad.
Poiss tahtis teda kuidagi lohutada, aga ei osanud. Viimaks istus Alex tüdruku kõrvale ja pani talle käe ümber. „Ära nuta,” sosistas poiss. „Ma püüan välja uurida, mis toimub. Ma luban sulle.”
„Kuidas sa üldse siia sisse said?” küsis tüdruk läbi nuuksumise ja vaatas poisile hetkeks kahtlustavalt otsa.
„Ma kuulsin üks hommik siit su karjatust,” seletas poiss. „Ja siis nägin ma ühel päeval, kuidas Amir tuli siia toidukandikuga. Täna avanes mul võimalus tema vöölt võtmekimp pihta panna, kui ta purjus peaga tekile magama jäi, ja nii ma siia tulingi.”
Tüdruk naeratas. „Väga kaval sinust. Aga …” ta vakatas poolelt sõnalt.
„Mis on?” küsis poiss ehmunult. Ta kartis, et tüdruk oli kuulnud kedagi tulemas.
„Mulle meeldiks, kui sa teinekordki mind vaatama tuleks,” sõnas Maria viimaks häbelikult. „Aga ilmselt ei saa sa niipea enam võtmetele ligi,” lisas ta kurvalt.
Alex muutus morniks. Ta polnud selle peale üldsegi tulnud. „Ma mõtlen midagi välja,” lubas ta. „Ma tulen sind kindlasti veel vaatama.”
Maria noogutas. „Tore. Ma jään sind siis ootama.”
„Ma pean nüüd minema,” ütles Alex pärast mõningast vaikust. „See oleks halb, kui keegi mu kadumise avastaks. Või selle, et uks on lahti.”
„Ma mõistan,” sõnas tüdruk. „Ole ettevaatlik!”
„Ma püüan! Head ööd!” Alex viipas veel korraks tüdrukule ja avas siis ettevaatlikult ukse. Koridoris oli kõik vaikne. Ta hiilis välja ja sulges luku. Nüüd jäi üle veel kõige keerulisem – võtmed Amiri vööle tagasi viia.
Õnneks leidis ta mehe lamamast sealtsamast, kuhu ta Alexist tund aega tagasi oli jäänud. Poiss hiilis mehele lähemale ja sokutas võtmekimbu uuesti ta püksirihma külge. Amir magas nüüd juba nii sügavasti, et isegi ei liigutanud enam läbi une.
Süda võidurõõmust ja kergendusest põksumas liikus Alex oma kajuti poole.
Järgnevatel päevadel püüdis Alex välja mõelda moodust, kuidas ta uuesti Mariat vaatama saaks minna. Ta püüdis igal võimalikul hetkel Amiri silmas pidada, kuigi mõistis, et võimalus, et mees oma võtmed kuhugi maha jätab, on kaduvväike. Kuid muud plaani ei osanud ta samuti välja mõelda.
Aga tagavaravõtmed, turgatas talle umbes kolmandal päeval pähe. Kindlasti hoitakse kusagil laekas varuvõtmeid. Ta peab ainult välja uurima, kus need on ja kuidas neile ligi pääseb.
Ühel päeval, kui ta oli Omariga tekile kahekesi jäänud, avanes tal selle teadasaamiseks suurepärane võimalus. Omar oli laeval puusepp. Tema ülesandeks oli parandada kõik laeva puitosad, kui need juhtusid katki minema. Alex ei teadnud, mis rahvusest Omar võis olla – mehel oli küll araablastele omane kollakas nahk ja ka neile iseloomulik nimi, kuid oma kasvult polnud ta mitte lüheldane, vaid pikk ja tema näojooned olid pigem skandinaavlastele omaselt esiletungivad, samuti olid tema silmad sinised, mitte pruunid. Ka tema parimateks sõpradeks tundusid olevat rootslased Lars ja Eric. Omar erines teistest piraatidest sellepoolest, et ta ei suhtunud nagu enamik neist poistesse kui mingitesse alamatesse olenditesse. Omar oli alati kõigi teiste ja ka Alexiga sõbralik olnud. Nüüdki uuris ta, kuidas poisil läheb.
Alex vaatas võtmeid Omari vööl ja mõtles, kuidas neist juttu teha. Mees märkas ta huvitatud pilku.
„Kui need ära kaovad, näiteks võitluses …” sõnas poiss viimaks kõhklevalt.
Omar lõi käega. „Sellest pole midagi. Meil on iga luku jaoks veel teinegi võti. Neid hoitakse pootsmani kajutis kirjutuslaua alumises sahtlis.”
Alex naeratas endamisi. „Need on vist päris mitme luku taga,” sõnas ta nii ükskõikselt kui suutis.
„Osa on, osa ei ole,” märkis Omar. „Kapteni kajuti võtit seal kindlasti pole, samuti ka kambüüsi ja lastiruumide võtmeid.”
Alex kihistas naerda. „Pole ka ime, siis oleks vist juba ammu kogu rumm ära joodud.”
„Seda küll,” sõnas Omar. Poiss ei saanudki
