on,” Alex tõmbas ninaga.
Nicky ei reageerinud. Ta jõllitas otse enda pea kohale. Seal, mastipuu köite küljes rippus pea alaspidi Adam. Adami surnukeha.
Sekund hiljem pööras Nicky kannapealt ringi ja tormas minema. Alex jooksis talle järele. Ta tahtis kindel olla, et sõber midagi hullumeelset ette ei võta.
Kui Nicky kajutisse jõudis, kohmitsesid kõik veel oma riiete kallal. Ka Huck, Marcus ja Peter olid viimaks end püsti ajanud.
„Te tapsite ta!” hüüdis Nicky ja jäi hullumeelse näoga kolmikule otsa vaatama.
„Mida?” küsis Huck silmi pilgutades.
„Kelle me tapsime?” uuris ka Peter end aegamisi püsti ajades.
„Adami!” karjus Nicky neile näkku. „Sina, Peter, ütlesid, et ta võiks parem surnud olla. Nii et ära salga!” Nicky surus vihaselt sõrme vastu Peteri rinda.
Alles nüüd tajus Alex, et kõik olid ümberringi haudvaikseks jäänud. Pooled poistest olid näost kaamed. Alan oli surunud käed rusikasse ja jõllitas Peterit. Kõik ootasid neilt vastust.
„Meie pole kedagi tapnud,” sõnas Peter, kuid ta hääl värises.
„See, et ta pole välja ilmunud, ei tähenda veel, et ta surnud oleks,” sõnas viimaks Huck põlglikult ning püüdis Nickyst ja Alexist mööda pääseda.
Nicky astus talle teele ette. Ta oli Huckist pool pead lühem ja poole kõhetum, aga ta ei paistnud kartvat. „Ta on surnud!” karjus Nicky. „Ta ripub pea alaspidi mastis. Teie tegite seda!”
Kolmik vaatas üksteisele nõutult ja Alexile tundus, et ka natuke hirmunult otsa.
„Ei teinud,” ütles Marcus viimaks vaikselt ja isegi natuke kurvalt. Kõik vaatasid poissi jahmunult.
„Ta poleks sinna ise suutnud ronidagi,” sõnas Alan süüdistavalt.
„Mis te taga siis tegite?” küsis korraga Sam. Julgemalt kui keegi oleks talt kunagi lootnud.
„Pole sinu asi,” sõnas Peter. „Aga me ei tapnud teda.”
„Aga sa ütlesid, et parem kui ta surnud oleks,” tuletas Rico meelde.
Peter muigas põlglikult. „Mis siis? Ta oli jobu. Aga ma ei mõtelnud seda päris nii,” sõnas ta läbi hammaste. Peteril oli häbi näida nõrk. Häbi tunnistada, et ta sõnad ei tähendanud midagi.
„Ma ei usu teid,” ütles Nicky, kes ikka veel kolmikut hoolega silmitses. „Teil pole õigust kedagi tappa, isegi kui ta teile ei meeldi.” Poiss pööras ringi ja jalutas kajutist välja.
Alex jäi üksipäini jahmunud Hucki ette seisma.
Kui ta paar tundi hiljem mööda koridori oma ubriku poole läks, kuulis ta korraga midagi ootamatut. Kusagilt laeva sügavusest kostis kellegi karjatus. See ei olnud mehe hääl, aga ometi olid ju kõik poisid hetk tagasi veel söömas …
6
Maria istus oma maja ees pingil. Tänav ta ees oli tühi. Enamik inimesi pidas hetkel siestat, sest kuumus oli põrgulik. Sellegipoolest kostis üksikuid hääli ja kilkeid. Kamp lapsi mängis natuke eemal väikeste madalate elamute vahel.
Maria ei seltsinud eriti teiste lastega. Teised hoidsid temast millegipärast eemale ja ta ise ei osanud samuti nendega sõprust sobitada. Ka ta ema ei soosinud seda eriti, sest lapsed pärinesid vaestest ja räpakatest kodudest. Ka nemad polnud rikkad, kuid ema hoidis nende tillukese maja kogu aeg ülimalt korras ning Maria kandis alati puhtaid ja terveid riideid.
Maria ema töötas pesunaisena. Tüdruk teadis, et see pole just väga tasuv töö, kuid nad tulid kuidagi ots-otsaga kokku. Tegelikult elasid nad kohati päris hästi. Maria ei teadnud, kust ema selleks kõigeks raha sai. Tüdruk polnud seda kunagi ka küsinud. Ta ei teadnudki õieti, miks. Küllap ta kartis, et tõde ei pruugiks talle meeldida.
Nimelt oli tüdruk kord märganud, et nende maja juurde sõitis üks ratsamees. Mees kandis Maria üllatuseks võõrapäraseid riideid ja vööl kummalise kujuga mõõka. Olgugi, et oli pime, märkas tüdruk õue piiludes, kuidas ema läks ja mehega paar sõna vahetas. Mees andis talle seejärel väikese paki ja lahkus. Tuppa tulles ei reetnud ema ilme midagi. Võib-olla just seepärast, et ta kahtlustas, et Maria oli toimunut pealt näinud. Tüdruk ei osanud juhtunust midagi arvata. Kes oli see mees ja mis oli seal pakis? Kas see võis olla raha? Pärast seda järgmisel päeval küpsetas ema kooki ning paari päeva pärast võttis ta Maria kaasa kingsepa juurde ja lasi tütrele uued kingad õmmelda.
Maria aimas, et see ei olnud kindlasti ainuke kord, kui salapärane ratsanik emale paki tõi. Kuid mis põhjusel võis keegi mees tema emale raha tuua? Kas ta oli kunagi kellelegi mõne teene osutanud? Ta ei teadnud oma ema mineviku kohta muud, et ema perekond oli kunagi Hispaaniast siia rännanud. Tema vanaema ja vanaisa olid kusagil sisemaal põllutööga elatist teeninud. Just seal oligi ema Maria isaga tutvunud ja viimaks mere äärde kolinud.
Isast ei olnud nad emaga peaaegu kunagi õieti rääkinud. Ema ei olnud ise sellest pikka aega enam juttu teinud ja Maria ei julgenud küsida. Ta kartis, et see riivaks kuidagi ema tundeid. Sellest vähesest, mida ema oli jutustanud, teadis tüdruk, et ta isa oli olnud meremees. Ta oli töötanud ühel kaubalaeval teise tüürimehena. Enam kui kümme aastat tagasi, pärast üht suurt tormi, mis tervet lõunarannikut laastas, polnud isa enam tagasi tulnud. Laev, mille peal olid nii isa, kui Mariast neli aastat vanem vend, oli saanud ühes tormis hukka. Pääsenud polnud keegi.
Maria ei mäletanud oma isast ega vennast eriti midagi. Ta oli olnud siis kõigest kolme-nelja-aastane. Ema polnud pärast seda enam abiellunud. Miks, seda ei osanud Maria arvata. Ta ei teadnud, kas ema leinas ikka veel isa või polnud ta enam kedagi sellist kohanud, kes tema ja Maria eest sooviks hoolitseda.
Salapärane võõras painas endiselt Maria mõtteid. Kas võis olla võimalik, et tema isa oli kunagi kellegi teise mehe elu päästnud ja see mees tundis nüüd endal kohustust Mariat ja tema ema rahaliselt toetada? See polnud võimatu, aga miks seda siis teiste eest varjata? Ema ei rääkinud ju sellest kunagi. Nii nagu ka ei ilmunud ratsanik välja kunagi päeva ajal.
Mariale tundus, et vastuseta küsimusi oli liiga palju. Kas ta oleks pidanud sellest emaga rääkima? Jah, ütles tüdrukule talle tema süda. Küsimused olid täiesti õigustatud, sest puudutasid ju ka tema elu. Miks ei võinud ta seda siis küsida?
Õhtul, kui ta tahtis emaga sellest lõpuks juttu teha, oli viimane liiga väsinud ja heitis koju tulles kohe magama. Maria sõi üksinda pisut keedetud maisi ja jõi teed. Seejärel luges ta veel natuke ja plaanis peagi ka ise magama minna. Aga enne veel tahtis ta välja minna ja hommikuks vett tuua. Talle ei meeldinud mõte, et ema peab selleks, et endale enne tööd tassike teed keeta, veel varahommikul kaevule minema.
Maria viskas endale jaki selga ja astus kahe ämbriga vaikselt majast välja. Kaevule polnud palju maad. Väljas oli pime ja kuigi ühtki hingelist ei liikunud, ei olnud tüdruku hinges kartust. Ehkki ema manitses teda õhtul välja mitte minema, polnud nende kodu lähedal siiani midagi ohtlikku juhtunud. Röövimised ja tapmised, mida tuli sageli ette sadama ja kõrtsi kandis, ei puudutanud siinseid agulielanikke.
Maria kõndis aeglaselt, sest õhtu oli mõnusalt sume ja soe. Kuna tuult ei olnud, tundis tüdruk oma ninas erinevaid agulilõhnu, mis õhus hõljusid. Vaid osa neist olid meeldivad. Erivärvilised bugenvillead, hibiskid
