ükski,” sõnas Will. „See, mida soovib Fernandez, on midagi sellist, mida lihtsurelik ei suuda mõista. See on seotud tema minevikuga ja ühe hoopis tugevama needusega kui see, mille ta ise on suutnud luua. See on midagi, millest ei räägita, millest isegi ei sosistata. Ainuüksi teadmine sellest võib saada kõige tugevamalegi mehele saatuslikuks.”
Poisid kuulasid vaikides. Nad ei taibanud küll, mida vaim selle kõigega mõtles, kuid järjest enam tundus neile, et nad on seotud millegi sellisega, millest neil pole pääsu. Pole pääsu laevalt ja selle tundmatu needuse eest, mis nende kaptenit ähvardab.
„Kas sinult võib ka tuleviku kohta küsida?” uuris äkki Rico.
Vaim noogutas.
Poiste seas tekkis hetkeline vaikus. Keegi ei söandanud esimesena küsida. Kõik kartsid oma elu pärast. Poisid teadsid, et piraadilaeval polnud sugugi kindel, kas sa hommikul ärgates ka õhtut näed. Kuigi Alexi pardal viibimise ajal oli nende elu olnud rahulik, teadis poiss väga hästi, et see oli vaid õnnelik juhus.
„Kui kaua ma elan?” küsis korraga Adam.
Küsimuse otsekohesus pani Alexi võpatama. Ent vastust kuuldes ta lausa kraaksatas ehmunult.
„Homseni.” Kummituse hääl kõlas kiretult.
„See pole võimalik,” sõnas Adami parim sõber Sam väriseval häälel.
Kõik teised jõllitasid hirmunult Adami poole.
Vaim ei lasknud end segada. Ta jätkas sama rahulikult nagu oleks ikka veel oma elulugu jutustanud. „Homme hommikul, päikesetõusu ajal, leitakse sind masti pooduna.”
„See on lollus!” hüüdis Adam kileda häälega. „Ma ei käi öösel väljas. Ma ei lähe sinna täna öösel. Ma …”
„Surma eest ei saa ära joosta,” sõnas kummitus. „Ta leiab su igal juhul üles.”
Adam vaatas värisedes teistele otsa. „See pole tõsi!” hüüdis ta. „Ütelge, et see pole tõsi!”
Alex ei suutnud Adamile silma vaadata. Ta polnud siiani vaime uskunud, kuid praegu … Poiss ei osanud oma tunnet seletada. See oli liiga tõeline. Ta nägi, et ka teised pöörasid pilgu ära. Olgugi, et tal oli poisist kahju, oli ta sisimas rõõmus, et ta ise polnud midagi nii mõtlematut küsinud. Võimalik, et ka ülejäänud poisid mõtlesid seda sama, sest vaikus kestis pikalt.
Poisid nihkusid vaikselt Adamist eemale. Tundus, nagu oleks nad kartnud, et surm on nakkav. Nagu oleksid nad sisimas tajunud, et Adam on juba surma poolt märgitud.
„Sa võid minna,” sõnas korraga Nicky.
Vaim kadus, ilma et oleks enam sõnagi lausunud.
Mitu minutit hiljem seisid nad ikka veel vaikides. Ning kui poleks olnud teiste jahmunud ja Adami ahastavat ilmet, poleks Alex uskunudki, et see kõik toimus tõepoolest päriselt.
Vaikus kestis tükk aega. Alex kuulis selgesti poiste hingamist. Nicky hingas aeglaselt ja sügavalt, Alan kiiresti ja lühikeste hingetõmmetega. Jimmy oli roninud aga kajuti kõige kaugemasse nurka, kust võis kuulda allasurutud nuuksumist. Vilepill istus ikka veel talle omase mittemidagiütleva ilmega oma nurgas.
„Seda ei juhtu,” ütles viimaks Adam väriseval häälel. „Ma ei lähe sinna. Ma hoian sellest nii kaugele eemale kui võimalik. Mul pole mingit põhjust siit üldse enne hommikut välja minnagi.”
Samal hetkel avanes uks ning sisse astusid Huck, Marcus ja Peter. Lõhna järgi, mis neid saatis, tundis Alex, et poisid oli olnud koos piraatidega. Hetkega täitus väike umbne ruum rummiaurudega.
Ilmselt oli Peter Adami viimast lauset kuulnud. „Miks sa siit siis täna öösel välja ei lähe?” küsis ta irvitades. „Kas sa tõesti ei julgegi?”
Alex teadis, et nüüd oli Peter leidnud hea põhjuse Adami kallal norima hakata. Kõik kolm paistsid sellest võimalusest head meelt tundvat.
Adam vaikis.
„Vasta, kui su käest küsitakse,” sõnas Huck Adamit tõugates.
Isegi Alex võpatas. Olgugi, et oli pime, nägi ta midagi Hucki kõrvas helkimas. Ilmselt oli poiss lasknud Kadeemil endale kõrva augu teha. Nüüd sarnanes ta veel enam ülejäänud meeskonnaliikmetega. Kui muidugi kapten välja arvata.
Alexile tundus teinekord kaptenit vaadates, et see, kus ta asub, polegi tegelikult mereröövlite laev. Et need mehed on siin pigem sunnitöölised, keda kapten käsutab. Ta riietus ja käitus nagu aadlik ega sarnanenud mitte mingilgi määral teiste meestega. „See on petlik,” oli Nicky ütelnud, kui Alex kord laevatekil kapten Fernandezit üksisilmi jõllitama jäi. „Lahingus ei heida ta armu mitte kellelegi. Siis ei hooli ta millestki. Kõige vähem endast.”
Adam polnud ikka veel mitte piiksugi teinud. Peter vaatas järgmisena ülejäänutele otsa. Ta märkas, kuidas Jimmy nurgas kükitas. Peter läks Jimmy juurde, haaras poisil särgist ja tõmbas ta ühe hooga püsti. „Mis siin toimub?” küsis ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil.
Jimmy nuuksatas, vaadates paluvalt Peterile otsa.
Kõigi pilgud olid nendele naelutatud. Korraga viskas Adam midagi küünla pihta, nii et see ümber kukkus ja kustus. Kostsid vanded ja sõim, kui poisid üksteise vastu põrkasid. Tekkinud segadust ära kasutades tormas Adam kajutist välja. Alex, kes seda vist ainsana märganud oli, vaatas talle segaduses järele. Kas Adam tormas tõesti kindlasse surma? Järjest enam hakkas poiss uskuma, et kõik, mis vaim oli rääkinud, oli tõsi.
Kui Peter oli tule uuesti süüdanud, vaatas ta otsivalt ringi. Võimalik, et ka tema oli ukse kriuksumist kuulnud. „See litapoeg põgenes,” sõnas ta vihaselt.
„Pole viga,” irvitas Marcus. „Eks läheme siis ja püüame ta kinni. Magama minna olekski vara olnud.”
Kui kolm suuremat poissi olid lahkunud, valitses kajutis veel pinevam vaikus kui enne.
„Me peame midagi tegema,” sosistas viimaks Sam.
Nicky kehitas õlgu. „Me ei saa midagi teha. Kui me öösel terve kambaga välja hiilime, siis läheb meil halvasti. Me võime ainult loota, et nad teda üles ei leia.”
„Pealegi ei saanud see ennustus tõsi olla,” ütles Alan võimalikult muretult. Ta hääl kõlas õõnsalt.
Hommikul ärgates tuli Alexile kohe meelde eilne õhtu oma hirmsa ennustusega. Alex ei teadnud, kui kaua ta oli üleval olnud. Ta oli lõpuks vist ainult paar tundi magada saanud. Ülejäänud aja kujutles ta ette kõiksugu hirmsaid asju, mis Adamiga juhtuda võisid. Nii kaua, kui ta ärkvel oli, polnud ükski poistest ruumi tagasi tulnud – ei Adam ega ka keegi Hucki kambast.
Ta avas aegamisi silmad. Enamus poistest oli juba jalul. Huck, Marcus ja Peter loivasid aegamisi oma asemetelt üles. Adamit kajutis ei olnud. Poisid vaatasid üksteisele otsa, silmis üksainus küsimus.
„Ärge uskuge seda jama,” ütles korraga Alan.
„Mis jama?” küsis Peter kulmu kortsutades.
„Ei midagi,” sõnas Nicky. „Hakkame minema,” ütles ta Alexit müksates. Poiss ei tõrkunud. Tal polnud mingit tahtmist kajutis olla, kui õhus oli nii palju pingeid.
