style="font-size:15px;"> Ruum oli hämar. Vaid üks küünal, mille ümber peaaegu kõik koondunud olid, näitas valgust. Õhus oli tunda ärevust ja ootust.
„Ole vait, Sam”, sisistas Nicky. „Sa rikud oma irvitamisega kõik ära.”
„Mina ei irvitanud,” kaitses end Sam. „See oli hoopis Adam.”
„Vahet pole,” sõnas Nicky. „Olge vait või kaduge siit minema.”
„Te ju ei ole nii lollid, et seda möga uskuda?” küsis äkki Peter.
Kõik võpatasid. Keegi polnud märganud, kuidas Peter sisse tuli või kui kaua ta siin neid juba pealt kuulanud oli.
„Mis siis kui oleme?” küsis Alan. „Isegi kapten ise tegeleb musta maagiaga.”
„Kus te seda kuulnud olete?” küsis Peter nagu muuseas, kuid Alex märkas tema hääles ärevust ja pinget.
„Kuue Varbaga John rääkis mulle,” sõnas Nicky. „See laev on neetud, Peter. Kas sa pole kunagi ise selle peale mõtelnud?”
„Kuue Varbaga John on vana ja peast põrunud,” ütles Peter põlglikult. „Kõigile oleks parem, kui ta järgmises võitluses surma saaks või mõni hiidlaine ta üle parda viiks.”
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” hüüdis Nicky.
„Miks ma ei peaks mõtlema?” küsis Peter irvitades. „Milleks laevale vanamees, kes sööb hobuse eest, kuid tööd teha ei jõua?”
„Peteril on õigus, Nicky,” sõnas Adam. „Kuue Varbaga John on siin tõepoolest vaid muidusööja. Mingit muud kasu tast pole.”
Alex muigas vaikselt. Adam oli alati püüdnud vanematele poistele meeldida. Nüüd haistis ta viimaks oma võimalust. Ent Adam ei teadnud oma õnnetuseks, et Peter vihkas kõige enam sabarakke ja tallalakkujaid.
„Ka sinust pole siin mingit kasu,” sõnas Peter Adamile. „Sa tolkned ainult nagu marutõbine koer teistel jalus. Kuna sust nagunii piraati ei saa, siis võiksid sa ka samahästi kohe maha kärvata.”
Adam kiunatas. Ta poleks iial midagi sellist oodanud. Tundus, et tema unistus oli purunenud. Ta teadis, et Peter ei jäta teda nüüd enam niipea rahule. Ta oli saanud uue ohvri, keda kiusata ja kelle kallal oma hambaid teritada. Adami unistus nende sõprusest oli liiva jooksnud.
Peter tõusis ja liikus aeglaselt kajutist välja. Alex oleks võinud kihla vedada, et ta läheb otsima oma semusid Hucki ja Marcust, et neile vahejuhtumist rääkida.
Nicky tegi näo nagu poleks midagi juhtunud. „Proovime nüüd uuesti ja kõik on mõttega asja juures,” sõnas ta nõudlikult. „Ja kes ei taha selles osaleda, need lahkuvad siit kohe!”
Keegi ei liigutanud end. Alex teadis, et tõenäoliselt oleksid Jimmy ja Sam andnud kõik, et jalga lasta, aga nad kartsid, et pärast hakkavad teised neid norima. Poiste seas kehtis sõnatu kokkulepe, et keegi ei näita oma argust välja.
Kaheksa poissi sirutasid oma käed piiblile, vaid Vilepill istus nurgas ja vaatas tuimalt enda ette. Nicky hakkas tagurpidi meieisapalvet lugema. Ülejäänud hoidsid ärevusest hinge kinni.
Mõnda aega ei juhtunud midagi, siis aga märkasid nad kajuti seinal valgust vilksatamas.
Jimmy karjatas, mispeale Nicky talle võmmu kuklasse andis.
„Te kutsusite mind,” sõnas tundmatu hääl, mille hauatagune kõla pani ka teiste poiste püksid püüli sõeluma.
Alex tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks läks ning ta nägi, kuidas Nicky pead pööras ja talle otsa vaatas, silmis peegeldumas hirm.
„Jah,” ütles Alan, kes esimesena kõnevõime tagasi sai.
„Kes sa oled?” päris järgmiseks Nicky, olles samuti julgust kogunud.
„Minu nimi on Kuraditapja Will,” kõlas hääl ja nüüd nägid poisid selgesti, kuidas seinal olev vari hakkas aegamisi mehe kuju võtma. Hetke pärast vaatasid nad otsa mehele, kes seisis nende ees, nagu oleks ta tõepoolest elus. Seda, et tegu pole lihast ja luust inimesega, võis mõista vaid tõigast, et mehe kujutis oli iseäralikult tuhm ja selle ümber võis märgata õhu virvendust. Mehe vasak silm oli ilmselt mõnes võitluses viga saanud, sest silmakoobas oli tühi. Samuti jooksis üle mehe näo pikk arm, mis algas otsmikult ja lõppes lõual. Willi vasakul käel oli ainult kolm sõrme.
Mees hakkas rääkima vaikselt ja natuke nagu kahetsevalt. „Ma elasin siin laeval viisteist aastat,” alustas ta. „See on väga pikk aeg mereröövli elu juures.”
Alexile tundus, et ükskõik, kus ka ei asuks praegu selle mehe hing, pole ta oma möödunud eluga rahul. Või kahetseb ta tehtud tegusid.
„Ma sattusin Atlantisele juhuslikult. Ma olin noor ja tahtsin kogeda seiklusi. Seega läksin ma juba poisikesena pakkuma end ühele Inglise kaubalaevale õpipoisiks. Minu õnneks oli seal just noori mehi vaja ja mind võetigi meeskonda. Paar kuud hiljem sain ma juba madruseks. Ühes sadamas tuli meie laevale üks mees. Me olime Barbadose lähistel orkaani tõttu kaotanud paar madrust ja vajasime hädasti abikäsi. Me saime selle mehega sõpradeks, tema nimi oli Harris. Ta sai ühes võitluses viis aastat tagasi surma. Kuid alles siis, kui meie laev kohtus pealtnäha ohutus paigas Atlantisega, saime me teada, et see oligi piraatide plaan. Nad olid sokutanud meie laevale Harrise, kes oli toppinud suurtükitorud riiet täis, nii et me ei suutnud ennast kaitsta. Piraadid andsid meile kõigile võimaluse, kas nendega ühineda või hukkuda. Pärast võitlust polnud meid enam palju järel ja kõik ellujäänud ühinesid röövlitega.
Aga vaid mina jäin siin ellu. Ülejäänud kas püüdsid põgeneda ja tapeti tagaajamise käigus või surid nad muudel salapärastel asjaoludel. Ma jäin, sest ma nägin, et piraadid pole sugugi halvemad kui tavalised meremehed. Nende seas on küll palju alatuid inimesi, kuid sedavõrd rohkem on mõned neist valmis oma kaaslaste eest välja astuma. Ja loomulikult ahvatles mind võimalus kiiresti rikkaks saada. Kuigi lõpuks sain ma teada ka seda, et rikkus on midagi, millega piraadid püüavad küll inimeste hingi, kuid mida tavaliselt keegi kunagi maitsta ei saa. Enamik sureb enne, kui jõuab kogutud varandusega kuhugi vaiksesse kohta vanaduspäevi veetma minna.”
Vaim jäi korraga vait. Alexile tundus, et mehe hing igatseb oma elu järele. Elu järele, millest ta piraadina olles unistas või millest loobuma pidi.
„Miks sul selline nimi on – Kuraditapja?” päris Alan.
„Ma olin osav merikuradeid kinni püüdma,” sõnas vaim. „Nende liha on vaatamata eemaletõukavale välimusele väga maitsev.”
„Kas see laev on neetud?” küsis korraga Nicky. Alex uskus, et vaim polnud sellist küsimust oodanud. Nad keegi ei olnud.
„Jah, see laev on neetud. Keegi ei lahku siit kunagi elavana,” sõnas vaim. „Aga mitte kunagi ei lange laev ka kellegi röövsaagiks.”
„Kes selle needis?” päris Alex endalegi ootamatult.
Vaim mõtles hetke, enne kui uuesti rääkima hakkas. „Räägitakse, et kapten Fernandez müüs nii oma hinge kui ka laeva Kuradile. Keegi ei tea täpselt misjaoks. Keegi ei tea kapteni minevikust midagi. Osa usub, et ta tegeleb musta maagiaga, et allutada endale kõik ookeanid ning et saada kõige mõjuvõimsamaks meheks meredel. Arvatakse, et see on ainuke asi, mida
