Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Nõidkapteni needus - Reeli Reinaus страница 12
Hetkeks meenus talle see päev, kui ta oli seda esimest korda teinud. Ta meenutas seda peamiselt enne suuri lahinguid ja keset võimsaid torme ning see andis talle enesekindlust. Veel praegugi kerkis talle silme ette pilt, kus ta alasti olles üleni tuhase ja läbimärjana oli tantsinud äikesevihmas ümber lõkke, hüüdes ikka ja jälle oma kaitsevaimude nimesid, kelle poole ta palvetas. Ja viimaks see hetk, kui ta üleni pori, tuha ja verega kaetult mõistis, et vaimud on teda kuulda võtnud. See tunne ületas oma vägevuses isegi päeva, mil kogu maailma rikkus oli ta jalge ees lebanud.
Kapteni meenutusi katkestas koputus uksele. „Sisse,” hüüdis ta natuke tõrksalt. Ta oli tige, et keegi julges teda tema mälestustest äratada. Fernandez vaatas Sanchezt. Mees püüdis ikka veel leida moodust, kuidas oma kuningat mitte tule alla seada.
Uksele ilmus Amir, jässakas laia ninaga araablane, kes palvetas iga päev mitu korda Meka poole ja kandis peas oma rahvale omast pearätti.
„Teie käsk on täidetud, kapten,” sõnas Amir talle omase kurguhäälega. „Tüdruk on laeval. Kas soovite teda näha?”
Kapten Fernandez naeratas. „Suurepärane, Amir,” sõnas ta. „Teil läks sellega vähem aega, kui ma arvasin. Hoolitse ta eest korralikult. Ja …” ta kõhkles hetkeks, „esialgu ei ole mul huvi temaga kohtumiseks.”
„Just nii, kapten,” lausus Amir. „Kas ma võin minna?”
Kapten noogutas. „Ütle Mungale, et ta teile Rashadiga rummi annaks. Te tegite korraliku töö.”
Amir naeratas üle terve näo. „Saab öeldud, kapten.”
Kui Amir oli lahkunud, vaatas kapten Fernandez Sanchezele naeratades otsa. „Kas ma ei öelnud, Franco?” küsis ta teist meest sõbralikult vastu õlga müksates.
Sanchez muigas. „See on alles algus. Tüdruku kinnipüüdmine oli käkitegu Morgani kõrval.”
Kapten võttis karahvini ja valas sõbrale veel rummi. „Joo ja ära muretse,” sõnas ta. „Võtame nüüd meie plaani õnnestumise terviseks.” Kapten Fernandez tõstis klaasi.
7
Adami matused olid esimesed, kuid mitte viimased, kus Alexil viibida tuli. Tegelikult polnudki need mingid matused. Kogu tseremoonia ei kestnud kauem kui viis minutit. Pootsman luges lühikese hingepalve ja Adami riidesse õmmeldud ning raskuseks lisatud kahe suurtükikuuliga surnukeha visati üle parda. Kohal oli umbes kolmandik piraatidest ja kõik üksteist poissi. Isegi Huck, Peter ja Marcus, olgugi et nad seisid teistest natuke eemal ja tegid näo, et neile ei lähe kogu sündmus üldsegi korda. Või olid nad lihtsalt asjade sellise käiguga harjunud?
Nicky oli rääkinud Alexile, et surmad poiste seas polnud midagi erakordset. See võis juhtuda nii nõrga tervise kui ka mõne õnnetuse tagajärjel. Samuti polnud nakkushaigused laevadel haruldased. Atlantisel polnud neid olnud, kuid Nicky oli kuulnud, et meremeeste hulgas olid sellised haigused nagu rõuged, malaaria ja kollapalavik väga levinud. Mingit rohtu nende vastu ei teatud, seega sõltus haiguse kulg vaid haige enda tugevusest. Troopilised palavikud lõppesid peamiselt surmaga, kuid rõugetest oli võimalik terveks saada. Hirmsaid rõugearme, mis selle põdeja välimust teinekord peaaegu äratundmatuseni moonutada võisid, oli Alex näinud ka Atlantise meeste nägudel.
Alex vaatas uuesti Huckki, Marcust ja Peterit ning mõtles, et äkki ei saagi nad teistmoodi käituda. Olles sellel laeval kolmekesi nii kaua vastu pidanud, olidki nad ehk surmaga ära harjunud. Ja kuna nad oli ülejäänud poistest ka mitu aastat vanemad, siis polnudki neil ju erilist põhjust kellegagi nii väga sõbrustada.
Miks ma neid kaitsen, mõtles Alex äkki. Kuid ometi sundis teda miski seda tegema. Võib-olla oli see sellest, et hommikul, kui Nicky teatas Adami surmast, oli Peter end nooremate ees alandanud, tunnistades, et ta ei mõelnud õhtul Adamile öeldut tõsiselt. Et ta tahtis lihtsalt niisama ärbelda. Või oli põhjuseks hoopis see, et Alex oli korraks märganud Marcuse silmis kurbust ja meeleheidet. See polnud hirm saada tabatud, vaid ahastus sellepärast, et nad on siin lõksus ja mitte keegi ei tea, mida toob järgmine päev sellel neetud laeval.
Paar päeva pärast matust seisis Alex tekil ja vaatas merd. Kusagil seal silmapiiri taga oli maa ja vabadus. Vabadus, mida ta võib-olla enam kunagi tunda ei saa. Vabadus, mida ta tegelikult isegi ei mäletanud. Aga ometigi ta igatses selle järele.
Ühel hetkel märkas poiss, et ta pole enam üksi. Marcus seisis ta kõrval ja toetus reelingule.
„Me ei tapnud teda. Ma vannun,” sõnas Marcus ootamatult.
Alex vaatas talle jahmunult otsa. Ta poleks iial arvanud, et Marcus talle midagi sellist rääkima tuleb. „Miks sa seda mulle ütled?” küsis ta. Ta tõepoolest ei mõistnud.
Poiss kehitas õlgu. „Ma ei tea isegi,” sõnas ta siis, kui Alex ei oodanudki enam vastust. „Mulle tundub, et sa usud mind.”
„Miks sulle mu uskumine nii palju korda läheb?” küsis Alex uuesti. Korraga hakkas ta kahtlustama, et see on lõks. Mingi loll nali, mida poiss temaga mängib. Või mis veel hullem, püüab talle sisendada, et need, kes vaimu välja kutsusid, on ise Adami surmas süüdi. Alex oli seda mõtet juba mitu korda mõelnud. Tal oli tunne, et ka teised poisid süüdistasid end selles.
Marcus vaikis jälle pikka aega. „Me lasime tal riided ära võtta ning siis masti ronida ja siis jälle alla tulla,” ütles ta viimaks. „Peter ütles, et ta ei saa enne oma riideid tagasi, kui ta on kümme korda üleval käinud. Adam ronis ja ronis. Viimaks suutis ta veel vaid vaevu liikuda.” Marcus vaikis jälle. „Võimalik, et meil kõigil oli tast natuke kahjugi, kuid me ei saanud oma käsust taganeda. Kui ta viimaks alla tuli, sai ta riided kätte ja me läksime minema. Rohkem me teda ei näinud. Ma ei tea, miks ta uuesti masti otsa ronis.”
Alex vaatas Marcust. Ta ei pidanud end küll teab mis heaks inimesetundjaks, kuid tal oli tunne, et Marcus tõepoolest kahetseb.
„Ma saan järgmine kuu kaheksateist,” sõnas Marcus äkki. „Ma pean otsustama, mida ma edasi teen.” Poiss vaatas Alexile otsa ja viimane võpatas. Marcuse näol peegeldus nõutus ja hirm.
„Kõik arvavad, et sa oled juba ammu oma otsuse teinud,” sõnas Alex. Tal oli ikka veel imelik tunne. Tunne, et see kõnelus ei saa olla tõsi.
„Kui ma siia laevale sattusin, olin ma kaheksa-aastane. Isa võttis mind oma laevale kaasa. See pidi olema lühike reis Santo Domingolt Jamaikale. Ent juba paari päeva pärast tabas meid võimas torm ja laev läks põhja. Ma olen hiljem kuulnud, et mitte keegi ei pääsenud. Ainult mina. Üks suur laine viis mu üle parda, kuid ma leidsin veest ühe lauajupi ja klammerdusin selle külge. Järgmine asi, mida ma mäletan, on see, et ma ärkasin siin laevas. Väidetavalt olin ma selleks ajaks juba mitu päeva vees ulpinud. Ma ei mäleta sellest minutitki. Ma ei mäleta peaaegu midagi ka oma varasemast elust. See laev on olnud mu kodu. Aga vahel ma mõtlen, et kui ma poleks kunagi siia sattunud, siis oleks mul hoopis teistsugune elu. Ma käiksin ehk isegi koolis. Võib-olla oleksin ma mõnel laeval madrus, kes saaks oma töö eest õiglast tasu.” Marcus vaatas vaevatud näoga Alexile otsa. „Ja ma olen kindel, et mu isa oleks pääsenud, kui ta poleks pidanud minu eest hoolitsema. Tal oleks vähemalt võimalus olnud,” lisas ta kurvalt.
Alex vaikis. Ta ei osanud midagi ütelda. Ta ei osanud kuidagi Marcust lohutada.
„Ja nüüd olen ma siin,” jätkas Marcus tuhmil häälel. „Ma olen sellise eluga harjunud. Ja ma olen tänulik, et nad mu leidsid ja terveks ravisid.” Marcus