sest tunnet ei olnud.”
„Mida?”
„Tunnet noh … seda lihtsalt ei olnud … see allee on liiga hea.” Nähes, et ümbritsevad ei näi teda päris hästi mõistvat, vahetas Fränki hoopis teemat: „Õpetaja, sinul oli küll selline nägu peas, nagu oleksid sa tonti näinud.”
Erika kohmetus, sest ta teadis, et tüdrukul on õigus. Õpetaja ja Fränki pilgud olid korraks „ketiafääri” ajal kohtunud ja Erika võis vanduda, et nägi Fränki näol muhelust. Küllap siis oli õpetajal piisavalt juhm ilme. „Noh, ma tahtsin uskuda. Nagu ma ütlesin, oleks väga huvitav mõne kummitusega kohtuda,” otsis Erika oma käitumisele abitult selgitust.
Rõõmsa jutuvada ning naerulagina saatel liikus seltskond juba mööda Vana-Kuuste – Sipe kruusateed. Äsja läbielatud õuduskogemus, mis osutus lõppkokkuvõttes Viktori vembuks, oli ka Renate ning Annabeli muutnud silmnähtavalt julgemaks. Kivikalmele lähenedes tundis Erika kergendust – tundub, et ta oli teinud õige arvestuse – noorte elurõõmus sädistamine näis ööõudused eemale peletavat. Juba oligi käes teeots, kus Erika nädal tagasi oli ootusärevalt seisnud ja natuke hiljem meeleheites põgenenud. Seltskond peatus.
„See koht, kuhu me nüüd läheme, on püha,” selgitas Erika. „Kivikalme kaskede all lebavad muistsed kuustekad, kes kõndisid siinsetel väljadel tuhat aastat tagasi – meie esivanemad.”
„Kas seal aardeid ka on?” uuris Viktor.
Erika muigas: „Ka mul käis selline mõte peast läbi. Eesti arheoloogid pole seda kivikalmet uurinud, ent omal ajal tundsid mõned romantikutest baltisakslased põlisrahva muinasajaloo vastu suurt huvi. Peale selle on ka meie mail läbi aegade tegutsenud hauaröövlid, nii et suurt aardeleidu ei pea ma eriti tõenäoliseks.”
„Mul on tunne!” Kõigi pilgud pöördusid Fränki poole, niivõrd sugestiivselt mõjus see poolsosinal öeldu. Fränki pisut altkulmu pilk oli suunatud kivikalme poole.
„Fränki, palun ära tee nii, mul hakkab jälle õudne,” anus Annabel Fränkit.
„Ongi noh! Mis tunne sul siis on – pissihäda või? Mine kergenda ennast seal puu taga, läheb tunne ära.” Tristanile kohe üldse ei meeldinud need ebamäärased kummituslood.
Fränki altkulmu põrnitsus tabas nüüd Tristanit. „Lollakas! Mul on tunne, et seal kivikalmel on midagi. Mina sinna küll praegu ei läheks. Vähemalt pimedas mitte.”
Erika oli varemgi täheldanud Fränki sensitiivseid võimeid. Nii mõnegi kontrolltöö eel oli Erika näinud Fränkit kordamas just neid tekstilõike, mille kohta ta tööülesanded oli koostanud. Võttes arvesse ka isiklikud kogemused kivikalmega, pidas Erika õigeks Fränki kaitseks välja astuda: „Mina usun Fränkit. Muinaseesti kivikalmetel võib tõesti olla midagi metafüüsikavaldkonda kuuluvat, ega vanarahvas neid siis ilmaasjata pühapaikadeks ei pidanud. Aga ma arvan ka, et kui me niikaugele juba oleme tulnud, siis oleks ju tobe kalmel käimata tagasi minna.”
„Minge teie, ma ootan siin,” oli Fränki järjekindel.
„Fränki, sa oled ikka naljakas,” sekkus Veronika. „Minu meelest siin üksi olla on palju jubedam kui kambaga koos kivikalmel.”
„Ma ei tule!”
Viktor rehmas käega: „Suur tüdruk, ise tead! Mina igatahes lähen.”
„Viktor, oota!” Veronika jooksis Viktorile järgi ja haaras tal käevangust. Neile järgnesid Tristan, Annabel ja Renate. Õpetaja Erika jäi Fränkiga kahekesi teeotsa.
„Fränki, ehk sa kirjeldaksid natuke täpsemalt seda … tunnet?”
„Miks sa seda küsid?”
„Sest mul endalgi on selle kivikalme suhtes teatavad kahtlused, mida terve mõistus keeldub tunnistamast.”
„Seal on …” Fränki suunas keskendunud pilgu kivikalmele, püüdes sõnastada energiakombitsaid, mis olid halvanud tema päikesepõimiku ja keelasid astumast sammugi lähemale pimedusest aimatavale pahaendelisele paigale. „Seal on mingi vägi. Väga võimas vägi …”
„Kas midagi kurja või?”
„Ei, seda just mitte, aga … midagi on väga, väga valesti.”
„Mis mõttes?”
Fränki ning õpetaja vahelise keskustelu katkestas Veronika hõige kivikalmelt: „Õpetaja! Tule ruttu siia! Siin on midagi!”
Õpetaja Erika asetas käe muretsevalt Fränki õlale: „Oled sa kindel, et sul siin üksi hirmus ei hakka?”
„Ei, siin on tunduvalt ohutum.”
Veronika ja Viktor põlvitasid kivikalmel asuval lapikul kivil ja kraapisid keskendunult käepäraste abivahenditega kivilt sammalt. Õpetajat nähes teatas Veronika: „Me leidsime siit mingid kriipsud. Mida sa neist arvad?”
Erika võttis Tristanilt taskulambi ning asus laste avastust lähemalt uurima. Samblast puhastatud lapikesel oli tõesti näha süstemaatiliselt kivisse taotud vagusid. Kahes reas olid komplekteeritud ühe kuni viie kaupa umbes vaksased vertikaalsed kriipsud, mis toetusid horisontaalsele sirgele.
„Sa vana tõss! Seda peab valges kindlasti uuesti vaatama tulema,” täheldas Erika õhinal, ent ka kadedusega, et tema ise toona neid pookstave ei avastanud. „Usun, et tegemist on omaaegse karjaloendusega.”
Veronikal oli asjast oma arvamus: „Äkki on siia märgitud, mitu surnut on kivikalmele maetud.”
„Huvitav versioon, aga mis eesmärgil pidid muistsed eestlased oma surnuid loendama? Ma olen igal juhul kindel, et need kriipsud ei pärine muinasajast ja on kõige rohkem paarsada aastat vanad. Aga leid on igatahes märkimisväärne. Retk kivikalmele on seega igati kordaläinud.”
„Mina siiski arvan, et see on sõnum muinasajast,” ei jätnud Veronika jonni. „Paarsada aastat tagasi olid inimestel palju käepärasemad võimalused arvepidamiseks. Milleks hakata kivi sisse vagusid ajama.”
Erika jäi mõttesse – tüdruku jutus oli iva sees: „Kui järgi mõelda, oli ka tuhat aastat tagasi palju käepärasemaid võimalusi arvepidamiseks. Asi hakkab järjest kummalisemana tunduma.”
Veronika jätkas oma mõtiskelu: „Kivile raiutud kiri on määratud kestma sajanditeks. Järelikult pidid need kriipsud jääma teadmiseks tulevastele põlvedele. Siin peab olema midagi tähtsat. Mingi kood näiteks.”
„Või näiteks viide varanduse asukohale!” sekkus vestlusesse Viktor. „See kivi tuleb esimesel võimalusel mõne torupuhastusvahendiga samblast täiesti puhtaks teha, kõik kivil olevad märgid üles kirjutada ning dešifreerida.”
„Tegelikult on karjapoisikesed sellel kunagi mingit oma mängu teinud ja teie arendate siin igasugu hulle teooriaid,” ei saanud Tristan kerge muigega märkimata jätta. Renate ja Annabel kihistasid Tristani märkuse peale naerda.
Viktorit jättis Tristani sarkasm külmaks: „Mida vähem varandusele pretendeerijaid, seda parem. Läheme räägime Fränkile ka, millest ta ilma jäi. Kas liigume?” Viimane küsimus oli suunatud õpetajale.
„Liigume. Teeme siis esivanematele ta-daa ja läheme koolimajja sooja.” Vestlus Fränkiga oli äratanud Erikas kivikalme suhtes jälle ärevustunde,
