usu, aga kujuta ette, vaim tuli välja ja hakkas taldrikut mööda saali ringi ajama.”
„Ohhoo! Respekt, mees! See on juba tunduvalt leidlikum nali kui enne lehmaketiga.” Tristan patsutas muiates ka Erikale õlale. „Juba teist aastat meie koolis, aga ikka jääd Viktori nalju uskuma.”
„Ei vaidle su kriitikale vastu, aga SEE oli päris! Ma tõesti loodan, et me saime ta minema.”
„Mina nii väga ei loodaks …” Jälle oli Fränki see, kes petlikusse turvatundesse mõra lõi.
„Fränkikene, palun ära hakka oma hullu jutuga pihta … sa ei kujuta ette, kui õudne mul oli,” anus Veronika oma klassiõde.
„No kuidas soovid, aga võtke arvesse, et mina pole siin praegu ainus hull. Vaadake, mis Annabel teeb!”
Annabel oli seltskonnast irdunud ning seisis kohas, kus taldrik oli ennist seisma jäänud. Ta seisis seal pulksirgelt, silmad vahtimas tühjal pilgul enese ette, peopesad vastu külge rusikasse surutud.
„Annabel! Mis sul viga on?” Renate tormas Annabeli juurde ja raputas teda hellalt õlgadest, ent tüdruku näoilme ei muutunud. Õrnahingelise Renate jaoks oli see liig. Annabeli juukseid ning põski silitades nõudis ta: „Annabel! Palun räägi midagi, ära ole selline.” Ka teised kogunesid Annabeli ümber.
„Korras!” konstateeris Tristan. „Närvivapustus!”
Ka Erikal oli see variant peast läbi käinud ning vastutava isikuna tundis ta muret kogu juhtumi võimalike psühholoogiliste tagajärgede üle alates sellest hetkest, kui nad kolmekesi pimedas saalis appi olid karjunud.
„Mis närvivapustus!” osatas Viktor. „Annabel ei olnud ju siin, kui taldrik kihutama hakkas.”
„Inimeste närvisüsteemi vastupanuvõime on erinev,” ütles Erika etteheitvalt Viktorile. „Viime Annabeli õpetajate tuppa. Meil peaks kapis palderjanitablette olema.”
Kuna Annabeli kramplik keha tõrkus sammugi tegemast, võttis Viktor kleenukese tüdruku suurema vaevata sülle ning hakkas ukse poole sammuma. Veel enne, kui poiss klassiõega saalist välja jõudis, läbis Annabeli võpatus ja mittemidagiütlev pilk asendus korraga keskendunud silmavaatega.
„Annabel, kas sa saad ise liikuda?”
Annabeli huuled liikusid hääletult, suutmata esialgu moodustada ainsatki arusaadavat sõna. Tüdruk langetas silmalaud, neelatas ning lausus poolsosinal: „Is é do bheatha.”
Erika tundis, kuidas päikesepõimikus tekkis ebameeldiv klimp, mis pani häirivalt kihelema terve hingetoru kuni kõrini välja. Häälepaelte üle kontrolli kaotanud õpetaja piuksus jahmunult: „Mida sa ütlesid?”
Annabeli näole ilmus äkitselt sortslik vihagrimass, mis oli tüdruku armsate näojoontega harjumatult kohatus ebakõlas. Seestunud pilgul Viktorit jõllitades kraaksatas ta hauataguse häälega: „Hrroinn!” Seejärel kaotas Annabel teadvuse.
/…/
„Kas see on mingi eriti kaval trikk?”
Erika oli just rüübanud Earl Grey teed ning ei raatsinud mõnusat punnsuutäit bergamotimaitselist vedelikku artikuleeritud kõne tekitamise pärast alla neelata. Sestap vaatas ta lihtsalt üle malelaua Fränkile küsiva pilguga otsa. Küll sensitiivne tüdruk Erika arusaamatusest aru saab. Nii oligi.
„See!” Fränki viibutas Erika nina ees musta puidust ketast, mis veel hommikul oli olnud ratsu, ning asetas selle ruudule, mida valdas valge lipp. Viimane platseerus nüüd malelaua kõrvale.
Erika kortsutas kulmu ning lasi teelonksul makku kulgeda, ise sõnades: „Ei, see ei olnud trikk. Minu viga on see, et ma ei vaata ringi.”
Fränki nõjatus tahapoole, sättis alatasa silmile vajuva juuksetuka kõrva taha ning nentis siis naerdes: „Ma ei või … See oli ikka liiga valus!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
