ilma sügava tagamõtteta niisama juttu jätkata. Tekkinud pingelise vaikuse lõpetas Veronika hele naerulagin: „Kas tead Viktor, et sa oled nii nunnu, kui sa närvi lähed ja punastad!”
Klõpsaki-klibin-klõbin! Tahtmatu sõrmeliigutuse tagajärjel tuli maleratsu pea aluse küljest lahti ja kukkus põrandale.
„Ei, ta vist ei teadnud seda ja nüüd tappis suurest ehmatusest hobuse,” nöökis Fränki vaest poissi.
„Ah, selle saab tagasi liimida,” pobises Viktor ratsu pead põrandalt üles korjates ning altkulmu Veronikat piideldes – kas tüdruk tegi tema arvel nalja või oli öeldu taga ka märk sügavamast kiindumusest? Enne kivikalmele minnes oli Veronika ju Viktoril käevangust haaranud – õnn, et oli pime ja keegi ei näinud, kui palavikuliselt siis poisi paled hõõgusid.
„Tip-top portselan! Nagu peab!” Erika oli ootamatult kiiresti maleklubisse naasnud ning seisis nüüd võiduka naeratusega noorte ees, ühes käes portselantaldrik, teises küünal ja tikud. „… ja füüsikaklassist varastasin küünla ning tikke. Loodetavasti on mul meeles neid esmapäevaks asemele osta.”
Õpetaja süümepiinad lapsi ei morjendanud.
„Okei. Läheme siis saali!”
Veronika järel suundusidki algajad spiritistid saali. Koolitädi Linda oli Erikale rääkinud, et veel pärast sõda oli rüütlimõisa saali põrandat kaunistanud hunnitu tammepuust parkett, mis paraku Saksa okupatsiooni aastatel nelja tuule teed kadus. Hetkel pidid Erika ja tema hoolealused sätitama end pruunikaspunaseks värvitud laudpõrandale. Veronika asetas ouija-laua keset saali põrandat ning Viktor süütas küünla. Erika istus seljaga lava suunas, sest ükskõik kui suurt vaprust Veronika, Fränki ja isegi Viktor üles ei näidanud, polnud keegi nõus pöörama oma kaitsetut poolt mustavalt haigutava lavaaugu suunas.
„Uhh, nii jube on pimedale lavale vaadata,” konstateeris Veronika.
„Me võime ju eesriide ette tõmmata,” tegi Erika ettepaneku.
„Aga mis siis saab, kui eesriie äkki iseenesest liikuma hakkab?” kostis Fränki seepeale tõsimeeli. Keegi isegi ei muianud selle märkuse üle – vana rüütlimõisa saal, mida valgustas vaid üks hädine teeküünal, oli tontlikeks elamusteks liigagi tõenäoline koht.
„Nonii. Keda me siis kutsume?” Erika küsiv pilk peatus Veronikal.
„August von Sieversit loomulikult!”
Kaheksa käe sõrmeotsad puudutasid õrnalt taldriku servi ja saali täitis salapära tulvil manamine: „August von Sieversi vaim, palun tule välja! August von Sieversi vaim, palun tule välja!”
Paraku ei ilmutanud ei August von Sievers ega ka Marta von Sievers soovi elavatega kontakti astuda. Ei juhtunud ka midagi muud märkimisväärset peale selle, et Viktor äkilise liigutusega taldrikut Veronika suunas lükkas, misjärel tüdruk kiljatas ja Viktorit naljaga pooleks sajatas.
Pärast poolt tundi tulutut posimist istusid müstikahuvilised pettunult saali põrandal ja vaatasid nõutult taldrikut, mis jonnakalt keset ouija-lauda püsis.
„Mul on tunne …” kõigi pilgud peatusid ootusärevalt Fränkil.
„Mul on tunne, et ainus surnu meie seltskonnas on minu parem jalg. Lähen vaatan, mis filmi nad seal üleval vaatavad,” teatas Fränki end püsti ajades ning suundus seejärel kergelt liibates saalist välja.
„Läheme siis meie ka filmi vaatama,” sõnas Viktor taldrikut õrnalt enda poole tõmmates. „Aga teistele võiks rääkida, et vaim tuli välja ja …”
Lause jäi lõpetamata, sest taldrik rebis end Viktori sõrmede alt lahti ning libises äkilise hooga lava suunas, kust see pärast nelja-viiemeetrist sööstu jõuliselt vastu lavatreppi meetrijagu tagasi põrkas, ilma et ühtegi kildu oleks taldriku küljest pudenenud. Saalisviibijad kargasid kõik peaaegu et sünkroonselt püsti.
„Idioot! Miks sa nii tegid? Ma oleksin rabanduse saanud!” Veronikal oli ehmatusest nutt kurgus.
„Ma … ma ei teinud midagi … ta ise läks … ausõna,” kokutas samavõrd jahmunud Viktor.
Erika uskus, et Viktoril ei olnud taldriku minema kihutamisega mingit pistmist, ent ta tahtis olla kindel. Seepärast küsis ta kerge erutusvärinaga hääles: „Noh lapsukesed, kas te ikka veel julgete spiritismiseanssi jätkata?”
Hirmust hoolimata ei raatsinud Viktor Veronika ees vaprat rüütlit mängimata jätta: „Mina ei karda! Teeme ära!”
„Mina ka ei karda!” lausus Veronika väriseval häälel ja piidles vahemaad saali keskelt ukseni, võimalikku põgenemisteed läbi mõeldes.
Erika tõi lava juurest taldriku ning asetas selle ouija-lauale tagasi.
„August von Sieversi vaim, palun tule välja! August von Sieversi vaim, palun tule välja! August von Sieversi vaim palun tule välja!”
Hetkega oli taldrik sõrmede alt kadunud, ent seekordse sööstuga lükkas rahutu vaim teeküünalt nii õnnetult, et taht sulavahasse ära uppus ning saal sellestki vähesest valgusest ilma jäi. Erinevalt eelmisest korrast ei põrganud taldrik vastu lava, vaid jäi mööda saali tiirutama. Erika, Viktor ja Veronika seisid keset pimedat saali, tajudes tahtmatult üksteise südamepekslemist. Nendest umbes kahe-kolme jardi kaugusel kihutav kurjast vaevatud lauanõu tekitas vastu põrandat hõõrdudes ebameeldivalt teravat kribinat, mis vastupäevaringide seaduspärasusega kostis kord nende eest, külgedelt või selja tagant.
„Mulle ei mahu see ajudesse …” pobises Erika. „See on absurd! Seda ei saa olemas olla!”
„Ma ei saa aru, miks sa käskisid meil uuesti Sieversit välja kutsuda?” nuuksus Veronika.
„Esiteks, ma ei käskinud. Teiseks, ma ei arvanud, et me piiramisrõngasse jääme.”
Kuigi saaliukseni olid vaid loetud meetrid, ei söandanud keegi ületada hullunud taldriku trajektoori. Kes teab, mis tontlikke ettearvamatusi võis see veel kaasa tuua. Ka kaks päästvat elektrilülitit olid hetkel psüühiliselt kättesaamatutes kaugustes – üks lava kõrval ja teine saali ukse taga.
„AA-PPIII!!!!”
Erika ei oleks iial uskunud, et Veronika sellist südantlõhestavat kisa võib teha. Ent häda ei anna häbeneda.
„AA-PPPIII! AA-PPIII!” Olukorra meeleheitlikkus sundis ka Erika ja Viktori oma häälepaelad valla päästma.
Jooksusammud treppidel! Elektrivalgus! Ülal filmi vaadanud seltskond oli appikarjete peale alla jooksnud, tuled süüdanud ning hakkas nüüd suhtelises arusaamatuses saalis võimalikku ohuallikat otsima. Samal hetkel, mil kuuekümnevatised pirnid laelühtris põlema hakkasid ja filmiseltskond saali astus, jäi taldrik momentaalselt seisma, ilma et Newtoni inertsiseadus teda kuidagi oleks puudutanud. Ent arvestades kõiki neid füüsikaseadusi, mida taldrik lühikese aja jooksul rikkus, oli see tühine pisiasi.
Veronika pühkis käeseljaga silmad kuivaks ning asus taas vägesid juhtima: „Me peame ta ära saatma! Ruttu!! Palun, kes toob taldriku, mina ei julge seda puudutada.”
Erika tõi taldriku taas ouija-lauale ning kolmik hakkas kogu oma veenmisjõudu rakendades August von Sieversit Toonela riiki tagasi ajama, samal ajal kui filmihuvilised, julgemata toimuva kohta aru pärida, seda asjatoimingut pooleldi huviga, pooleldi
