tehtud avastust ning arendasid plaane, millal võiks kivikalmele tagasi tulla, et muistset kirja lähemalt uurida. Fränki ainus tingimus oli, et uurimistöö võiks leida aset päevasel ajal, sest siis on kivikalmel valitsev vägi ohutu. Isegi Tristan ilmutas harjumatut abivalmidust, lubades omalt poolt koolikaaslasi aidata parima psühhiaatrilise abi leidmisega.
Ajalooklassis oli kappidega eraldatud hubane nurgake, kuhu oli toodud neli tugitooli ning laud. Kappe ja aknalaudu kaunistasid hästihoolitsetud toataimed, mis lisasid ruumile veelgi õdusust. Siin tavatsesid vanemate klasside õpilased vahetundidel peamiselt malemänguga aega veeta, mistõttu kutsuti nurgakest ka maleklubiks. Maleklubisse nüüd seltskond koguneski.
Tristan viskas täies pikkuses lösakile tugitooli ja tähendas vanamehelikult: „Praegu kuluks üks väike viinapits ära!”
„Miks väike?” haaras Viktor Tristani ideest kinni. „Terve pudel näkku! Küll siis näeks kummitusi!”
„Plära maha! Teievanused saavad viina tarbida vaid viinasokkide näol!” Erika oli siiani mõnevõrra häiritud Tristani salasigaretist alleel. Mitte seetõttu, et poiss seadust rikkunud oli, vaid teatava usalduse reetmise pärast. Vasttaltsutatud mässajana mäletas Erika veel eredalt iseenda teismeea piiridekatsetusi ning ennasthävitajalikku avantürismi. Alles ülikooli teisel kursusel oli ta loobunud kukeharja meenutavast punkarisoengust, mis oli koos musta nahktagi ja needistatud käerihmadega olnud juba aastaid üks tema imagomärke.
„Muideks,” jätkas Erika pisut rahunenud toonil, pigistades samal ajal Earl Grey teepakki tassi tühjaks, „kummitustest rääkides – kas teievanused taldrikut ka veel keerutavad?”
„Oh! Me Annabeliga teeme seda kogu aeg,” sattus Veronika õhinasse. „Aga ta emale see ei meeldi.”
„Jah. Meil majas kummitas,” lisas Annabel.
Erika teritas kõrvu. „Sa ütlesid kummitas? Kas enam siis mitte?”
„Ei. Meil käis üks ema tuttav sensitiiv ja ajas vaimud minema. Ta ütles veel, et minu sees on kolm deemonit ja ajas need ka minema.”
„..ja palju ta selle eest tahtis?” uuris Tristan.
„Viissada krooni. Kusjuures me saime tutvuse kaudu odavalt.”
„Ei no täitsa pekki!” irvitas Tristan. „Viktor, kas tead, et sinu sees on kümme deemonit. Maksa mulle tonna ja ma ajan nad minema!”
„Aga sina maksa mulle kaks tonni selle eest, et ma kõik komodo varaanid olen Vana-Kuustest minema ajanud.”
„Ärge naerge!” sekkus Annabel poiste ilkumisse. „Meil päriselt ka kummitas: küünlad murdusid iseenesest pooleks, tühjadest tubadest kostus samme. Jumalast õudne oli.”
Annabel elas Vana-Kuuste mõisa moonakamajas. Maja oli ehitatud keisrinna Elisabethi ajal, ehk siis oli see tiba vanem kui mõisa peahoone.
„Meil on üldse imelikke asju juhtunud,” jätkas Annabel. „Kui kunagi ammu torusid pandi, siis leiti maa-alt tunnel.”
„Ohoh!” üllatus Erika. „Mis tunnel?”
„Ei tea, ma ise olin siis alles väike. Ema rääkis, et see tunnel kulges koolimaja alt soo suunas.”
„Tjaa… Vana-Kuuste mõisa esmamainimine pärineb orduaja lõpust ja ma olen võrdlemisi veendunud, et mõisa kelder pärineb just sellest ajast. Täiesti võimalik, et Liivimaa saja-aastase sõja ajal ehitati mõisa alla korralik põgenemiskäik … Aga Veronika ütles, et te keerutate tihti taldrikut. Kas sellega seoses on midagi imelikku ka juhtunud?”
„Mitte eriti. Lihtsalt on jube olla.”
„Mäletad, kui ükskord küünal ise ära kustus?” sekkus Veronika. „Kui me sinu sugulast välja kutsusime. Õpetaja, kas sina teadsid, et Annabeli suguvõsas oli üks mõisnik?”
Erika seda tõesti ei teadnud ning nõudis tungivalt lähemat selgitust Annabeli põneva sugulusliini kohta.
„Ma räägin seda, mida mu vanaema mulle on rääkinud, tema kuulis seda omakorda enda vanemate käest,” alustas Annabel pajatust. „Sada viiskümmend aastat tagasi elas Vana-Kuustes August von Sieversi nimeline mõisnik. Ta olevat olnud sakslase kohta pisut imelik – õppis kohaliku rahva keelt ning abiellus tagatippu eesti tüdrukuga – Martaga. Needsamad Marta ja August ongi minu vana-vana-vana-vana-vanavanemad.” Siinkohal tegi Annabel jutu sisse pausi ning luges sõrmede peal kokku, kas tema „vana-vana” arvestus oli ikka õige. Tulemusega rahule jäädes jätkas ta: „Martal ja Augustil sündis ka tütar – Epp. Epp aga ei saanud mõisamajas üles kasvada, sest Marta suri ootamatult südamerabandusse. Üsna varsti pärast seda August ilmselt tappis enda. Igatahes läks ta salapäraselt kaduma ning tema surnukeha ei leitud iialgi. Epp, kes oli siis alles beebi, anti kasvatada Marta õele Madlile. Kuuste mõis läks aga Augusti vennale, kes kinkiski Madlile Epu kasvatamise eest sellesama moonakamaja, kus meie pere siiamaani sees elab. Nõukogude ajal oli moonakamajas küll kooli internaat, aga Eesti iseseisvudes saime maja tagasi.”
Kui Annabel oli oma jutu lõpetanud, sigines seltskonda mõtlik vaikus. Kuigi peale Erika oli lugu kõigile tuttav, ei lubanud Annabeli perekonnaloos sisalduv traagiline noot teha kommenteerivaid kuulajapoolseid järelmärkusi isegi lõuapoolikust Viktoril ega sarkastilisel Tristanil.
„Tjaa, ütle nüüd elu.” Erika heitis Annabelile hindava pilgu. „Nii et sina Annabelike oled meil siis sündinud sinivereline.”
Annabel punastas ja naeratas häbelikult.
„Oot, te rääkisite, et kui te Martat välja kutsusite, siis kustus küünal ise ära,” tuli Erika nüüd endise teema juurde tagasi.
„Martat kutsudes ei juhtunud midagi,” parandas Annabel Erikat, „küünal kustus siis ära, kui me Augustit välja kutsusime. See oli hästi imelik, sest tuult ju üldse ei olnud.”
„Me võiks uuesti Augustit välja kutsuda,” tegi Veronika ettepaneku. „Äkki kustub jälle küünal ise ära.”
„Mina arvan, et kui tuul ei puhunud küünalt kustu, siis sai taht lihtsalt otsa,” ühmas Tristan ja jätkas siis teemat vahetades, „mul on muideks üks päris hea komöödiafilm kaasa võetud, kes tahab vaadata, tulgu bioloogiaklassi.”
Tristan väljus maleklubist, temale järgnes Renate.
Annabel kõhkles hetke, ent siis otsustas ka tema filmivaatajatega liituda, põhjendusega, et antud päevaks on juba piisavalt õudusi kogetud.
Samal ajal oli Veronika juba leidnud vana suureformaadilise plakati, mille valgele küljele hakkas ta algelist ouija-lauda joonistama. Plakat horisontaalselt ees, maalis ta musta markeriga ülaserva tähestiku A-st kuni Ü-ni. Allaserva numbrid nullist üheksani. Paremale „EI” vasakule „JAH”. Ouija-laud oli valmis. Nüüd oli vaja portselantaldrikut ning küünalt. „Ma lähen otsin,” teatas Erika osavõtlikult.
Viktor takseeris hindava pilguga Veronika loometööd: „Ei no Fränkist võiksin veel ette kujutada, et ta selliste asjadega tegeleb, aga sina …!?”
„Mis asja!” Viktoril õnnestus korraga kahe tütarlapse meelepaha esile kutsuda.
„Ee… ei ega ma paha pärast. Lihtsalt ma ei ole märganud, et sina müstilistest nähtustest väga huvitatud oleks, erinevalt Fränkist.”
„Mis selles
