sõna, ja teiste pilkude järgi oleks võinud arvata, et ta lõi kellegi maha. Naine läks näost punaseks nagu tomat, mis tõi tema prisketesse põskedesse kinnitatud hõbedased lilled veelgi selgemini esile. Väga selge näide piiride ületamisest. Üks mu vähestest rõõmudest 13. ringkonnas on jälgida käputäie Kapitooliumi hellitatud "mässajate" vingerdamist, kui nad üritavad ümbritsevasse sulanduda.
Ma ei tea, kui kaua mul õnnestub võõrustajate käest terve nahaga pääseda, sest eiran täielikult kellavärgi täpsusega nõutud ettevõtmisi. Praegu veel jätavad nad mind rahule, sest mind on tembeldatud vaimselt tasakaalutuks – nii on sõna-sõnalt kirjas minu plastist ravikäevõrul – ja kõik peavad mu uitamistega leppima. Aga igavesti ei saa see nõnda kesta. Nagu ei kesta ka nende kannatus pilapasknääri teema suhtes.
Maandumisplatvormilt kõnnime Gale'iga mitu treppi allapoole ruumi 307. Võiksime minna ka liftiga, ainult et see tuletab mulle liiga teravalt meelde seda lifti, mis kandis mind areenile. Mul on suuri raskusi, et kohaneda pideva maa all viibimisega. Kuid pärast sürrealistlikku kokkupõrget roosiga tunnen esimest korda, kuidas järjest sügavamale laskumine tekitab turvatunnet.
Jõuan ukseni numbriga 307 ja kõhklen veidi, kartes küsimusi, mida ema ja Prim esitada tahavad. "Mida ma neile 12. ringkonnast räägin?" küsin Gale'ilt.
"Ma ei usu, et nad väga põhjalikult uurima hakkavad. Nad nägid, kuidas see maha põles. Kõige rohkem muretsevad nad selle pärast, kuidas selle nägemine sulle mõjus." Gale puudutab mu põske. "Nagu minagi."
Surun oma näo hetkeks vastu ta peopesa. "Küll ma hakkama saan."
Seejärel hingan sügavalt sisse ja teen ukse lahti. Ema ja õde on jõudnud koju kella kuueks – refleksiooniks, pooletunniseks mõttepausiks enne õhtusööki. Näen nende murelikke nägusid, kui nad üritavad endamisi hinnata minu emotsionaalset seisundit. Enne, kui keegi jõuab midagi küsida, avan jahikoti ja kohe saabub 18.00 – kassi imetlemise aeg. Prim istub lihtsalt põrandal, vesistab ja kiigutab seda jubedat Buttercupi, kes katkestab nurrumise aeg-ajalt ainult selleks, et minu peale sisistada. Eriti ennasttäis pilgu heidab kõuts mulle siis, kui Prim talle sinise paela kaela seob.
Ema surub pulmapildi kõvasti vastu rinda ja asetab siis valitsuse poolt meile väljastatud kummuti peale taimeraamatu kõrvale. Riputan isa mantli toolileenile. Hetkeks paistab kõik nagu kodus. Tundub, et reis 12. ringkonda polnudki täielik ajaraiskamine.
Suundume parasjagu poole seitsmeseks õhtusöögiks alla söögisaali, kui Gale'i lävimansett piiksuma hakkab. See näeb välja nagu liiga suur käekell, aga võtab hoopis vastu trükitud sõnumeid. Lävimanseti omamine on eriline eesõigus, mis saab osaks ainult nendele, kes on ettevõtmise jaoks väga vajalikud; Gale tõusis sellesse staatusesse 12. ringkonna elanike päästmisega. "Nad kutsuvad meid mõlemaid komandoruumi," sõnab Gale.
Sammun edasi Gale'ist mõned trepiastmed tagapool ja püüan end koguda, enne kui mind kistakse järjekordsesse pilapasknääriga seotud karmi istungimöllu. Viivitan komandoruumi uksel. See on kõrgtehnoloogiline nõupidamisruum, sisustatud arvutistatud kõnelevate seintega, elektrooniliste maakaartidega, mis näitavad vägede liikumist eri ringkondades, ja hiiglasliku nelinurkse lauaga, millel asub juhtpaneel, mida ma puutuda ei tohi. Keegi ei pane mind tähelegi, sest kõik on kogunenud ruumi kaugemasse nurka televiisori ette, kust tulevad ööpäev läbi Kapitooliumi telesaated. Mõtlen juba, et mul õnnestub minema lipsata, kui Plutarchos, kelle kogukas kuju ekraani varjas, mind märkab ja kiiresti viipab, et ma teistega ühineksin. Astun vastumeelselt edasi, püüdes mõelda, mis huvi see mulle pakkuda võiks. Alati üks ja sama. Kaadrid sõjast. Propaganda. 12. ringkonna pommitamise kordus. Pahaendeline sõnum president Snowlt. Sellepärast on peaaegu huvitavgi näha Caesar Flickermani – Näljamängude igavest saatejuhti, maalitud näo ja sätendava ülikonnaga, kes valmistub intervjueerimiseks. Kuni selle hetkeni, mil kaamera taganeb ja ma näen, et Caesari külaline on Peeta.
Mu huulilt vallandub hüüatus. Samasugune segu õhu ahmimisest ja oigamisest, mis tekib siis, kui vajud vee alla või tekib selline hapnikupuudus, et isegi valus hakkab. Lükkan inimesed kõrvale ja jõuan otse Peeta ette, käsi vastu ekraani. Uurin ta silmi, otsin mõnd märki valust, peegeldust piinamiste agooniast. Ei midagi. Peeta näeb välja terve, isegi jõuline. Nahk särav, veatu, nagu oleks äsja tervisekeskusest kehaprotseduuridelt tulnud. Käitumine on tasakaalukas, tõsine. Ma ei suuda teda kuidagi samastada läbipekstud verise poisiga, kes mind unenägudes kummitab.
Caesar seab end Peeta vastas toolil mugavamalt istuma ja vaatab talle pikalt otsa. "Nii … Peeta … tere tulemast tagasi."
Peeta naeratab pisut. "Võin kihla vedada, Caesar, et sa mõtlesid juba, et viimane intervjuu minuga on tehtud."
"Pean tunnistama jah," vastab Caesar. "Õhtul enne Vaigistusveerandsaja mänge … kes oleks võinud arvata, et kohtume sinuga veel kunagi?"
"See ei kuulunud ka minu plaanide hulka, seda võin kindlalt öelda," vastab Peeta kulmu kortsutades.
Caesar kallutab end Peetale pisut lähemale. "Ma arvan, et me kõik teadsime, milline on sinu plaan. Tuua end areenil ohvriks, et Katniss Everdeen ja sinu laps jääksid ellu."
"Nii see oli. Selge ja lihtne." Peeta libistab sõrmedega edasi-tagasi üle polsterdatud tooli käsitoe mustri. "Aga ka teistel inimestel olid plaanid."
Jah, ka teistel inimestel olid plaanid, mõtlen. Kas Peeta on välja raalinud, et mässajad kasutasid meid etturitena? Et minu päästmine oli algusest peale organiseeritud? Ja tagatipuks, et meie juhendaja Haymitch Abernathy reetis meid mõlemaid selle ettevõtmise huvides, mille suhtes ta teeskles täielikku ükskõiksust?
Järgnevas vaikuses märkan kortse, mis on tekkinud Peeta kulmude vahele. Ta on sellest ise aru saanud või on talle räägitud. Aga Kapitoolium ei ole teda tapnud ega isegi karistanud. Praegu ületab see minu kõige metsikumad lootused. Ahmin endasse tema terviklikkust, tema ihu ja hinge mõistlikku seisundit. See voolab läbi minu nagu supermorfiin, mida mulle haiglas viimaste nädalate valu tuimastamiseks anti.
"Räägi meile õige sellest viimasest õhtust areenil," teeb Caesar ettepaneku. "Aita meil mõned asjad selgeks saada."
Peeta noogutab, kuid viivitab enne rääkima hakkamist. "See viimane õhtu … rääkida teile sellest viimasest õhtust … kõigepealt peate endale ette kujutama, mis tunne meil areenil oli. Nagu putukatel, kes on aurava õhuga täidetud kausi alla lõksu jäänud. Kujuta ette, et kõik sinu ümber, džungel … on roheline, elus ja tiksub. Üks hiiglaslik kell, mis tiksub sinu viimaseid eluminuteid. Iga tund tõotab uusi õudusi. Kujuta ette, et viimase kahe päevaga on surnud kuusteist inimest – mõned neist langenud sind kaitstes. Sündmuste kulgemise kiirust arvestades on viimased kaheksa samuti hommikuks surnud. Välja arvatud üks. Võitja. Ja sinu plaan on, et see ei olegi sina."
Seda meenutades hakkan üle keha higistama. Käsi libiseb ekraanilt maha ja jääb lõdvalt küljele rippu. Peetal pole mängudest piltide maalimiseks pintslit vajagi. Ta on sõnadega sama osav.
"Kui kord areenile jõutakse, muutub ülejäänud maailm väga kaugeks," jätkab Peeta. "Kõik inimesed ja asjad, mis olid sulle kallid ja millest sa hoolisid, justkui ei eksisteerikski enam. Roosast taevast ja džunglis elavatest koletistest ja tribuutidest, kes ihkavad su verd, saab lõplik reaalsus, ainus, mis sulle üldse korda läheb. Kui tahes näruselt sa ennast ka ei tunneks, tuleb hakata tapma, sest areenil on kõigil vaid üks soov. Ja see on väga kallis."
"See maksab sulle elu," lausub Caesar.
"Oi, ei. See läheb maksma palju rohkem kui elu. Mõrvata süütuid inimesi?" vastab Peeta. "See maksab kõik, mis sa üldse oled."
"Kõik, mis sa üldse oled," kordab Caesar
