Mida oleks veel vaja? Ma tunnen, et ta seisab mu kõrval. Gale, lisan nimekirja. Ma ei usu, et suudaksin seda teha ilma temata.
Pea hakkab valutama ja mõtted lähevad sassi. Sulen silmad ja hakkan endamisi kordama.
Minu nimi on Katniss Everdeen. Olen seitseteist aastat vana. Minu kodu on 12. ringkond. Osalesin Näljamängudel. Põgenesin. Kapitoolium vihkab mind. Peeta võeti vangi. Ta on elus. Ta on reetur, aga elus. Ma pean teda elus hoidma …
Nimekiri. Ikka veel tundub see liiga lühike. Peaksin mõtlema pisut laiemalt, kaugemale praegusest olukorrast, kus ma olen kõige tähtsam, tulevikule, kus ma pole võib-olla midagi väärt. Kas ma ei peaks veel midagi nõudma? Pere jaoks? Ülejäänud inimestele? Nahk hakkab surnute tuhast sügelema. Tunnen kinga vastu puutuva pealuu iiveldama ajavat mõju. Vere ja rooside lõhn torgib nina.
Pliiats libiseb nagu iseenesest üle paberi. Avan silmad ja näen lopergusi tähti. MINA TAPAN SNOW. Kui ta kinni võetakse. Tahan seda eesõigust endale.
Plutarchos köhatab diskreetselt. "Kas hakkab valmis saama?" Tõstan pilgu ja märkan kella. Olen juba kakskümmend minutit siin istunud. Finnick pole ainus, kellel on tähelepanuga probleeme.
"Jah." Hääl kõlab kähedalt, köhin kurgu puhtaks. "Jah, kokkulepe on selline. Ma hakkan pilapasknääriks."
Ootan, et nad saaksid oma kergendusohetel ja õnnitlustel kõlada lasta ning üksteisele õlale patsutada. Coin istub sama osavõtmatult nagu ikka, vaadates mind ükskõikselt.
"Aga mul on mõned tingimused." Silun oma nimekirja ja alustan. "Minu perekond võib meie kassi alles jätta." Minu kõige tühisem nõudmine kutsub esile vaidluse. Kapitooliumist pärit mässajate jaoks pole see mingi küsimus – muidugi võin ma oma lemmiklooma alles jätta –, samal ajal aga tulevad 13. ringkonna inimesed välja kõikvõimalike probleemidega, mida selline asi endaga kaasa toob. Lõpuks jõutakse kokkuleppele, et me kolime kõige kõrgemale korrusele, millega kaasneb omaette luksus: kahekümnesentimeetrine aken, mis avaneb maapinnale. Buttercup saab asjal käia. Toitu peab ta endale ise muretsema. Kui ta liikumiskeelu ajaks tagasi ei jõua, jääb ta välja. Kui ta tekitab turvariske, lastakse ta kohe maha.
Kõlab hästi. Ei erinegi väga palju sellest, kuidas ta meie lahkumisest saadik on elanud. Välja arvatud see mahalaskmise jutt. Kui ta hakkab liiga kõhnaks jääma, saan talle mõned sisikonnad poetada, eeldusel, et minu järgmine tingimus läheb ka läbi.
"Tahan jahil käia. Koos Gale'iga. Metsas," sõnan järgmiseks. Selle peale jäävad kõik vait.
"Me ei lähe kaugele. Kasutame oma vibusid. Liha võite köögis ära kasutada," lisab Gale.
Kiirustan veel lisama, enne kui nad eitavalt vastavad: "Sellepärast et … ma ei saa hingata, suletuna siia nagu … ma saaksin tervemaks, kiiremaks kui … ma võiksin jahil käia."
Plutarchos hakkab selgitama selle tingimuse varjupooli – ohtusid, lisaturvameetmeid, vigasaamise võimalusi –, aga Coin katkestab teda. "Ei. Las lähevad. Anname neile kaks tundi päevas, lahutame selle treeninguajast. Viiesaja meetri raadiuses. Läviseadmete ja jälitusrõngastega. Mis järgmiseks?"
Vaatan nimekirja. "Gale. Mul on vaja, et ta teeks seda koos minuga."
"Kuidas koos sinuga? Salaja? Kogu aeg sinu kõrval? Kas sa tahad, et teda esitletaks sinu uue kallimana?" küsib Coin.
Ta ei lausu seda eriti õelalt; hoopis vastupidi, ta sõnad kõlavad väga asjalikult. Aga ometi vajub mul ehmatusest suu lahti. "Mida?"
"Ma arvan, et me peaksime jääma olemasoleva armuloo juurde. Peeta kiire hülgamine võib kaasa tuua pealtvaatajate poolehoiu kaotuse," sõnab Plutarchos. "Eriti siis, kui nad arvavad, et ta ootab Peeta last."
"Nõus. Seega võime Gale'i avalikult näidata lihtsalt kaasvõitlejana. Kas nii sobib?" sõnab Coin. Jõllitan talle sõnatult vastu. Ta kordab kannatamatult: "Gale'ile. Kas sellest piisab talle?"
"Me võime teda esitleda ka sinu sugulasena," sõnab Fulvia.
"Me ei ole sugulased," ütleme Gale'iga nagu ühest suust.
"Seda küll, aga kaamerate ees peame seda ilmselt ikkagi väitma," lisab Plutarchos. "Muul ajal on ta täiesti sinu päralt. Kas veel midagi?"
Olen vestluse sellisest pöördest täielikus segaduses. Vihjed selle kohta, et võiksin Peeta niisama vabalt kõrvale heita, et olen Gale'i armunud, et kogu see värk on olnud näitemäng. Põsed löövad õhetama. Praegust olukorda arvestades on isegi selline arvamus, et ma üldse mõtlen, keda tahaksin oma kallimana näidata, alandav. Lasen oma vihal tõugata end oma kõige suurema nõudmise juurde. "Kui sõda on läbi ja meie võidame, antakse Peetale armu."
Hauavaikus. Tunnen, kuidas Gale'i keha tõmbub pingule. Võibolla oleksin pidanud talle enne rääkima, aga ma ei olnud tema reaktsioonis kindel. Mitte neis asjus, mis puudutavad Peetat.
"Ei rakendata ühtegi karistust," jätkan. Uus mõte turgatab pähe. "Sama kehtib teiste vangistatud tribuutide, Johanna ja Enobaria kohta." Ausalt öeldes ei lähe 2. ringkonna tige tribuut Enobaria mulle eriti korda. Tegelikult ta isegi ei meeldi mulle, aga teda välja jätta tundub ebaõiglane.
"Ei," sõnab Coin kindlalt.
"Jah," tulistan vastu. "See ei ole nende süü, et te nad areenile maha jätsite. Kes teab, mida Kapitoolium nendega teeb."
"Nende üle mõistetakse kohut koos teiste sõjakurjategijatega ja neid koheldakse nii, nagu kohus kõige õigemaks peab," ütleb ta.
"Neile tagatakse puutumatus!" Märkan, et tõusen toolilt püsti, hääl vali ja kõlav. "Teie isiklikult tõotate seda kogu 13. ringkonna ja
12. ringkonna allesjäänud rahva ees. Õige pea. Täna. Ja see salvestatakse tulevaste põlvede jaoks. Teie ja teie valitsus vastutab nende turvalisuse eest või te otsite endale mõne teise pilapasknääri!" Mu sõnad kajavad veel tükk aega seintelt vastu. "See ta ongi!" kuulen Fulvia sosinat Plutarchosele. "Sealsamas. Kostüümis, tulistamine taustal, õige pisut suitsu."
"Jah, just seda me tahamegi," vastab Plutarchos sosinal.
Sooviksin neile altkulmu pilgu heita, aga mulle tundub, et Coinilt tähelepanu kõrvale pööramine oleks viga. Näen, et ta kaalub mu ultimaatumi hinda, võrdleb seda minu võimaliku väärtusega.
"Mida te arvate, president?" küsib Plutarchos. "Te võiksite esitada ametliku armuandmisavalduse, kõiki asjaolusid arvesse võttes. Poiss … ei ole isegi veel täisealine."
"Olgu," vastab Coin viimaks. "Aga sina pead oma ülesande täitma."
"Mina täidan oma ülesande, kui teie teete selle avalduse."
"Kutsuge tänaõhtuse refleksiooni ajaks kokku riiklik julgeolekuassamblee," kamandab ta. "Siis teen avalduse. Kas sinu nimekirjas on veel midagi, Katniss?"
Olen oma paberi paremasse rusikasse nutsakuks surunud. Silun selle vastu lauda uuesti siledaks ja loen lopergusi tähti. "Ainult üks asi veel. Mina tapan Snow."
Esimest korda märkan presidendi huulil naeratuse märki. "Kui õige hetk saabub, viskame selle peale kulli ja kirja."
Võib-olla on tal õigus. Kindlasti ei ole minul ainuõigust võtta president Snow elu. Ja ma arvan, et võin Coini peale kindel olla, et ta selle ülesande täide viib. "Olgu nii."
Coini pilk vilksatab käele,
