style="font-size:15px;"> 4
Pesemata kehade, kuivanud uriini ja infektsiooni hais tungib antiseptikupilvest läbi. Kolm kuju on äratuntavad ainult nende kõige silmapaistvamate moevalikute järgi: Venia kuldsed näotätoveeringud, Flaviuse oranžid kruvilokid, Octavia igihaljas heleroheline nahk, mis ripub nüüd pisut liiga lõdvalt, nagu oleks ta keha aeglaselt tühjenev õhupall.
Mind nähes suruvad Flavius ja Octavia end tugevasti plaaditud seina vastu, nagu kardaksid rünnakut, kuigi ma ei ole neile kunagi haiget teinud. Ebasõbralikud mõtted olid minu ainus rünnak nende vastu, aga neid hoidsin ma kiivalt endale. Miks nad siis eemale tõmbuvad?
Valvur kamandab mind ruumist lahkuma, aga sellele järgneva madina järgi saan aru, et Gale proovib teda mingil moel kinni pidada. Vastuste saamiseks torman Venia juurde, sest tema on alati olnud kõige tugevam. Kükitan ja võtan ta jääkülmad käed. Need klammerduvad ümber minu käte nagu pihid.
"Venia, mis juhtus?" küsin temalt. "Miks te siin olete?"
"Nad tõid meid. Kapitooliumist," vastab naine kähedal häälel.
Plutarchos astub minu järel ruumi sisse. "Mis põrgu päralt siin toimub?"
"Kes teid tõi?" jätkan pinnimist.
"Inimesed," vastab ta ebamääraselt. "Samal ööl, kui sa areenilt pääsesid."
"Me arvasime, et sulle meeldiks, kui sul oleks oma harjumuspärane meeskond," sõnab Plutarchos minu selja taga. "Cinna soovis seda."
"Cinna soovis seda siin?" urisen vastu. Sest kui ma üldse midagi tean, siis seda, et Cinna ei oleks kunagi lasknud halvasti kohelda neid kolme, kellega temal õnnestus läbi saada õrnuse ja kannatlikkusega. "Miks neid koheldakse nagu kurjategijaid?"
"Seda ma ausalt ei tea." Miski tema hääles sunnib mind teda uskuma ja Fulvia näol peegelduv kahvatus kinnitab seda. Plutarchos pöördub valvuri poole, kes astub just uksele, Gale kindlalt selja taga. "Mulle öeldi, et nad on ainult vangistatud. Miks neid karistatakse?"
"Toidu varastamise eest. Pidime nad aheldama pärast üht sõnasõda seoses leivaga," vastab valvur.
Venia kulmud tõmbuvad keskele kokku, nagu üritaks ta ikka veel kõiges selgusele jõuda. "Keegi ei öelnud meile midagi. Me olime nii näljased. Ta võttis ainult ühe viilu."
Octavia hakkab nutma, summutades nuukseid oma räbaldunud tuunikasse. Meenutan, kuidas ta poetas mulle vargsi laua alt kukli pärast seda, kui olin esimest korda areenil ellu jäänud, sest ta ei suutnud minu nälga pealt vaadata. Rooman üle ruumi tema väriseva keha juurde. "Octavia?" Puudutan teda ja ta võpatab. "Octavia? Kõik saab korda. Ma lasen teid siit välja viia."
"See tundub küll kaunis äärmuslik," sõnab Plutarchos.
"Ja seda kõike sellepärast, et nad võtsid viilu leiba?" küsib Gale.
"Sellele eelnesid korduvad üleastumised. Neid hoiatati. Ometi võtsid nad veel leiba." Valvur vaikib hetkeks, nagu hämmastaks teda meie juhmus. "Leiba ei tohi võtta."
Veenmisest hoolimata ei paljasta Octavia oma nägu, aga tõstab pisut pead. Ahelad randmete ümber libisevad natuke allapoole ja nende alt tulevad nähtavale verised haavandid. "Ma viin teid ema juurde." Pöördun valvuri poole. "Vabastage nad ahelatest."
Valvur raputab pead. "Mind pole selleks volitatud."
"Vabastage nad ahelatest! Kohe!" karjun mina.
Selle peale kaotab ta enesevalitsuse. Tavakodanikud ei pöördu tema poole säärasel toonil. "Sellekohast käsku ei ole välja antud. Ja teil pole selleks mingit volitust …"
"Tehke seda minu volitusel," sõnab Plutarchos. "Me tulime nagunii neile kolmele järele. Neid on vaja Erikaitsesse. Võtan kogu vastutuse enda peale."
Valvur lahkub, et helistada. Tagasi tuleb ta võtmekimbuga. Ettevalmistusmeeskond on nii kaua aega sundasendis istunud, et kui ahelad ära võetakse, on neil liikumisega raskusi. Peame neid Gale'i ja Plutarchosega aitama. Flaviuse jalg jääb põrandas olevat auku ümbritseva ümmarguse metallvõre taha kinni ja mul tõmbuvad soolikad kõhus kokku, kui mõtlen sellele, miks peaks siin ruumis olema äravoolutoru. Kõik need inimlike hädade voolud, mis on neid valgeid plaate mööda alla uhutud …
Haiglas otsin üles ema, ainsa inimese, kelle hoolde võin nende tervise usaldada. Tal kulub minut, et need kolm ära tunda, nende praegust olukorda arvestades, aga juba paistab ta silmist jahmatus. Ja ma tean, et see ei tulene piinatud kehade nägemisest, sest 12. ringkonnas oli see igapäevane asi, vaid tõdemusest, et sääraseid asju tuleb ette ka 13. ringkonnas.
Ema võeti haiglas rõõmuga vastu, aga teda peetakse pigem õeks kui arstiks, hoolimata tema eluaegsest ravimiskogemusest. Ometi ei sega keegi vahele, kui ta juhatab kolmiku vigastuste hindamiseks läbivaatusruumi. Potsatan haigla sissekäigu kõrval koridoris asuvale pingile ja jään ema otsust ootama. Tema juba oskab nende kehadelt neile tekitatud valu suurust välja lugeda.
Gale istub mu kõrvale ja võtab mul õlgade ümbert kinni. "Ta ravib nad terveks." Noogutan vastuseks ja mõtlen endamisi, kas Gale mõtleb praegu oma jõhkrale nüpeldamisele 12. ringkonnas.
Plutarchos ja Fulvia istuvad meie vastas asuvale pingile, kuid ei lausu minu ettevalmistusmeeskonna seisundi kohta ühtegi sõna. Kui nad väärkohtlemisest midagi ei teadnud, mida nad siis president Coini sellisest käitumisest arvavad? Otsustan nad jutusoonele aidata.
"Ma arvan, et meid kõiki on luubi alla võetud," sõnan.
"Mida? Ei. Mis sa sellega öelda tahad?" küsib Fulvia.
"Minu ettevalmistusmeeskonna karistamine on hoiatus," vastan talle. "Mitte ainult mulle. Vaid teile ka. See näitab selgelt, kes tegelikult kõike kontrollib ja mis juhtub siis, kui talle ei kuuletuta. Kui teil on tekkinud väärarvamus oma mõjuvõimust, jätaksin selle kohe kõrvale. On selge, et Kapitooliumi päritolu ei paku siin ringkonnas mingit kaitset. Võib-olla on see isegi koorem."
"Me ei saa ometi võrrelda Plutarchost, kes juhtis osavalt ülestõusnute põgenemist, ja neid kolme kosmeetikut," lausub Fulvia jäiselt.
Kehitan õlgu. "Kui sa nii arvad, Fulvia. Aga mis saab siis, kui te Coini kuidagi pahandate? Minu ettevalmistusmeeskond rööviti. Nemad võivad vähemalt loota, et naasevad ühel ilusal päeval Kapitooliumi. Gale ja mina võime metsas elada. Aga teie? Kuhu teie kaks siis jookseksite?"
"Võib-olla oleme sõja tulemusi silmas pidades pisut vajalikumad, kui sa praegu arvad," lausub Plutarchos osavõtmatult.
"Muidugi olete. Ka tribuudid olid mängude jaoks vajalikud. Kuni nad seda enam ei olnud," vastan. "Ja siis muutusime vägagi äravisatavateks, on nii, Plutarchos?"
Sellega on vestlus läbi. Ootame vaikuses, kuni ema meid üles leiab. "Nendega saab kõik korda," teatab ta. "Jäädavaid füüsilisi kahjustusi ei ole."
"Tore. Hiilgav," sõnab Plutarchos. "Kui kiiresti võib neid tööle rakendada?"
"Ilmselt homme," vastab ema. "Peate olema valmis mõningaseks emotsionaalseks ebastabiilsuseks, pärast kõike seda, mida nad on üle elanud. Pärast oma Kapitooliumis veedetud elu polnud nad selleks sugugi valmis."
"Vaevalt et keegi meist oli," vastab Plutarchos.
Võib-olla sellepärast, et ettevalmistusmeeskond on töövõimetu, või seetõttu, et mina olen
