tema pilapasknääriks. Aga võtan temalt lubaduse tagada teiste tribuutide puutumatus, kui ülestõusnud peaksid võitma," selgitan talle. "Avalikult, et oleks palju tunnistajaid."
"Aa. Tore. Sest ma juba muretsen Annie pärast. Et ta ütleb midagi, mida võidakse tõlgendada reetmisena, ilma et ta ise seda teaks," ohkab Finnick.
Annie. Oh ei. Unustasin ta täiesti. "Ära muretse, ma kandsin selle eest hoolt." Surun Finnicki kätt ja lähen otse ruumi eesosas asuva poodiumi juurde. Coin, kes vaatab parajasti oma teadaannet üle, tõstab pilgu minu poole. "Ma tahan, et te lisaksite Annie Cresta oma puutumatuse saajate nimekirja," lausun talle.
President kortsutab kergelt kulmu. "Kes see on?"
"Ta on Finnick Odairi …" Mis? Ma ei teagi täpselt, kuidas teda nimetada. "Ta on Finnicki sõber. 4. ringkonnast. Veel üks võitja. Ta arreteeriti ja viidi Kapitooliumi, kui areen õhku lendas."
"Aa, see hull tüdruk. Seda pole küll vaja," vastab president. "Meil pole harjumuseks nii hapras seisukorras inimesi karistada."
Mõtlen vaatepildile, mis minu ees alles täna hommikul avanes. Seina ääres kössitavale Octaviale. Sellele, et minul ja Coinil on ilmselt täiesti erinev arusaamine haprast seisukorrast. Aga ma ütlen ainult: "Ei ole või? Siis ei ole ju Annie nimekirja lisamine ka mingi probleem."
"Olgu," lausub president ja kirjutab Annie nime pliiatsiga juurde. "Kas sa tahad avalduse tegemise ajal koos minuga siin üleval olla?" Raputan pead. "Nii ma arvasin. Kiirusta siis parem ja peida end rahva sekka. Ma alustan kohe." Teen endale läbi rahvasumma Finnicki juurde teed.
Sõnad on veel üks asi, mida 13. ringkonnas ei raisata. Coin palub pealtvaatajate tähelepanu ja ütleb, et ma andsin nõusoleku hakata pilapasknääriks tingimusel, et teistele võitjatele – Peetale, Johannale, Enobariale ja Annie'le – antakse täielikult armu, mis tahes moel nad ülestõusnute ettevõtmist ka ei kahjustaks. Pealtvaatajate hulgast kostab pahaseid hääli. Arvatavasti ei kahelnud keegi, et ma tahan pilapasknääriks hakata. Seega pahandab neid minupoolne vastutasu nõudmine – veel sellise vastutasu, mis võib võimalikud vaenlased karistuseta jätta. Seisan endale langevate vaenulike pilkude all ükskõikse näoga.
President laseb rahutusel paar hetke kesta ja jätkab siis oma reipal toonil. Ainult et nüüd tema suust kõlavad sõnad on ka minule uudiseks. "Kuid vastutasuks selle enneolematu soovi eest on reamees Everdeen lubanud end täielikult ettevõtmisele pühendada. Sellest järeldub, et mis tahes kõrvalekaldumist ülesandest, kas motiivides või tegudes, käsitletakse kokkuleppe rikkumisena. Puutumatus kaob ning meie võitjate saatuse määravad 13. ringkonna seadused. Nagu reamees Everdeenigi oma. Tänan teid."
Teisisõnu: kaldun teelt kõrvale ja me kõik oleme surnud.
5
Veel üks vastane, kellega võidelda. Veel üks arvulises ülekaalus olev rivaal, kes on otsustanud mind oma mängudes ära kasutada, kuigi asjad ei kipu kunagi kellegi plaani järgi minevat. Kõigepealt tulid mängumeistrid, tegid minust endale tähe ja pidid sellest hiljem peotäie mürgiste marjade pärast käpuli maas toibuma. Seejärel president Snow, kes üritas mind kasutada ülestõusuleegi kustutamisel, kuid katse lõppes sellega, et iga mu liigutus muutus sütitavaks. Järgmisena püüdsid mässajad mind metallpüünisesse, mis tõstis mind areenilt üles, määrasid mind endale pilapasknääriks ja pidid hiljem toibuma jahmatusest, et võib-olla ma ei soovigi endale tiibu. Ja nüüd peab Coin oma peotäie hinnaliste tuumarelvade ja hästiõlitatud masinavärgina toimiva ringkonnaga tõdema seda, et pilapasknääri tellimine ja tegemine võib olla veelgi raskem kui mõne kinnipüüdmine. Tema sai kõige kiiremini selgeks, et minul on oma eesmärgid ja sellepärast ei saa mind usaldada. Tema oli esimene, kes märgistas mind avalikult ohuks.
Libistan sõrmedega läbi paksu vannivahu. Minu puhtakspesemine on uue välimuse saavutamisel kõige esimene samm. Happest söövitatud juukseid, päikesest põlenud nahka ja inetuid arme arvestades peab ettevalmistusmeeskond mind kõigepealt ilusaks tegema ja alles siis hävitama, põletama ja armistama pisut veetlevamal moel.
"Tooge välja ta loomulik ilu," käskis Fulvia täna hommikul esimese asjana. "Sealt hakkame edasi vaatama." Tuleb välja, et loomulik ilu tähendab seda, kui inimene tõuseb voodist ja näeb välja veatu, kuid loomulik. See tähendab, et mu küüned on täiusliku kujuga, aga mitte lakitud. Juuksed pehmed ja säravad, aga mitte soengusse seatud. Nahk sile ja puhas, aga mitte värvitud. Kehakarvad kitkutud ja tumedad ringid silmade ümber varjatud, aga ilma märgatavate täiustusteta. Ilmselt andis Cinna samasugused juhised siis, kui ma tribuudina esimest korda Kapitooliumi saabusin. Ainult et tookord oli teistmoodi, sest ma olin võistleja. Lootsin, et mässajana võin natuke rohkem iseenda moodi välja näha. Aga selgub, et televiisorist näidatavale mässajale esitatakse omad nõudmised, millele ta peab vastama.
Kui vahu kehalt maha loputan ja ringi pööran, näen, et Octavia ootab käterätiga. Ta on nii erinev naisest, keda Kapitooliumis nägin: uhkeldavate riieteta, tugeva jumestuseta, juustes pole ei värvi, juveele ega muud pudi-padi, millega ta armastas neid ehtida. Mul on meeles, kuidas ta ilmus ühel päeval välja erkroosade kiharatega, mis olid vilkuvaid hiirekujulisi tulukesi täis pikitud. Ta rääkis mulle, et tal on kodus mitu hiirt, kelle eest ta hoolitseb. Siis ajas selline mõte mul südame pahaks, sest meie peame hiiri kahjuriteks, kui nad just küpsetatud ei ole. Aga võib-olla meeldisid nad Octaviale sellepärast, et olid väikesed, pehmed ja piiksuvad. Nagu ta isegi. Samal ajal kui ta mind patsutades kuivatab, üritan teha tutvust 13. ringkonna Octaviaga. Tuleb välja, et tema loomulik juuksevärv on ilus kastanpruun. Ta nägu on tavaline, aga ei saa salata, et see paistab armas. Ta on noorem, kui ma arvasin. Võib-olla pisut üle kahekümne. Seitsmesentimeetristest kunstküüntest ilma jäänud sõrmed paistavad peaaegu töntsakad ega suuda kuidagi värisemist lõpetada. Tahaksin talle öelda, et kõik on korras ja ma kannan hoolt selle eest, et Coin talle enam kunagi liiga ei teeks. Aga mitmevärvilised sinikad, mis ta rohelise naha all õitsevad, tuletavad mulle meelde, kui võimetu ma olen.
Flavius paistab ilma lilla huulepulga ja erksate värvideta samuti kahvatu. Kuigi oranžid rõngakesed on tal õnnestunud tagasi mingisse korda seada. Kõige vähem on muutunud Venia. Ta veekarva soeng on nüüd küll pead ligi ja alt paistavad hallid väljakasvanud juuksed. Kuid tema juures torkasid alati kõige rohkem silma tätoveeringud ning need on sama kuldsed ja šokeerivad nagu ennegi. Venia tuleb ja võtab Octavia käest räti.
"Katniss ei tee meile midagi halba," sõnab ta Octaviale vaikselt, kuid kindlalt. "Katniss isegi ei teadnud, et me siin oleme. Nüüd läheb kõik paremaks." Octavia noogutab vaevumärgatavalt, kuid ei söanda mulle otsa vaadata.
Minu loomuliku ilu väljatoomine on väga lihtne töö, kuigi kasutusel on rikkalik toodete, tööriistade ja vidinate arsenal, mida ettenägelik Plutarchos taipas Kapitooliumist kaasa tuua. Ettevalmistusmeeskonnal läheb päris hästi, kuni nad jõuavad mu käsivarrel selle kohani, kust Johanna jälitusseadme välja tõmbas. Siinsete arstide meeskonnas ei mõelnud keegi väljanägemisele, kui nad haigutava haava kokku lappisid. Nüüd lainetab mul selle koha peal õunasuurune mühklik ja sakiline arm. Tavaliselt jääb see varruka alla, aga Cinna pilapasknääri kostüümi kavandil lõpevad varrukad enne küünarnukki. Arm teeb neile nii palju muret, et Fulvia ja Plutarchos kutsutakse aru pidama. Võin vanduda, et pelgalt armi nägemine ajab Fulvia öökima. Mängumeistri assistendi kohta on ta kohutavalt tundlik. Aga ma arvan, et ta on harjunud ebameeldivaid asju nägema ainult ekraanilt.
"Kõik teavad, et mul on siin arm," ütlen mossitades.
"Teadmine ja nägemine on kaks eri asja," vastab Fulvia. "See on tõepoolest eemaletõukav. Me Plutarchosega mõtleme lõuna ajal midagi välja."
"Küll see korda saab," lööb Plutarchos ükskõikselt käega. "Võibolla käeside või midagi sellist."
Panen
