meist ei räägi lõuna ajal eriti midagi, aga kui kausid on tühjaks saanud, tõmbab Gale varruka üles ja vaatab oma päevaplaani. "Mul on järgmiseks treeninguaeg."
Sikutan ka enda varrukat ja asetan käe Gale'i oma kõrvale. "Mul samuti." Mulle meenub, et treening võrdub nüüd jahipidamisega.
Minu soov metsa põgeneda, kas või kõigest paariks tunniks, jätab kõik praegused mured tagaplaanile. Rohelusse ja päikesepaistesse sukeldumine aitab mul kindlasti oma mõtteid klaarida. Peakoridori jõudes pistame Gale'iga relvalao poole jooksu nagu koolilapsed; kui pärale jõuame, on mul hing rinnus kinni ja pea käib ringi. See tuletab meelde, et ma ei ole veel täielikult taastunud. Valvurid annavad meile meie vanad relvad, samuti noad ja kotiriidest pauna, kuhu panna jahisaak. Kannatan ära, kui jälitusrõngas mu jala külge klammerdatakse, teen näo, nagu kuulaksin, kui meile seletatakse, kuidas kasutada läviseadet. Ainus asi, mis mu mõtetesse tungib, on läviseadme kell – me peame olema ettenähtud ajaks 13. ringkonnas tagasi või meie jahilkäimise eesõigus tühistatakse. See on üks reegel, mida üritan kindlasti järgida.
Astume õue suurele taraga ümbritsetud treeningplatsile metsa kõrval. Valvurid avavad sõnatult hästiõlitatud väravad. Oleksime plindris, kui peaksime sellest tarast omapäi üle saama – üheksa meetri kõrgune ja kumiseb pidevast elektrivoolust, kõige tipus veel žilett-teravad terasrõngad. Liigume mööda metsa edasi, kuni tara on silmapiirilt kadunud. Peatume väikesel lagendikul, ajame pead kuklasse ja peesitame pisut päikesevalguses. Keerutan ennast ühe koha peal, käed külgedel laiali, aeglaselt, et pea ei hakkaks ringi käima.
Vihmapuudus, mida 12. ringkonnas täheldasin, on ka siin taimed hävitanud, tehes mõnede lehed nii rabedaks, et kõnnime justkui mööda krabisevat vaipa. Võtame jalanõud ära. Minu omad ei istu nagunii eriti hästi, sest 13. ringkonnas valitseva mõtteviisi "ära raiska, ära tunne puudust" vaimus väljastati mulle jalatsipaar, mis oli kellelegi teisele väikeseks jäänud. Üks meist kõnnib vist täiesti valesti, sest jalanõud on väga veidratest kohtadest katki.
Me peame jahti nagu vanadel headel aegadel. Vaikides, vajamata suhtlemiseks sõnu, sest metsas liigume nagu ühe olevuse kaks poolt. Aimame teineteise liigutusi ette, jälgime teineteise seljatagust. Kaua sellest möödas ongi? Kaheksa kuud? Üheksa? Millal meil viimati selline vabadus oli? See pole küll täpselt see, arvestades kõike juhtunut ja meie jalgadele kinnitatud jälitusrõngaid ja sedagi, et pean nii sageli puhkama. Aga ma ei usu, et võiksin praeguses olukorras olla õnnele veel lähemal.
Siinsed loomad pole piisavalt kahtlustavad. See lisaviiv, mis neil kulub meie võõra lõhna kindlakstegemiseks, tähendab neile surma. Pooleteise tunniga oleme saanud üle kümne eri liiki looma – jäneseid, oravaid ja kalkuneid – ning otsustame veeta ülejäänud aja tiigi kaldal, mille vesi tuleb ilmselt maa-alustest allikatest, sest see on külm ja magus.
Kui Gale teeb ettepaneku jahisaak ise nülgida, ei vaidle ma vastu. Asetan paar mündilehte keelele, sulgen silmad ja toetan selja vastu kivi, kümblen helides, lasen kõrvetaval pärastlõunapäikesel nahka põletada, peaaegu täielikus rahus, kuni Gale'i hääl selle katkestab. "Katniss, miks su ettevalmistusmeeskond sulle nii palju korda läheb?"
Teen silmad lahti, et näha, ega ta nalja ei tee, aga nülitava jänese kohale kummardava Gale'i kulm on kortsus. "Miks ei peaks?"
"Hmm. No mõtleme. Sest nad on terve viimase aasta jooksul teinud sind ilusaks sinu tapatalgute jaoks?" pakub Gale välja.
"Asi on pisut keerulisem. Ma tunnen neid. Nad ei ole kurjad ega õelad. Nad pole isegi eriti taiplikud. Neile haiget teha on sama, mis teha haiget lastele. Nad ei näe … ma tahan öelda, et nad ei tea …" Sõnad lähevad suus segamini.
"Mida nad ei tea, Katniss?" küsib Gale. "Et tribuudid – kes on ka tegelikult lapsed, mitte nagu see sinu ebardite trio – on sunnitud pidama võitlust elu ja surma peale? Et te läksite areenile inimeste meelelahutuseks? Kas see oli Kapitooliumis mingi suur saladus?"
"Ei. Aga nemad ei näe seda nii nagu meie," sõnan mina. "Nad on sellega koos üles kasvanud ja …"
"Kas sa tõepoolest kaitsed neid?" Ta libistab ühe kiire liigutusega jänesel naha üle kõrvade.
Selline küsimus torkab nagu noaga, sest tegelikult kaitsengi neid ja see on täiesti naeruväärne. Püüan oma seisukohale meeleheitlikult loogilist põhjendust leida. "Arvatavasti kaitseksin kõiki, keda leivaviilu võtmise pärast niimoodi koheldakse. Võib-olla tuletab see mulle liiga teravalt meelde, mis sinuga kalkuni pärast juhtus!"
Ometi on tal õigus. Ettevalmistusmeeskonna üle sellisel määral muretseda on tõesti veider. Peaksin neid vihkama ja soovima, et nad oksa tõmmataks. Aga nad on nii abitud ja juhmid ja nad kuulusid Cinna meeskonda ja tema oli ometi minu poolt.
"Ma ei taha sinuga vaielda," sõnab Gale. "Aga ma ei usu, et Coin tahtis sulle nende karistamisega mingit erilist sõnumit saata. Tema arvas ilmselt, et pead seda isegi teeneks." Ta topib jänese kotti ja tõuseb püsti. "Hakkame parem liikuma, kui tahame õigeks ajaks tagasi jõuda."
Ta pakub mulle tõusmiseks abikätt, kuid ma ei tee sellest väljagi ja tõusen ise ebakindlalt jalgele. "Olgu." Tagasiteel ei lausu kumbki sõnagi, aga väravast sisse jõudes turgatab mulle pähe miski muu. "Vaigistusveerandsaja mängude ajal pidid Octavia ja Flavius oma töö pooleli jätma, sest nad ei suutnud nuttu tagasi hoida sellepärast, et mul tuli areenile tagasi minna. Ja Venia suutis mulle samuti hädavaevu head aega öelda."
"Üritan seda meeles pidada, kui nad … sind ümber tegema hakkavad," vastab Gale.
"Ole nii hea," lausun mina.
Viime liha kööki Greasy Saele. Talle täitsa meeldib 13. ringkonnas, kuigi tema meelest ei ole köögi kokkadel piisavalt fantaasiat. Ent naine, kes suutis pakkuda täiesti talutavat metskoeraliha-rabarberihautist, ilmselt peabki end siin pisut käsist seotuna tundma.
Jahipidamisest ja unepuudusest rampväsinuna suundun oma ruumi ja avastan, et see on täiesti tühi; alles siis meenub mulle, et meid saadeti Buttercupi pärast teise kohta elama. Vean end suure vaevaga ülemisele korrusele ja otsin üles ruumi E. See näeb välja täpselt samasugune nagu 307, aga välisseina ülemises servas asub aken – pisut rohkem kui poole meetri laiune ja paarikümne sentimeetri kõrgune. Üle selle kinnitub raske metallplaat, ainult et praegu on see lahti ja üht teatud kassi pole kusagil näha. Sirutan end voodil välja, pärastlõunased päikesekiired näol mänglemas. Ärkan alles siis, kui Prim mind poole seitsmeseks refleksiooniks äratab.
Prim räägib mulle, et lõunast saadik on antud teada assamblee kogunemisest. Kõik inimesed, välja arvatud need, kes teevad hädavajalikke töid, peavad sellest osa võtma. Järgime juhiseid ühisruumi jõudmiseks. See on tohutu suur ruum, mis mahutab hõlpsasti kõik need tuhanded, kes kokku tulevad. On näha, et see ehitati veel suuremate kogunemiste jaoks ja võib-olla leidis siin enne rõugeepideemiat tõesti mõni selline aset. Prim osutab tasakesi katastroofi tekitatud laialdastele tagajärgedele – rõugearmid inimeste nahal, pisut moondunud kehadega lapsed. "Nad on siin väga palju kannatanud," sõnab ta.
Pärast tänast hommikut ei ole mul mingit tuju 13. ringkonnale kaasa tunda. "Mitte rohkem kui meie 12. ringkonnas," vastan talle. Näen, kuidas ema juhatab sisse liikumisvõimeliste patsientide rühma, endiselt haiglariietes ja hommikumantlites. Finnick seisab nende hulgas, oimetu, kuid jumalik. Käes hoiab ta peenikest nöörijuppi, paarikümne sentimeetri pikkust, isegi tema jaoks liiga lühikest, et sellest mõnd kasulikku silmust teha. Ta sõrmed liiguvad kiiresti, sidudes automaatselt eri sõlmi ja harutades neid lahti, samal ajal kui ta ise ringi vaatab. Küllap on see osa tema teraapiast. Astun üle ruumi tema juurde ja ütlen: "Tere, Finnick." Paistab, et ta ei märka, sestap müksan teda, et ta mind tähele paneks. "Finnick! Kuidas käsi käib?"
