Suurepärane." Plutarchos vajub tagasi toolile, küünarnukid laual, ja hõõrub silmi. "Teate, millest ma puudust tunnen? Rohkem kui millestki muust? Kohvist. Ma tahan teada, kas on täiesti mõeldamatu, et saab kördi ja kaalikad millegagi alla loputada."
"Me ei osanud arvata, et siin on nii range kord," selgitab Fulvia meile, ise Plutarchose õlgu masseerides. "Vähemalt mitte kõrgemates auastmetes."
"Või oleks vähemalt mingi kõrvaltegevuse võimaluski," sõnab Plutarchos. "Noh, isegi 12. ringkonnas oli must turg, on ju?"
"Jah, Hob," sõnab Gale. "Seal me kaupa tegimegi."
"Näed siis? Ja vaadake, kui moraalsed te mõlemad olete! Praktiliselt äraostmatud." Plutarchos ohkab. "Ah, olgu peale, ega sõjad igavesti kesta. Igatahes on mul hea meel teid meeskonnas tervitada." Ta sirutab käe kõrvale ja Fulvia ulatab talle suure mustade nahkkaantega kausta. "Üldiselt on sulle teada, Katniss, mida me sinult palume. Ma saan aru, et sul on osalemise koha pealt veidi segased tunded. Loodetavasti see aitab sind."
Plutarchos libistab kausta üle laua minu ette. Alguses vaatan seda kahtlustavalt. Seejärel saab uudishimu minust võitu. Teen kaaned lahti ja näen iseenda pilti, sirge ja tugev, must kostüüm seljas. Ainult üks inimene võis sellise kostüümi kavandada, esmapilgul puhtpraktilise, lähemal vaatlemisel aga täieliku kunstiteose. Kiivri voolujoonelisus, rinnaplaadi kõverus, varrukate kerge täius, mis laseb kaenlaaluste valgetel voltidel paista. Tema kätes saab minust jälle pilapasknäär.
"Cinna," sosistan.
"Jah. Ta võttis minult lubaduse, et näitan sulle seda raamatut alles siis, kui sa oled ise otsustanud pilapasknääriks hakata. Usu mind, mul oli juba enne kange kiusatus," ütleb Plutarchos. "Lase käia. Lehitse seda."
Keeran aeglaselt lehti, vaadates kostüümi kõiki detaile. Kehaturvise hoolikalt kohandatud kihid, saabastesse ja vöösse peidetud relvad, spetsiaalsed tugevdused südame kohal. Viimasele leheküljele, minu pilapasknääriga rinnanõela visandi alla on Cinna kirjutanud: "Mina teen oma panused endiselt sinule."
"Millal ta …" Mu hääl murdub.
"Millal see oligi … Kohe pärast Vaigistusveerandsaja mängude teatavaks tegemist. Võib-olla mõned nädalad enne mänge. Aga kavandid pole ainsad asjad. Meil on ka kostüümid. Ah jaa, ja Beeteel on sinu jaoks relvalaos midagi väga erilist. Ma ei tahaks üllatust ühegi vihjega ära rikkuda," ütleb Plutarchos.
"Sinust saab ajaloo kõige paremini riietatud mässaja," sõnab Gale naeratades. Korraga taipan, et ta on minu peale lootnud. Nagu Cinnagi, on ta algusest peale soovinud, et teeksin sellise otsuse.
"Meie plaan on alustada "Eetriaja rünnakuga"," ütleb Plutarchos. "Teha seeria niinimetatud propkasid – see on lühend propagandakaadritest. Nende peaosas oled sina ja me laseme need eetrisse üle terve Panemi."
"Kuidas? Kapitoolium kontrollib kõiki saateid," küsib Gale.
"Aga meil on Beetee. Umbes kümme aastat tagasi tegi ta põhjalikult ümber maa-aluse võrgustiku, mille kaudu kõiki saateid edastatakse. Tema arvab, et meie plaani õnnestumine on päris reaalne. Loomulikult on meil vaja midagi, mida eetrisse lasta. Seega, Katniss, stuudio ootab, et teeksid talle seda au." Plutarchos pöördub oma assistendi poole. "Fulvia?"
"Oleme Plutarchosega arutanud, kuidas põrgu päralt me sellega küll hakkama saame. Me arvame, et kõige parem oleks kujundada sind, meie ülestõusu juhti, väljastpoolt … sissepoole. See tähendab, et kõigepealt otsime võimalikult rabava pilapasknääri välimuse ja siis töötleme sinu isiksust sellele vastavalt!" sõnab Fulvia rõõmust säradest.
"Tema kostüüm on teil juba olemas," sõnab Gale.
"Jah, aga kas me muudame ta armiliseks ja veriseks? Või hakkab temast hõõguma ülestõusu tuld? Küsimus on selles, kui räpaseks ja tahmaseks me võime ta muuta, et inimesed selle veel välja kannataksid. Igatahes tuleb temaga midagi teha, sest sellest siin," Fulvia astub kiiresti minu juurde ja tõstab oma käed mu näo lähedale raamiks, "ei piisa." Tõmban pea sama kähku eemale, aga juba korjab ta oma asju kokku. "Nii et kõike seda silmas pidades on meil sulle veel üks üllatus. Tule, lähme."
Fulvia viipab meile ning Gale ja mina suundume tema ja Plutarchose järel koridori.
"Kõige paremate kavatsustega, aga ometi nii solvav," sosistab Gale mulle kõrva.
"Tere tulemast Kapitooliumi," liigutan vastuseks huuli. Kuid Fulvia sõnad ei mõju mulle üldse. Põimin käed tihedasti ümber kavandikausta ja hellitan kõige paremaid lootusi. See peab olema õige otsus. Kui Cinna seda tahtis.
Astume lifti ja Plutarchos kontrollib oma märkmetest järele. "Vaatame siis. Ruum kolm-üheksa-null-kaheksa." Ta vajutab nuppu, millel seisab 39, aga midagi ei juhtu.
"Sul on selleks võtit vaja," ütleb Fulvia.
Plutarchos tõmbab särgi alt peenikese keti otsa kinnitatud võtme ja torkab selle pilusse, mida ma enne ei märganud. Uksed libisevad kinni. "Nii, ongi korras."
Lift laskub kümme, kakskümmend, rohkem kui kolmkümmend korrust allapoole, palju sügavamale, kui 13. ringkond minu ettekujutustes üldse ulatub. Uksed lähevad lahti ja meie ees avaneb valge koridor, ääristatud punaste ustega, mis paistavad ülemiste korruste hallide kõrval suisa dekoratiivsed. Iga uks on selgelt märgistatud numbriga. 3901, 3902, 3903 …
Astume liftist välja ja ma näen üle õla, kuidas liftiuksed sulguvad ja nende ette libiseb lisaks veel metallist võre. Kui ringi pööran, on ühest koridori kaugemast uksest välja astunud valvur. Uks läheb tema selja taga kinni ja ta sammub meie poole.
Plutarchos läheb talle vastu, tõstab tervituseks käe, ning meie järgneme talle. Miski tundub siin all väga valesti. See on midagi muud, mitte metallvõredega liftid või liiga sügaval maa all viibimisest tulenev klaustrofoobia või antiseptiku söövitav lõhn. Piisab Gale'ile heidetud pilgust ja ma mõistan, et temagi tunneb seda.
"Tere hommikust, meie otsime …" alustab Plutarchos.
"Tulite valele korrusele," katkestab valvur teda järsult.
"Tõesti või?" Plutarchos vaatab uuesti oma märkmetest järele. "Mul on siia kirjutatud kolm-üheksa-null-kaheksa. Äkki te saaksite lihtsalt kutsuda …"
"Kahjuks pean paluma teil lahkuda. Korralduste lahknevusega tegeldakse peakontoris," sõnab valvur.
See on otse meie ees. Ruum 3908. Kõigest mõne sammu kaugusel. Uks – tegelikult küll kõik uksed – paistab ebatäielik. Linki ei ole. Arvatavasti liiguvad need kõik hingedel vabalt nagu seegi, mille tagant ilmus välja valvur.
"Kus see asuski?" pärib Fulvia.
"Peakontori leiate seitsmendalt korruselt," vastab valvur ja sirutab käe välja, et meid lifti juurde tagasi suunata.
3908. ukse tagant kostab mingi heli. Vaevukuuldav nuukse. Hääl, mida võiks tekitada ehmunud koer, et teda ei löödaks, aga see siin kõlas liiga inimlikult ja tuttavalt. Minu ja Gale'i pilgud kohtuvad vaid viivuks, aga kahele inimesele, kes tegutsevad koos nii nagu meie, piisab sellest täiesti. Lasen Cinna kavandikausta valju pauguga valvuri jalge ette kukkuda. Hetk hiljem kummardab ta seda maast võtma, Gale kummardab samuti ja lööb meelega valvuriga pead kokku. "Oi, vabandust," ütleb ta seejärel kerge muigega ja võtab valvuril käest, nagu tahaks tal aidata tasakaalu säilitada, pöörates aga samal ajal meest minust pisut eemale.
See on mu võimalus. Sööstan segadusse aetud valvurist
