tabas mu nina," vastab Gale.
"Sa saad vist karistada," sõnan mina.
"Juba sain." Gale sirutab käe välja. Vaatan seda arusaamatult. "Coin võttis mu lävimanseti ära."
Hammustan huulde, et mitte naerma pursata. Aga see tundub nii naeruväärne. "Mul on väga kahju, reamees Gale Hawthorne."
"Pole vaja, reamees Katniss Everdeen." Ta näol särab lai naeratus. "Tundsin end sellega ringi liikudes nagunii viimase tolana." Pahvatame mõlemad naerma. "Ma kardan, et see oli päris tugev degradeerimine."
See on 13. ringkonna juures üks väheseid positiivseid asju. Et sain Gale'i tagasi. Nüüd, mil Kapitooliumi surve minu ja Peeta abiellumise osas on kadunud, oleme taas saanud headeks sõpradeks. Rohkem ta ei nõua – ei ürita mind suudelda ega armastusest rääkida. Võib-olla olen selleks olnud liiga haige või tahab ta mulle aega anda või peab seda liiga julmaks praegu, mil Peeta on Kapitooliumi käes. Mis põhjus ka ei oleks, vähemalt on mul keegi, kellele taas oma saladusi usaldada.
"Kes need inimesed on?" küsin.
"Nagu meiegi. Kui meil oleks olnud paari söetüki asemel tuumarelvad," vastab Gale.
"Mina arvan, et 12. ringkond ei oleks ülejäänud ülestõusnuid Mustade Päevade ajal maha jätnud," sõnan.
"Võib-olla oleks. Kui oleks tulnud valida, kas anda alla või alustada tuumasõda," ütleb Gale. "Aga see on ikka omamoodi vinge ka, et nad üldse ellu jäid."
Võib-olla sellepärast, et mul on oma ringkonna tuhk veel kingadel, kuid esimest korda ei keela ma 13. ringkonna inimestele seda, mida olen nende eest kiivalt varjanud: tunnustust. Kõikide raskuste kiuste ellujäämise eest. Esimesed aastad võisid neil küll hirmsad olla, kui nad pidid pärast oma linna pihuks ja põrmuks pommitamist maa-alustes kambrites kössitama. Rahvaarv vähenes kümnendiku võrra, polnud ühtegi võimalikku liitlast, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Viimase seitsmekümne viie aasta jooksul on nad õppinud elama teistest sõltumatult, moodustanud oma kodanikest armee ja rajanud täiesti uue ühiskonna ilma igasuguse kõrvalise abita. Nad oleksid veelgi võimsamad, kui rõugeepideemia ei oleks nende sündimust vähendanud ega tekitanud meeleheitlikku vajadust uute geenide ja sigijate järele. Võib-olla on nad küll ülemäära militaristlikud ja programmeeritud ning neil puudub korralik huumorimeel. Aga nad on siin. Ja nad tahavad Kapitooliumiga võidelda.
"Ometi võttis neil nii kaua aega, et endast märku anda," ütlen. "Ega see lihtne olnud. Nad pidid Kapitooliumi rajama ülestõusnute baasi, jõudma ringkondades salajaste läbirääkimisteni," vastab Gale. "Neil oli vaja kedagi, kes kogu asja liikuma paneks. Neil oli vaja sind."
"Neil oli vaja ka Peetat, aga paistab, et nad on selle unustanud."
Gale'i nägu muutub süngeks. "Peeta oleks võinud täna õhtul väga palju kahju teha. Enamik mässajaid viskab muidugi peast kõik, mida ta ütles. Aga on ringkondi, kus vastupanuliikumine ei ole nii kindel ja tugev. Arusaadavalt on relvarahu president Snow mõte. Aga Peeta suust kõlab see väga mõistlikult."
Kardan Gale'i vastust, kuid esitan sellegipoolest küsimuse: "Miks ta sinu arvates seda ütles?"
"Võib-olla teda piinati. Või veendi. Mina arvan, et ta sõlmis mingi kokkuleppe, et sind kaitsta. Tema käib välja relvarahu mõtte, kui Snow laseb tal rääkida sinust kui segaduses rasedast tüdrukust, kellel polnud aimugi, mis toimub, kui mässajad ta vangi võtsid. Sellisel juhul jääb siiski võimalus, et sinusse suhtutakse leebemalt, kui ringkonnad kaotavad. Kui sa õigesti kaasa mängid." Paistan vist ikka veel segaduses, sest järgmised sõnad lausub Gale väga aeglaselt: "Katniss, ta üritab sind endiselt elus hoida."
Mind elus hoida? Ja siis ma mõistan. Mängud kestavad edasi. Lahkusime küll areenilt, aga et kumbagi meist ei tapetud, on endiselt jõus tema viimane soov – kaitsta minu elu. Tema plaani järgi tuleb mul lihtsalt redutada, viibida ohutus kohas ja vangis, kuni sõda läbi saab. Siis ei oleks kummalgi poolel põhjust mind tappa. Ja Peeta? Kui ülestõusnud võidavad, on see tema jaoks kohutav. Kui võidab Kapitoolium, kes teab? Ehk jäetakse meid mõlemaid ellu, kui ma õigesti kaasa mängin – et me näeksime, kuidas mängud muudkui edasi kestavad …
Pildid vilksatavad silme eest mööda: oda tungib areenil läbi Rue keha, Gale ripub teadvusetult piitsutamistulba küljes, kodu, mis muudeti laipadega kaetud kõnnumaaks. Ja mille pärast? Mille pärast? Mu veri läheb keema, mulle meenuvad veel mõned asjad. Esimene kokkupuude ülestõusuga 8. ringkonnas. Võitjate ühendatud käed viimasel õhtul enne Vaigistusveerandsaja mänge. Ja kuidas see polnud mingi juhus ega õnnetus, et minu nool tabas areeni ümbritsevat elektrivälja. Ja kui hirmsasti ma tahtsin, et see tungiks sügavale mu vaenlase südamesse.
Hüppan püsti, ajan saja pliiatsiga karbi ümber, kõik pudenevad mööda põrandat laiali.
"Mis nüüd?" küsib Gale.
"Relvarahu ei saa tulla." Kummardan ja kohmitsen tumehallide grafiidipulkade kallal, üritades neid karpi tagasi toppida. "Me ei saa taganeda."
"Ma tean." Gale haarab peotäie pliiatseid ja koputab need vastu põrandat täiuslikku rivvi.
"Mis põhjusel Peeta seda ka ei öelnud, tal pole õigus." Nõmedad pliiatsid ei lähe karpi tagasi ja mitu tükki praksatavad mu nurjunud katsete tõttu.
"Ma tean. Anna siia. Sa lõhud kõik tükkideks." Gale tõmbab pliiatsikarbi mu käest ning täidab selle kiirete ja täpsete liigutustega uuesti.
"Ta ei tea, mida nad 12. ringkonnaga tegid. Oleks ta näinud, mis seal maas oli …" alustan.
"Katniss, ma ei vaidle sulle vastu. Kui saaksin vajutada nuppu ja tappa kõik elavad hinged, kes Kapitooliumi kasuks töötavad, teeksingi seda. Pikemalt kõhklemata." Gale libistab viimase pliiatsi karpi ja sulgeb selle. "Küsimus on selles, mida sina kavatsed teha."
Tuleb välja, et küsimusele, mis on mind kogu aeg närinud, on ainult üks võimalik vastus. Aga et sellest aru saada, oli vaja Peeta vempu.
Mida ma kavatsen teha?
Hingan sügavalt sisse. Mu käed kerkivad pisut – nagu meenutaks musta-valgekirjuid tiibu, mis Cinna mulle andis – ja vajuvad siis külgedele puhkama.
"Kavatsen hakata pilapasknääriks."
3
Buttercupi silmist peegeldub ukse kohalt ohutustuledest kumavat nõrka valgust, kui ta Primi kaisus lebab, tagasi tööl, kaitseb Primi öö eest. Prim on pugenud ema kaissu. Mõlemad magavad ja näevad välja täpselt samamoodi kui selle lõikuspäeva hommikul, mille sündmuste tagajärjel jõudsin oma esimestele mängudele. Mina magan eraldi voodis, sest alles toibun üleelamistest ja kõigi mu luupainajate ja unes pekslemise pärast ei saaks keegi nagunii minu kõrval magada.
Pärast tundidepikkust visklemist ja pöörlemist lepin lõpuks sellega, et tuleb unetu öö. Buttercupi valvsa pilgu all sammun kikivarvul mööda plaaditud põrandat kummutini.
Keskmises sahtlis on riided, mis valitsus mulle väljastas. Kõik kannavad ühesuguseid halle pükse ja särke, särgid on pükstesse topitud. Riiete all hoian paari asja, mis olid mul kaasas, kui mind areenilt minema viidi. Oma pilapasknääriga rinnanõela. Peeta talismani, kuldset medaljoni, mille sees on ema ja Primi ja Gale'i fotod. Hõbedast langevarju, mille sisse on mässitud mahlalaskmistoru, ja pärli, mille Peeta kinkis mulle mõned tunnid enne seda, kui elektrivälja õhku lasksin. 13. ringkond konfiskeeris minu nahasalvi tuubi, et seda haiglas kasutama hakata, ning minu vibu ja nooled, sest ainult valvuritel on
