on.
Peeta jätkab. "Ja nii klammerdud sa oma soovi külge. Ja tol viimasel õhtul, jah, minu soov oli päästa Katniss. Aga isegi ülestõusu kohta midagi teadmata ei tundunud asjad õiged. Kõik oli liiga keeruline. Korraga hakkasin kahetsema, et polnud temaga juba varem samal päeval põgenenud, nagu ta soovitas. Aga tol hetkel ei olnud enam kuidagi võimalik sellest kõigest pääseda."
"Teid oli tõmmatud liiga sügavale Beetee soolajärve elektriseerimise plaani," sõnab Caesar.
"Me olime liiga hõivatud teesklemisega, et oleme teiste liitlased. Ma poleks tohtinud lasta meid kunagi lahutada!" pahvatab Peeta. "Sel hetkel kaotasingi ta."
"Kui sina jäid välgupuu juurde ja tema läks koos Johanna Masoniga traadirulli vee juurde toimetama," selgitab Caesar.
"Ma ei tahtnud!" Peeta läheb ärrituse pärast näost punaseks. "Aga ma ei saanud Beeteega vaielda, ilma et oleksin reetnud, kuidas me kavatseme liidust lahku lüüa. Kui traat läbi lõigati, läks kõik täiesti käest. Mäletan ainult üksikuid kilde. Üritasin teda leida. Nägin, kuidas Brutus tappis Chaffi. Tapsin ise Brutuse. Ma tean, et Katniss hüüdis mu nime. Seejärel tabas välgunool puud ja areeni ümbritsev elektriväli … plahvatas."
"Katniss laskis selle õhku, Peeta," sõnab Caesar. "Sa oled neid kaadreid näinud."
"Ta ei teadnud, mida ta teeb. Keegi meist ei saanud Beetee plaani järgi käituda. On näha, kuidas ta üritab välja mõelda, mida selle traadiga peale hakata," nähvab Peeta vastu.
"Olgu. See tundub lihtsalt kahtlane," lisab Caesar. "Nagu oleks ta algusest peale olnud ülestõusnute plaanis osaline."
Peeta kargab püsti ja kallutab end Caesari poole, käed tugevasti tooli käsitoele surutud. "Tõesti? Ja kas see oli ka tema plaan, et Johanna ta peaaegu tapab? Et elektrilöök ta peaaegu halvab? Et pommitamine valla pääseb?" Nüüd ta juba karjub. "Caesar, ta ei teadnud! Kumbki meist ei teadnud midagi muud peale selle, et püüdsime teineteist elus hoida!"
Caesar paneb käe Peeta rinnale. Liigutusest aimub nii enesekaitset kui ka lepituse otsimist. "Olgu, Peeta, ma usun sind."
"Hästi." Peeta eemaldub Caesarist, võtab käed käsitoelt, libistab need läbi juuste, sasib oma hoolikalt seatud heledaid lokke. Siis langeb ta ülesköetuna tagasi oma tooli.
Caesar ootab viivu, uurides Peetat. "Aga teie juhendaja, Haymitch Abernathy?"
Peeta nägu kivistub. "Ma ei tea, mida Haymitch teadis."
"Kas tal võis selles vandenõus oma osa olla?" küsib Caesar.
"Ta ei maininud midagi," vastab Peeta.
Caesar ei anna alla. "Mida su süda selle koha pealt ütleb?"
"Et ma ei oleks tohtinud teda usaldada," sõnab Peeta. "Ei midagi enamat."
Ma ei ole Haymitchi sellest ajast saadik näinud, kui teda hõljukis ründasin ja ta näole pikad küünejäljed kraapisin. Ma tean, et tal on siin halb olnud. 13. ringkonnas on igasuguste joovastavate jookide tootmine ja tarbimine rangelt keelatud, ja isegi määrdepiiritust hoitakse haiglates luku ja trellide taga. Lõpuks ometi on Haymitch sunnitud kaine olema, ilma ühegi salajase peidukoha või kodukootud seguta, mis aitaksid üleminekut kergendada. Nad hoiavad teda eraldi, kuni ta on täielikult võõrutatud, sest praegu ei peeta tema vormi avalikus kohas liikumiseks sobilikuks. Kindlasti on see piinav, aga kogu mu kaastunne Haymitchi suhtes kadus, kui taipasin, kuidas ta on meid petnud. Ma loodan, et ta vaatab praegu Kapitooliumi ülekannet ja näeb, et ka Peeta on temast lahti öelnud.
Caesar patsutab Peetale õlale. "Me võime siinkohal lõpetada, kui sa tahad."
"On siis veel midagi, mida arutada?" küsib Peeta virilalt.
"Tahtsin küsida sinu arvamust sõja kohta, aga kui sa oled liiga ärritatud …" alustab Caesar.
"Ei, ma ei ole liiga ärritatud, et sellele vastata." Peeta hingab sügavalt sisse ja vaatab seejärel otse kaamerasse. "Ma palun, et kõik, kes te meid praegu vaatate, olgu te siis Kapitooliumi või ülestõusnute poolel, mõtleksite hetkeks, mida see sõda võib tähendada. Inimeste jaoks. Kord me juba peaaegu surime üksteise vastu võideldes välja. Nüüd on meid veelgi vähem järel. Meie olukord on veel hapram. Kas see on tõesti see, mida me tahame? End täiesti maha nottida? Lootuses, et – mis? Mõni kombekas liik pärib maa suitsevad jäänused?"
"Ma vist ei … ma ei ole päris kindel, kas ma saan aru …" kõhkleb Caesar.
"Me ei tohi üksteisega võidelda, Caesar," selgitab Peeta. "Meid ei jää piisavalt järele, et edasi elada. Ja kui me kõik relvi maha ei pane – ma pean silmas üsna varsti – on kõik nagunii läbi."
"Seega … sa kutsud üles relvarahule?" küsib Caesar.
"Jah. Ma kutsun kõiki üles relvarahule," vastab Peeta väsinult. "Kui kutsuks nüüd õige valvurid, et nad mind mu ruumidesse tagasi viiksid ja ma saaksin veel sada kaardimajakest ehitada?"
Caesar pöördub kaamerate poole. "Hea küll. Ma arvan, et sellega võime otsad kokku tõmmata. Jätkame oma tavapäraste saadetega."
Muusika saatel kaovad nad ekraanilt ja ilmub naine, kes räägib Kapitooliumi tabanud defitsiitidest – värsked puuviljad, päikesepatareid, seep. Jälgin teda endale mitteomase sügava huviga, sest tean, et kõik ootavad, kuidas ma intervjuule reageerin. Aga kindlasti ei suuda ma seda kõike nii kiiresti seedida – rõõmu, et nägin Peetat elusa ja tervena, seda, kuidas ta kaitses minu süütust ülestõusnutega koostöö tegemises, ja tema salgamatut kaassüüd Kapitooliumi ees nüüd, mil ta kutsus kõiki üles relvarahule. Temast jäi mulje, nagu mõistaks ta hukka mõlemad sõjajalal olevad osapooled. Kuid praegu, mil ülestõusnud on saavutanud väheseid märkimisväärseid võite, tähendaks relvarahu ainult tagasiminekut endise olukorra juurde. Või isegi hullemat.
Kuulen, kuidas selja tagant hakkavad kostma süüdistused Peeta aadressil. Seintelt kõlavad vastu sõnad "reetur", "valetaja" ja "vaenlane". Kuna ma ei saa mässajate protestikisaga ühineda ega sellele ka vastu seista, otsustan, et kõige parem on jalga lasta. Kui ma ukse juurde jõuan, kostab Coini hääl üle teiste. "Teid ei ole veel vabastatud, reamees Everdeen."
Üks Coini meestest võtab mul käsivarrest kinni. Tegelikult ei ole liigutus sugugi agressiivne, aga pärast areenil kogetut reageerin kõigile võõrastele puudutustele enesekaitsega. Tõmban käe vabaks ja pistan mööda koridori jooksu. Minu selja tagant kostab rüselust, aga ma ei jää seisma. Kaalun mõttes oma väikseid juhuslikke peidukohti ja maandun lõpuks tagavarade kapis, kriidikasti kõrval keras.
"Sa oled elus," sosistan, surun peopesad vastu põski, tunnen naeratust, mis on nii lai, et paistab ilmselt juba irvena. Peeta on elus. Ja ta on reetur. Aga praegu ma ei hooli sellest, mida ta ütleb või kelle pärast ta seda ütleb, hoolin vaid sellest, et ta üldse suudab rääkida.
Mõne aja pärast läheb uks lahti ja keegi lipsab sisse. Gale libistab end minu kõrvale, veri ninast väljas.
"Mis juhtus?"
"Jäin Boggsile tee peale ette," vastab Gale õlgu kehitades. Proovin varruka abil ta nina pühkida. "Ettevaatust!"
Proovin õrnemini. Tupsutan, ei pühi. "Missugune ta on?"
"Sa tead ju küll. Coini parem käsi, tema lakei. See, kes sind peatada üritas." Ta lükkab mu käe kõrvale. "Jäta! Jooksen sinu pärast veel verest tühjaks."
Kergest
