alati nagu maniakk. Olen oma Porsche Turboga sõitnud 325 km/h ja võmmid kaugele selja taha jätnud. Olen teinud nii palju hullumeelseid asju, et ei taha nende peale mõeldagi, ja nüüd lammutasin mootorsaaniga mägedes. Külmetasin, kuid nautisin elu täiel rinnal.
Lõpuks ometi adrenaliinilaks! Vana hea Zlatan oli tagasi ja ma hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin ennast ohjes hoidma. Mul on pangas raha olemas. Ma ei pea selle idiootliku treeneri tuhvlialune olema. Selle asemel võiksin lõbutseda ja oma pere eest hoolitseda. See oli tore aeg. Kuid see ei kestnud kaua. Hispaaniasse tagasi jõudnuna tabas meid loodusõnnetus – mitte hoobilt, see tuli aegamisi, kuid ähvardust oli kogu aeg õhus tunda.
Tuli tohutu lumetorm. Näis, et hispaanlased pole kunagi varem lund näinud ja mägedes, kus me elasime, võis kõikjal näha hüljatud autosid. Mino, see paks tobu – see tore paks tobu, tuleb arusaamatuste vältimiseks öelda – värises oma tänavakingades ja suvises jakis nagu haavaleht ning veenis mind Audit võtma. Sõitsin selle peaaegu sodiks.
Kaotasin ühel langusel masina üle kontrolli ja põrutasime betoonseina, lõhkudes autol terve parempoolse sillaosa.
Paljud meeskonnaliikmed olid tormis oma autodega avarii teinud, kuid mitte keegi nii põhjalikult kui mina. Mina olin autolõhkumise võistluses võitja, saime selle üle palju naerda ja tundsin end jälle iseendana. Tundsin end ikka veel üsna hästi. Kuid siis hakkas Messi sõna võtma. Lionel Messi on võimas. Ta on lihtsalt hiilgav. Ma ei tunne teda kuigi hästi. Me oleme väga erinevad inimesed. Ta oli liitunud Barçaga siis, kui oli 13aastane. Ta on selle kultuuri keskel üles kasvatatud ja tal pole selle kooliliku värgiga probleeme. Meeskonnas keskendub mäng temale, mis on ka väga loomulik – ta on suurepärane mängija. Kuid nüüd tulin mina ja hakkasin temast rohkem väravaid lööma. Ta läks Guardiola juurde ja ütles: „Ma ei taha enam paremal tiival mängida. Ma tahan keskel mängida.”
Mina olin ründaja. Kuid Guardiolat see ei huvitanud. Ta muutis meeskonna formatsiooni. Ta vahetas senise 4-3-3 süsteeemi 4-5-1 asetuse vastu, nii et mina olin ees ja Messi kohe minu taga, mille tulemusena jäin mina varju. Palli söödeti Messi kaudu ja ma ei saanud oma mängu mängida. Palliplatsil tuleb mulle vabad käed anda. Ma olen mees, kes tahab igal tasandil taset tõsta. Kuid Guardiola tõi mind ohvriks. Nii oli. Ta kammitses mu sinna ette. Hästi, ma mõistan ta kimbatust. Messi oli ju jalgpallitäht. Guardiola pidi tema tahtmisega arvestama. Aga no kuulge! Ma olin Barças palju väravaid löönud ja ka muidu väga hästi mänginud. Ta ei või ju tervet meeskonda ümber kujundada, et ühe tüübi tujusid täita. Mille kuradi pärast ta siis üldse mind ostnud oli? Keegi ei maksaks sellist raha, et seejärel minu mängu pidurdada. Guardiola pidi meie mõlemaga arvestama ja loomulikult muutus meeleolu klubi juhtkonnas pingeliseks. Ma olin nendele läbi aegade suurim investeering ja ma polnud uue süsteemiga rahul. Ma olin ignoreerimiseks liiga kallis. Spordidirektor Txiki Begiristain käis peale, et ma läheksin peatreeneri jutule.
„Klaarige oma asjad ära!”
See ei meeldinud mulle. Ma olen mängija, kes lepib oludega. „Noh, hästi, ma teen ära!” Üks mu meeskonnakaaslane ütles: „Zlatan, see on sama hea, kui Barça ostaks Ferrari ja sõidaks sellega, nagu oleks see Fiat,” ja mina leidsin, et see on hea võrdlus. Guardiola oli taandanud mu lihtsamaks ja kehvemaks jalgpalluriks. Nii kannatab kogu meeskond.
Läksin tema juurde. See toimus väljakul, ühe treeningu ajal ja ma olin ühes asjas ettevaatlik. Ma ei tahtnud temaga tülitsema hakata ja ütlesin seda ka talle.
„Ma ei taha tülitseda. Ma ei taha sõdida. Tahan vaid rääkida,” ja tema noogutas.
Kuid ta nägi natuke kartlik välja, nii et ma kordasin igaks juhuks üle.
„Kui sa arvad, et ma tulin norima, siis ma lähen ära. Ma tahan vaid rääkida.”
„Väga hea! Mulle meeldib oma jalgpalluritega rääkida.”
„Kuule,” jätkasin mina. „Sa ei kasuta mu võimeid ära. Kui sul on vaja ainult väravakütti, oleksid pidanud ostma Inzaghi või kellegi teise. Mulle on ruumi vaja, ma pean vaba olema. Ma ei saa lihtsalt mööda platsi edasi-tagasi joosta. Ma kaalun 98 kilo. Ma pole selleks loodud.”
Ta juurdles selle üle. Ta võis alati kõige üle mõtlema jäädagi.
„Ma arvan, et sa saad nii mängida küll.”
„Ei, parem oleks juba varumeeste pingile jääda. Anna andeks, ma pean sust lugu ja puha, aga sa tood mind teisele mängijale ohvriks. See ei toimi. See on sama, kui sa ostaksid Ferrari, aga sõidaksid sellega, nagu oleks see Fiat.”
Ta mõtles veel natuke.
„Okei, võib-olla oli see viga. See on minu probleem. Ma lahendan selle ära.”
Mul oli hea meel. Ta lubas selle ära lahendada. Kõndisin rõõmsalt minema, kuid varsti pärast seda hakkas ta mind jahedalt kohtlema. Ta ei vaadanud mulle enam eriti otsagi, aga mina pole mees, keda selline käitumine väga häiriks, mitte eriti, ning jätkasin hästi mängimist. Lõin veel väravaid – mitte küll nii ilusaid kui Itaalias. Nüüd olin liiga kaugel ees. See polnud enam sama hea vana Ibrakadabra, aga ikkagi…
Meistrite liiga mängus Arsenali vastu uuel Emirates’i staadionil olime neist mäekõrguselt üle. Õhkkond oli pinev. Esimesed 20 minutit olid täiesti uskumatud: ma lõin väravad 1:0 ja 2:0, mõlemad olid ilusad sooritused ning mõtlesin: „Keda huvitab mingi Guardiola? Ma ajan lihtsalt oma rida.”
Kuid seejärel vahetati mind välja, Arsenal võttis end kokku ja lõi väravad 1:2 ning 2:2, mis oli meile väga halb, ja minul oli pärast vigastatud säärelihas. Tavaliselt teeb see treeneri murelikuks. Vigastatud Zlatan on ükskõik millisele meeskonnale tõsine asi. Kuid Guardiola jättis see külmaks. Ta ei öelnud midagi: mina olin kolm nädalat mänguvõimetu ja mitte kordagi selle aja jooksul ei tulnud ta mult küsima: „Kuidas sul läheb, Zlatan? Kas sa järgmises mängus saad osaleda?”
Ta ei öelnud isegi tere hommikust. Mitte midagi. Ta hoidus mulle silma vaatamast. Kui mina tuppa astusin, siis tema lahkus. „Mis toimub?” mõtlesin ma. Kas ma olen midagi valesti teinud? Või on mu välimusel midagi viga? Ehk räägin ma imelikult? Kõik need mõtted keerlesid peas ringi. Need röövisid mult une.
Mõtlesin selle üle kogu aeg. Mitte sellepärast, et mul oleks Guardiola armastust vaja olnud, seda mitte. Minugi poolest oleks ta võinud mind ka vihata. Kuid nüüd oli mul raske keskenduda ja ma arutasin probleemi teiste mängijatega. Keegi ei teadnud, milles asi. Küsisin nõu Thierry Henrylt, kes sel ajal pingil istus. Thierry Henry on olnud Prantsusmaa jalgpallikoondise parim väravalööja. Ta on suurepärane. Ta oli juba siis vapustavalt hea mängija ning ka temal oli Guardiolaga raskusi.
„Ta ei taha minuga rääkida. Ta ei vaata mulle otsagi. Mis sa arvad, miks?” küsisin ma temalt.
„Pole aimugi,” vastas Henry.
Hakkasime selle üle nalja heitma, nagu: „Hei, Zlatan, kuidas täna silmsidega lood on?”– „Ei vedanud, aga vähemalt nägin korraks ta selga.”– „Tore on, asi seegi!”
Käis selline lõõpimine ja sellest oli natuke abi. Siiski hakkas see mulle närvidele käima ja ma küsisin endalt iga päev, iga tund, mida ma teinud olin. Mis viga on? Ma ei leidnud vastust, mitte ühtegi. Ainult mõte, et see jahe käitumine peab olema seotud vestlusega minu positsiooni üle. Muud selgitust lihtsalt polnud. Aga kui see paika pidas, oli see totter. Kas ta püüdis enne vestlust mu positsiooni üle mind närvi ajada? Üritasin temaga jutule saada. Astuda juurde ja talle silma vaadata. Ta vältis mind. Tundus, et ta oli ärritunud. Muidugi oleksin saanud temaga kohtumisaja kokku leppida ja küsida, mis toimub. Kuid ma polnud
