kuulekad koolipoisid, mis veelgi hullem, ta jookseb probleemide eest minema. Ta ei suuda probleemiga silmitsi seista ja see teeb kõik ainult halvemaks.
Asjad läksidki halvemaks.
Islandilt tõusis vulkaanituhka. Kõik Euroopa lennud tühistati, aga meil oli kavas kohtumine Inter Milaniga San Siros. Läksime bussidega. Keegi nupumees Barças oli arvanud, et see on hea mõte. Sel ajal mul vigastust polnud. Kuid see reis oli katastroof. Sõit kestis 16 tundi ja Milanosse jõudes olime väsinud. See oli meie tähtsaim võistlus, meistrite liiga poolfinaal, ning mina olin valmis väljavilistamiseks ja hüsteeriaks oma vanal koduväljakul, polnud mingit probleemi – tegelikult koguni vastupidi. Selline asi annab mulle energiat juurde. Kuid muus osas oli olukord halb ja ma arvan, et Guardiolal oli Mourinhoga probleem.
José Mourinho on suur staar. Ta oli juba korra Portos mängides meistrite liiga võitnud. Ta oli Interis mu treener. Ta on tore. Kui ta Helenaga esimest korda kohtus, sosistas talle: „Helena, sinul on vaid üks ülesanne. Toida Zlatanit, lase tal magada, hoia teda heas tujus!”
See tüüp ütleb, mida tahab. Ta meeldib mulle. Ta on oma armee juht. Aga ta hoolib oma mängijatest. Interis olles saatis ta mulle ühtelugu sõnumeid, uurides, kuidas käsi käib. Ta on täielik Guardiola vastand. Kui Mourinho läheduses läheks nagu kõik helgemaks, siis Guardiola seltsis muutub kõik süngeks. Ma oletasin, et Guardiola püüdis teda mingil määral jäljendada.
„Me ei mängi Mourinho vastu, me mängime Interi vastu,” ütles ta, otsekui oleksime seal istunud ja kujutlenud, kuidas me treeneri vastu jalgpalli mängime, ja hakkas siis filosofeerima.
Ma õieti ei kuulanudki. Miks ma peaksin? See oli ülepingutatud möga, jutt verest, higist ja pisaratest ja muud sellist. Ma polnud veel kunagi kuulnud, et mõni treener midagi sellist räägiks! Täielik rämps! Aga nüüd tuli ta minu juurde. Käsil oli treening San Siros ja meid jälgisid inimesed, kes rääkisid: „Ibra on tagasi!”
„Kas sa saad avavilest peale mängida?” küsis Guardiola.
„Kindlasti,” vastasin ma. „Olen valmis.”
„Aga oled sa ikka valmis?”
„Täiesti. Pole probleemi.”
„Aga oled sa ikka valmis?”
Ta oli nagu papagoi ja ma tajusin negatiivseid võnkeid.
„Kuule, see oli küll kole reis, aga ma olen vormis. Mu vigastus on paranenud. Ma annan endast sada protsenti.”
Guardiola ilme oli kahtlev. Ma ei saanud tast aru, helistasin hiljem Mino Riolale. Ma helistan Minole tihti. Rootsi ajakirjanikud leiavad, et Mino rikub Zlatani kuvandit. Mino on see, Mino on too. Kas ma pean puust ja punaseks tegema? Mino on geenius. Niisiis küsisin temalt: „Mis sellel tüübil viga on?”
Me ei osanud seda ka ühiselt välja mõelda. Ta ajas meid närvi. Aga ma sain algrivistuses mängida ja me läksime 1:0 juhtima. Seejärel olukord muutus. Mind vahetati 60 minuti järel välja ning me kaotasime seisuga 1:3. See oli jama. Olin maruvihane. Varasematel aastatel, näiteks siis, kui ma olin Ajaxis, mõtlesin kaotuse üle päevi ja nädalaid. Kuid nüüd oli mul Helena ja lapsed. Nemad aitavad mul unustada ja eluga edasi minna, nii et keskendusin Camp Nousse naasmisele. Tähtis oli toibuda, kuid iga päev rikuti meeleolu uuesti ära.
Pinge oli meeletu. Valitses halvaendeline õhkkond, me vajasime suurt võitu, et saaksime rahulikult edasi minna. Aga siis … ma ei taha sellele mõelda. Või tegelikult tahan küll, sest see tegi mind tugevamaks. Me võitsime 1:0. Aga sellest jäi väheks. Me langesime meistrite liigast välja ning pärast seda vaatas Guardiola mind, nagu oleks see minu süü, ja mina mõtlesin, et mulle aitab. Minu mõistus on otsas. Pärast seda matši tundsin, et ma pole selles klubis enam teretulnud, ja ma ei tundnud end hästi, kui ma nende Audiga sõitsin. Ma tundsin end sitasti, kui ma istusin seal riietusruumis ja Guardiola põrnitses mind nagu mingit võõrkeha, nagu tulnukat. See oli ajuvaba. Ta oli nagu sein, telliskivisein. Ma ei näinud temas elumärki, iga klubis veedetud tund veenis, et võiksin mujal olla.
Ma ei kuulunud enam nende sekka ja kui meil oli võõrsil mäng Villarrealiga, lasi ta mul viis minutit mängida. Viis minutit! Läksin sisimas keema, kuid mitte sellepärast, et olin pingil. Sellega võin ma leppida, kui treener ütleb, et sa pole küllalt hea, Zlatan. Sa pole tasemel.
Kuid Guardiola ei öelnud midagi, mitte sõnakestki, ja nüüd sai mul mõõt täis. Tundsin seda terve kehaga ja Guardiola asemel oleksin hirmul olnud. Ma ei ütle, et kipun rusikaid kasutama! Olen teinud igasugust jama. Kuid ma ei tüki kaklema. Noh, hästi, eks ma olen väljakul mõnele peaga virutanud. Aga kui ma vihastan, läheb mul silme eest mustaks. Siis ei tasu minu teele sattuda.
Täpsemalt öeldes – riietusruumi minnes polnud mul mingit hullumeelset rünnakut plaanis. Kuid ma polnud ka kuigi rõõmus (kui leebelt väljenduda) ja nüüd seisis mu vaenlane seal ning kratsis pead. Eriti palju muid inimesi seal polnud.
Kohal olid Touré ja veel mõned ning ruumis oli see plekist kast, kuhu me oma võistlusriided viskame, ja ma vaatasin seda kasti. Seejärel virutasin sellele jalaga. Ma arvan, et see võis lennata umbes kolm meetrit, kuid ma polnud veel lõpetanud. Kaugeltki mitte. Ma karjusin: „Sul pole ikka mingeid mune,” ja kindlasti kasutasin hullemaidki sõnu ning viimaks lisasin: „Sa lased omal Mourinho ees püksid täis. Keri põrgu!”
Mul sõitis katus päris ära ja oleks võinud arvata, et Guardiola ütleb midagi, nagu: „Rahune maha, oma treeneriga nii ei räägita!” Kuid tema pole seda tüüpi. Ta on selgrootu argpüks. Ta seadis lihtsalt plekist kasti tagasi, nagu mingi koristaja, ja läks sõnagi lausumata minema. Aga muidugi saadi sellest teada. Bussis olid kõik hirmus närvis ja korrutasid: „Mis juhtus? Mis juhtus?”
Midagi ei juhtunud, mõtlesin ma. Sai vaid paar sõna tõtt öeldud. Kuid mul ei olnud tuju sellest rääkida. Ma olin vahkvihane. Nädalate kaupa olid treener ja boss mind eiranud, selgitamata, miks. See oli lihtsalt tobe. Mul oli varemgi olnud suuri tülisid. Kuid juba järgmisel päeval lahendasime selle ära ja mingit vimma ei jäänud. Aga nüüd valitses vaid vaikus ja psühholoogilised mängud. Hakkasin mõtlema, et ma olen kahekümne kaheksa aastane, olin ainuüksi siin Barças löönud 22 väravat, andnud 15 resultatiivset söötu, ja mind koheldakse ikkagi, nagu poleks mind olemaski. Kas ma peaksin seda vaikselt kannatama? Kas ma peaksin ikka aina püüdma kohaneda? Jääb ära!
Kui ma mõistsin, et mängus Almeria vastu jäetakse mind pingile, meenus mulle ütlus: „Siin Barcelonas ei tulda treeningule Porschede või Ferraridega!” Mis lollus see veel peaks olema? Ma sõidan millise autoga tahan, eriti veel siis, kui saan sellega idioote ärritada. Istusin oma Enzosse, vajutasin gaasipedaali põhja ja parkisin otse treeninguhoone sissepääsu ette. Loomulikult oli see paras tsirkus. Ajalehtedes kirjutati, et mu auto maksab sama palju kui kõigi Almeria klubi mängijate kuupalk kokku. Aga mind see ei huvitanud. Sel korral oli ajalehtede plära tähtsusetu. Olin pähe võtnud, et ei hoia end enam tagasi.
Otsustasin enda eest seista ja tuleb mainida, et seda mängu valdan ma hästi. Olen ennegi lahinguid löönud, uskuge mind. Siiski tahtsin ma ette valmistuda, nii et rääkisin eelnevalt Minoga. Kavandame oma tegevust alati koos, nii peenemaid kui ka räpasemaid võtteid. Helistasin ka oma semudele.
Tahtsin olukorda erinevatest seisukohtadest näha, ja jumal küll, ma sain kõikvõimalikke soovitusi. Rosengårdi sõbrad tahtsid kohale tulla ja kõik segi peksta, mis oli neist küll kena, kuid antud juhul ei tundunud parima valikuna. Loomulikult arutasin probleemi ka Helenaga. Ta on nagu teisest maailmast. Ta on lahe. Ta võib vajadusel ka karm olla. Aga nüüd pakkus ta julgustust: „Igal juhul oled sa paremaks isaks muutunud. Kui sul pole meeskonda, mis sulle meeldib, saad kodus oma meeskonna moodustada,”
