vaatamata aitasime üksteist ja isa juures hakkasin ma õlle vastu väikest viisi sõda pidama. Valasin osa sellest kraanikaussi – mitte kõik, sest see oleks liiga silmatorkav olnud, kuid osa küll.
Tavaliselt ta seda tähele ei pannud. Kõikjal vedelesid õllepurgid, laudadel ja riiulitel, sageli korjasin ma tühjad purgid suurde musta prügikotti ja viisin need taarapunkti. Sain iga purgi eest viiskümmend ööri. Aga ikkagi sain sel viisil mõnikord viiskümmend või sada krooni. Selleks oli vaja palju purke ja mul oli raha üle hea meel. Kuid loomulikult polnud see olukord tore ja nagu kõik sellises olukorras lapsed õppisin ma tajuma, millises tujus isa on. Teadsin täpselt, millal temaga rääkida tasub. Päev pärast joomist oli üsna vaikne. Teisel päeval oli halvem. Mõnikord võis ta väga järsku vihastuda. Teinekord oli ta uskumatult lahke. Andis niisama heast peast mulle 500 krooni. Tollal kogusin ma jalgpallikaarte. Selleks tuli osta nätsu, et koos sellega väikses pakis olevad kolm pildiga kaarti saada. „Oi-oi, millised mängijad ma seekord saan?” olin ma alati põnevil. Võibolla Maradona? Tavaliselt pidin pettuma, eriti siis, kui sain lihtsalt mõne igava Rootsi staari, kellest ma ei teadnud midagi. Ühel päeval tulin koju terve karbiga. See oli nagu suur pidupäev, ma rebisin pakended lahti ning sain terve posu lahedaid brasiillasi. Mõnikord vaatasime isaga koos televiisorit ja ajasime juttu. Need olid parimad korrad.
Kuid teinekord oli ta purjus. Mul on sellest hirmsad mälestused. Kui ma vanemaks sain, tekkisid meil tülid. Ma ei andnud oma venna moodi alla. Ütlesin talle: „Sa jood liiga palju, isa.” Meil olid suured riiud, mõnikord täiesti mõttetud, kui aus olla. Ma vaidlesin temaga, kuigi teadsin ette, et ta lihtsalt karjub mulle „ma viskan su välja” ja muud sellist. Kuid ma tahtsin talle näidata, et võin enda eest seista, ning mõnikord lõime jubedat lärmi.
Aga ta ei löönud mind kunagi, mitte kordagi. Noh, ükskord ta tõstis mu kahe meetri kõrgusele ja viskas voodile – sellepärast, et ma olin tema silmatera Sanela vastu õel olnud. Üldiselt oli ta maailma kõige sõbralikum inimene ja nüüd ma mõistan, et tal ei olnud kerge. „Ta joob, et muresid unustada,” ütles mu vend ja kuigi see ei pruukinud puhas tõde olla, oli sõda teda siiski rängalt tabanud.
Sõda oli üldse kummaline. Mul ei lastud sellest midagi teada saada. Seda varjati minu eest. Kõik andsid oma parima. Ma ei saanud isegi sellest aru, miks ema ja õed musta riietusid. See oli täiesti mõistetamatu, nagu mingi moenarrus. Asi oli aga selles, et ühe pommitamise ajal oli Horvaatias elav vanaema surma saanud ja nad kõik leinasid teda – kõik teised peale minu, kellele ei antud sellest midagi teada ja kes ei hoolinud kunagi sellest, kas inimene on serblane või horvaat või mingist muust rahvusest. Aga minu isal oli kõige raskem.
Tema oli pärit Bosniast Bijeljinast. Ta oli seal müürsepp olnud ning terve tema perekond ja kõik ta vanad sõbrad elasid selles linnas, kui seal ühtäkki põrgu lahti läks. Bijeljina põhimõtteliselt vägistati ära ning pole mingi ime, et isa hakkas end jälle moslemiks pidama. Serblased vallutasid linna ning hukkasid sadu moslemeid. Ma arvan, et ta tundis neist paljusid, paljud tema perekonnaliikmed olid sunnitud põgenema. Terve Bijeljina elanikkond vahetati välja, serblased kolisid tühjadesse majadesse, muu hulgas ka isa koju. Keegi võõras astus sisse ja võttis lihtsalt ta maja endale, ning ma mõistan, miks tal ei olnud minu jaoks aega, kui ta istus õhtu otsa televiisori ees või telefoni juures, oodates sealt uudiseid. Ta mõtles vaid sõjale ning sealsete sündmuste jälgimine muutus tema kinnisideeks. Ta istus omaette, jõi, leinas ja kuulas oma Jugoslaavia muusikat, mul polnud muud teha, kui kodust eemale hoida ja emal külas käia. Ema juures oli teine maailm.
Isa juures olime ainult kahekesi. Ema juures käis täielik tsirkus. Inimesed tulid ja läksid ning kogu aeg kostis vali jutt ja lärm. Ema oli selsamal aadressil, Cronmans Väg 5A, kolinud viis korrust kõrgemale, tädi Hanife (ehk Hanna, nagu ma teda kutsusin) kohale. Keki, Sanela ja mina olime väga lähedased. Me hoidsime kokku. Aga ka ema juures toimus igasugust jama. Mu poolõde tarvitas aina rohkem narkootikume ning ema võpatas iga kord, kui telefon helises või uksele koputati – et palun, ei. Kas meil pole juba küllalt muret olnud? Mis nüüd jälle? Ta jäi enneaegselt vanaks ja muutus igasuguste keelatud ainete suhtes päris fanaatiliseks. Veel üsna hiljuti, ma mõtlen praegust aega, helistas ta mulle täielikus hüsteerias: „Külmkapis on narkootikumid.”-„Jumal küll, narkootikumid!” läksin ka mina närvi. Et ega ometi jälle. Helistasin maruvihasena Kekile: „Mida kuradit, ema külmkapis on narkootikumid!” Tema ei saanud aru, millest ma räägin, aga siis taipas. See, mille ema leidnud oli, oli snus – Rootsi huuletubakas.
„Rahune maha, ema, see on on kõigest snus.”
„Üks rämps kõik,” ütles tema.
Need aastad jätsid temasse jälje ja ma arvan, et me oleksime võinud tol ajal paremad lapsed olla. Aga me polnud midagi sellist õppinud. Me teadsime vaid seda, kuidas karmid olla. Mu narkoprobleemidega poolõde oli varakult mujale kolinud ja käis vahelduva eduga võõrutusravil, kuid hakkas alati uuesti seda sodi tarvitama. Lõpuks katkestas ema (või oli see vastastikune otsus) temaga läbikäimise. Ma ei tea päris kogu tausta. See oli ikkagi üsna raske, kuid meie perekonnale iseloomulik. Me oleme hästi dramaatilised, peame pikka viha ja ütleme asju nagu: „Ma ei taha sind enam kunagi näha!”
Igatahes mäletan ühte korda, kui külastasin seda narkomaanist õde tema väikses korteris. See võis mu sünnipäev olla. Ma usun, et oli sünnipäev. Ta oli kingitusi ostnud. Ta oli ikkagi hea inimene. Aga kui ma tahtsin tualetti minna, kargas ta püsti ega lasknud mind edasi. „Ei, ei!” karjus ta, tormas tualetti ja hakkas seal koristama. Sain aru, et midagi on viltu, nagu oleks seal mingi saladus. Sellist värki oli palju. Aga nagu ma juba ütlesin, nad varjasid seda minu eest, pealegi olid mul omad teemad, jalgrattad ning jalgpall ja unistused Bruce Leest ja Muhammad Alist. Tahtsin nende moodi olla.
Isal oli endises Jugoslaavias vend. Tema nimi oli Sabahudin, aga teda kutsuti Sapkoks ja mu vanem vend oli tema järgi ristitud. Sabahudin oli poksija – tõeliselt andekas poksija. Ta poksis Kragujevaci linnas Radnički poksiklubis, võitis oma klubiga Jugoslaavia meistrivõistlused ning ta valiti rahvuskoondisesse. Kuid 1967. aastal, kui ta oli äsja abiellunud ning kõigest kahekümne kolme aastane, läks ta ujuma Neretva jõkke, kus oli tugev vool ja värk ja ma arvan, et tal oli mingi südame- või kopsuprobleem. Ta vajus vee alla ja uppus. Te võite ette kujutada, kui raske hoop see perekonnale oli, pärast seda muutus isa omamoodi fanaatikuks. Tal olid kõigi suuremate võistluste videosalvestused ja nendel mitte ainult Sabahudin, vaid ka Ali, Foreman, Tyson ning lisaks kõik Bruce Lee ja Chackie Chani filmid.
Neid me siis vaatasimegi, kui televiisori ees istusime. Rootsi televisioon pole kuigi huvitav. Sellest ei jäänud midagi meelde. Olin kahekümneaastane, kui esimest korda Rootsi filmi vaatasin, mul polnud aimugi mingitest Rootsi kuulsustest või tuntud sportlastest, nagu näiteks Ingemar Stenmark või keegi teine. Aga Alid ma teadsin! Milline legendaarne mees! Ta käis oma rada, ta ei hoolinud teiste jutust. Ta ei otsinud vabandusi ja seda pole ma kunagi unustanud. See mees oli lahe. Tahtsin tema moodi olla ning mõnikord tegin teda järele, näiteks ütlesin: „Ma olen parim.” Rosengårdis tuli ise enda eest seista ja kui keegi mõnitama kukkus – kõige hullem, kui kutsuti argpüksiks – tuli ta paika panna.
Aga üldiselt ma tüli ei norinud. Oma kodulävele ei situta, oli meil tavaks öelda. Rohkem oli Rosengårdi rahval kokkupõrkeid kõigi teistega. Olin kohal, nägin ja karjusin nende rassistide peale, kes korraldavad iga aasta 30. novembril paraadi, et mälestada Rootsi sõdurkuninga Karl XII surma. Ja ükskord nägin tervet Rosengårdi tüüpide jõuku, neid oli umbes kakssada, kes läksid ühele mehele kallale. See ei näinud ausalt öeldes kuigi hea välja. Aga need olid minu kandi poisid ja ma läksin nende kampa ja ma ei usu, et see mees end pärast kuigi hästi tundis. Me kõik olime ülbed ja metsikud. Aga mõnikord polnud lihtne kõva kutt olla.
Sel ajal, kui me isaga Stenkula kooli lähedal elasime, jäin ma sageli hilisõhtuni ema juurde ja pidin hiljem koju kõndima läbi hämara tunneli, mis läheb ühe suure tee alt läbi. Mõni
