ega rootslaste seas, ja ma ei tea täpselt, mis tunde see minus tekitas. Nii lihtsalt oli. Pidin ise hakkama saama. Olin sellega harjunud. Aga võib-olla see haavas mind. Ma ei oska öelda. Inimesed harjuvad elu paratamatute tahkudega ära, ma ei mõelnud sellele eriti. Isa oli selline, nagu ta oli. Ta oli lootusetu. Ta oli suurepärane. Kord üleval, kord all. Ma ei lootnud temale, mitte nii, nagu teised oma vanematele loodavad. Kuigi jah, mõnikord oleksin tahtnud teda seal näha. Et: „Kurat, oleks ta vaid seda lahedat võtet, seda vinget Brasiilia trikki näinud.” Noh, isal olid ka sellised perioodid, mil ta oli täiesti pühendunud. Ta tahtis, et minust saaks jurist.
Ei saa öelda, et ma oleksin sellest mõttest vaimustuses olnud. Minu tutvusringkonnas seda eriti ei juhtunud, et keegi juristiks hakkaks. Me tegime hullumeelseid asju ja unistasime tegijaks saamisest, meil polnud eriti palju vanemate toetust – ei olnud sellist asja, et: „Tahad, ma räägin sulle Rootsi ajaloost?” Olid vaid õllepurgid, Jugoslaavia muusika, tühi külmkapp ja sõda Balkanil. Aga teate, mõnikord leidis ta aega ja rääkis minuga jalgpallist ning ma olin sellest alati vaimustuses. Selles mõttes, et ta on mu isa, ja ükskord tuli ta minu juurde – ma ei unusta seda iial, see oli kuidagi pidulik:
„Zlatan, sul oleks aeg päris klubis mängida.”
„Mis mõttes päris klubis? Milline see päris klubi on?”
„Hea meeskond, Zlatan. Tippmeeskond, nagu Malmö FF!”
Ma ei saanud tast vist hästi aru.
Mis selles Malmö FFis siis erilist on? Ma ei teadnud sellistest asjadest midagi, ei saanud aru, millises klubis tasub mängida ja millises mitte. Aga ma teadsin seda klubi. Ma olin Balkaniga nende vastu mänginud, nii et ma mõtlesin, et miks ka mitte. Kui isa nii ütleb. Ent mul polnud aimugi, kus nende jalgpallistaadion asub, tegelikult ei teadnud ma linnast üldse midagi. Malmö ei olnud küll kaugel. Kuid see oli teine maailm. Olin juba seitsmeteistkümneaastane, kui esimest korda kesklinna sattusin, ma ei teadnud midagi seal toimuvast. Kuid tegin endale tee treeningukohta selgeks ja pedaalisin sinna umbes pool tundi, varustus supermarketi kilekotis, ning loomulikult olin ma närvis. Malmö FF oli tõsine asi. Enam polnud mingit: „Tulge mängima, poisid!” Siin tuli läbi teha proovimängud ja katsed ning ma märkasin kohe, et olin teistest erinev. Olin valmis asjad kokku pakkima ja koju minema. Kuid juba teisel päeval teatas treener Nils:
„Tere tulemast meeskonda.”
„Tõsiselt või?”
Ma olin siis kolmeteistkümneaastane, seal olid juba mõned võõramaalased, teiste seas ka Tony. Ülejäänud olid valdavalt tavalised rootslased, nende seas ka mõned rikkurite rajoonidest. Mul oli tunne, nagu oleksin mingi tulnukas. Mitte ainult sellepärast, et mu isal polnud suurt ja uhket maja ning et ta ei tulnud kunagi mänge vaatama. Ma rääkisin teistmoodi. Ma triblasin. Läksin hoobilt iga asja peale närvi ja kaklesin. Sain ükskord kollase kaardi, sest karjusin oma meeskonnakaaslaste peale.
„Sa ei või nii teha!” ütles kohtunik.
„Sa võid kah põrgusse kerida,” röögatasin mina ja viskasin varvast.
Rootslastel sai sellest kõrini. Nende vanemad tahtsid must lahti saada ja ma mõtlesin juba tuhandendat korda, et mul on neist siiber. Võin uuesti meeskonda vahetada. Või hakkan hoopis taekwondo´ga tegelema. See ongi lahedam. Jalgpall on mõttetu. Kellegi meeskonnakaaslase idioodist isa käis ringi palvekirjaga. „Zlatan tuleb klubist välja visata,” seisis seal ning igasugused tüübid andsid sellele allkirja. Nad ulatasid seda üksteisele, öeldes: „Zlatan ei kuulu siia. Ta tuleb välja visata! Kirjuta siia alla, bla-bla-bla.”
See oli päris hull. Okei, olin selle isa pojale äsanud. Mind rünnati mängu ajal mitu korda alatult ja ma läksin närvi. Virutasin talle peaga, kui aus olla. Aga mul oli pärast kahju. Väntasin haiglasse ja palusin vabandust. Olin küll rumalalt käitunud, aga ausõna, selle peale kohe palvekiri?! Olge normaalsed! Treener …ke Kallenber lihtsalt põrnitses seda paberit ja põrutas: „Mis kuradi jama see veel on?!”
Ta rebis selle tükkideks. …ke oli päris okei. Noh, teatud määral! Ta pani mu noorteliigas peaaegu terveks aastaks pingile ja arvas nagu kõik teisedki, et ma triblan liiga palju, sõiman liiga palju meeskonnakaaslasi, mul on halb hoiak ja suhtumine ja nii edasi. Ma sain nende aastatega ühe olulise asja selgeks. Kui minusugune kutt tahab tunnustust pälvida, peab ta olema viis korda parem kui Leffe Persson ja kes nad seal kõik olid. Pidin treenima kümme korda rohkem. Muidu polnud mul mingit võimalust. Mitte iialgi! Eriti siis, kui ma olen rattavaras.
Muidugi oleksin pidanud korralikuks hakkama. Ma isegi tahtsin seda. Ma polnud päris lootusetu. Kuid treeningutele oli pikk maa – seitse kilomeetrit – ja tihtipeale pidin terve tee jalgsi kõndima. Aga mõnikord oli kiusatus liiga suur, eriti siis, kui märkasin lahedat ratast. Ükskord nägin kollast ratast, millel olid hiiglaslikud kastid küljes, ja ma mõtlesin, et why not? Hüppasin sadulasse ja väntasin minema – jõle hea minekuga oli. Kuid need kastid olid kummalised ja siis jõudis mulle kohale: see on postiljoni ratas. Ma väntasin ringi ümbruskonna inimeste postiga. Nii et hüppasin rattalt maha ja jätsin selle natuke eemale seisma. Ma ei tahtnud kõigele lisaks veel inimeste posti varastada.
Üks teine kord virutati mult ära ratas, mille olin ise hiljuti varastanud, ja avastasin staadioni juures, et olen jalamees. Koju oli pikk tee, mul oli kõht tühi ja ma ei viitsinud oodata, nii et varastasin riietusruumi juurest teise ratta. Muukisin luku lahti nagu tavaliselt ja mul on meeles, et see ratas meeldis mulle. See oli hea ratas, ma parkisin selle ettevaatusest natuke eemale, et endine omanik sellele peale ei satuks. Kuid kolm päeva hiljem kutsuti meeskond kokku. Mulle oli see juba tuttav värk. Koosolekud tähendasid tavaliselt näägutamist ja õiendamist, nii et hakkasin häid vabandusi välja mõtlema. Näiteks: „Mina ei teinud, see oli mingi teine vend, onju.” Olin õigesti arvanud, sest koosolek toimuski abitreeneri ratta pärast.
„Kas keegi on seda näinud?”
Mitte keegi polnud näinud. Mina kah mitte! Tähendab, sellises olukorras ei ütle sa ju midagi. Nii see käib. Mängid lolli: „Oi, küll on jama, kahju sust, mul kah varastati ükskord ratas.”
Aga see ei andnud mulle siiski asu. Millega ma hakkama olin saanud? Ja milline ebaõnn! Abitreeneri ratas! Treenereid tuleks ju austada. See oli mulle arusaadav. Või täpsemalt – me peaksime neid kuulama ja neilt õppima, tsoonimängu, taktikat ja muud sellist. Kuid samas mitte kuulama. Et nagu jätka triblamist ja trikkide tegemist. Kuula, aga samas ära kuula! Selline oli minu arusaamine. Aga et nende rattaid varastada? See ei tundunud õige. Olin mures ja läksin abitreeneri juurde.
„Niisiis … asi on nii,” ütlesin ma. „Ma laenasin su ratast natukeseks. Oli nagu selline hädaolukord. Erandlik olukord! Saad selle homme tagasi.”
Näitasin oma parimat kohmetut naeratust ja arvan, et see mingil määral mõjus. Naeratus aitas mind nendel aastatel palju kordi, kitsikusse sattudes oskasin ma ikka nalja teha. Aga see polnud lihtne. Ma polnud lihtsalt must lammas. Kui mingid trenniriided kaduma läksid, süüdistasid kõik mind. Ja neil oli selleks ka alust. Ma olin ju rahast lage. Kui teistel olid alati kõige uuemad Adidase ja Puma kängurunahast jalgpallisaapad, ostsin mina enda omad odavast supermarketist 59,90 krooni eest – need seisid riiulil kõrvuti tomatite ja juurviljadega – ning nii käis see ka edaspidi. Mul polnud kunagi midagi, millega uhkeldada.
Kui meeskond välismaal käis, oli paljudel taskurahaks kaks tuhat krooni. Minul oli pigem kakskümmend krooni ja sedagi siis, kui isa jättis ühe kuu üüri maksmata, et mind reisile saata. Ta oleks lasknud end pigem korterist välja tõsta, kui mind koju jääma sundinud. See oli temast väga tore. Aga siiski ei küündinud ma teiste tasemele.
„Tule kaasa, Zlatan, võtame pitsa või burgeri, ostame seda ja teist,” kutsusid teised.
