mina ei pidanud esindusmeeskonna mängudele pääsema. Minul oli noortemeeskonna leping. Pidin leppima sellega ja alla kahekümneaastastega. U-20 meeskond oli neil koos Borgarskolani jalgpalliakadeemiaga loodud, kuna noortemeeskond oli mõeldud vaid kuni kaheksateistkümneaastastele poistele. Meid, keda sinna valiti, ei olnud eriti palju, meid polnud piisavalt, et meeskonda moodustada. Kuid mõte oli selles, et takistada meid klubist lahkumast, ja me mängisime sageli teise meeskonna liikmetega kolmanda divisjoni mängijate vastu. See polnud midagi suurepärast, aga mul oli võimalus end näidata.
Mõnikord tegime trenni koos põhimeeskonnaga ja ka siis ei suutnud ma end teiste järele kohandada. Tavaliselt ei hakka juunior sellises olukorras vingelt triblama. Ta ei võta keerulises olukorras ette suurt rünnakut ega hakka karjuma „Mine peale, kurat!” Ta on viks ja viisakas. Aga mina mõtlesin, et miks mitte. Mul pole midagi kaotada. Andsin endast kõik ja loomulikult märkasin, et nad hakkasid minust rääkima. „Kelleks ta end peab?” ja muud sellist, mina aga ütlesin endamisi „Kerige põrgu!” ning ajasin oma asja edasi. Jäin oma trikkide juurde. Mängisin kõva venda ja mõnikord oli ka põhimeeskonna treener Roland Andersson mängu jälgimas.
Alguses olin lootusrikas: huvitav, kas ma olen tema arvates hea mängija? Aga see lootus kadus, kui minu ümber see jama peale hakkas. Kui ma teda ühel päeval jälle platsi ääres nägin, arvasin, et ta oli minu kohta nurinat kuulnud. Keegi oli kaevanud. Sel ajal olin ma jalgpallis veel rohkem pettunud, ma polnud ka mujal kuigi edukas, eriti koolis. Olin endiselt kartlik ja ebakindel ning sageli läksin kooli vaid lõunat sööma. Mul oli hundiisu. Kuid ülejäänu mind eriti ei huvitanud. Tegin järjest vähem ja vähem koolitöid ning lõpuks langesin koolist päris välja, kodus oli selle pärast palju tülitsemist ja õiendamist.
See oli nagu miiniväli, millest ma tahtsin eemale hoida, ning jätkasin oma trikkide harjutamist hoovis. Riputasin oma toa seintele Ronaldo pildid. Ronaldo oli tegija. Mitte ainult oma petekate ja väravate pärast maailmameistrivõistlustel. Ronaldo oli igas mõttes hiilgav. Tahtsin temasuguseks saada. Meheks, kes otsustab mängu. Rootsi jalgpallikoondise mängijad – kes need veel on? Polnud ühtegi superstaari, mujal maailmas ei rääkinud neist keegi. Ronaldo oli minu kangelane, ma jälgisin internetis tema tegevust ja püüdsin õppida tema võtteid ning arvasin, et minust saab suurepärane jalgpallur. Läksin palliga mängeldes üle platsi.
Aga kas mul oli ka mingeid tulemusi näidata? Enda arvates mitte. Maailm oli ebaõiglane. Minusugustele ei antud mingit võimalust, minust ei pidanud staar saama, ükskõik, mida ma ka tegin. Nii mulle tundus. Lõin juba käega. Olin eksinud ja otsisin uusi võimalusi. Kuid mul polnud selle jaoks energiat. Jätkasin lihtsalt mängimist. Sellel päeval, kui Roland Andersson meid jälgis, mängisime U-20 poistega väljakul nr 1. Seda väljakut enam pole. Aga see oli muruplats otse Malmö staadioni kõrval ning pärast mängu öeldi mulle, et Roland Andersson tahab minuga rääkida. Rohkem midagi ei öeldud. Ausalt öeldes sattusin natuke paanikasse ja hakkasin mõtlema: kas ma olen kellegi velo varastanud? olen ma kellelegi peaga virutanud? Sobrasin mõttes kõik oma lollid teod (mida oli palju) läbi. Aga ma ei suutnud välja mõelda, kuidas mõni neist oleks võinud tema kõrvu jõuda, mõtlesin sellele kutsumisele veel tuhat põhjust välja.
Roland on kõva ja madala häälega mees. Ta on viisakas, aga range. Ta domineerib ruumis ja ma arvan, et mu süda peksles natuke.
Olin kuulnud, et Roland Andersson oli mänginud maailmakarikavõistlustel Argentinas. Ta polnud lihtsalt üks vanadest Malmö FFi staaridest selle hiilgeaegadel. Ta oli olnud ka rahvuskoondises. Ta oli tunnustatud mees ja nüüd istus ta seal oma laua taga, näol mitte naeratuse varjugi. Ta näis tõsine, nagu pidanuksin valmis olema üheks tõsiseks peapesuks.
„Tere, Roland. Kuidas läheb? Sa vist tahtsid midagi?”
Tahtsin alati sellist kõva kutti mängida. See oli komme, mis oli mulle lapsepõlvest külge jäänud. Nõrkust ei tohtinud välja näidata.
„Istu maha.”
„Okei, rahu-rahu. Keegi pole surnud. Ausõna.”
„Zlatan, sul on aeg väikeste poistega mängimine lõpetada.”
Väikeste poistega? Millest ta räägib, mõtlesin ma, ja mida ma küll väikestele poistele teinud olen?
„Mida sa sellega öelda tahad?” küsisin ma. „Kas sa pead kedagi konkreetset silmas?”
„Sul oleks nüüd aeg suurte poistega mängima hakata.”
Ma ei saanud ikka veel aru.
„Mäh?”
„Tere tulemast esindusmeeskonda, noormees,” jätkas tema ja ausõna, ma ei oska iial seda tunnet kirjeldada.
Mind oleks otsekui kümne meetri kõrgusele õhku tõstetud, ma vist läksin välja ning virutasin jälle kellegi jalgratta ja tundsin end nagu linna kõige lahedam tüüp.
5
Meil oli Malmös selline asi nagu Miil.
Miil oli üks neetult pikk jooksumarsruut. Jooksime staadioni juurest veetornini, edasi piki Limhamnsvägenit, mööda miljonäride merevaatega elamutest – mäletan eriti hästi ühte maja, mis oli roosa ja me kõik mõtlesime, et ohsa, mis inimesed seal veel elavad. Kui palju miljoneid neil pangaarvel olla võib?
Jätkasime Kungsparkeni suunal, läbi tunneli ja siis üles selle kooli poole, kus ma kunagi käisin, kõigi nende rikaste poiste ja tüdrukute silme alt läbi. Mees, kui vinge tunne see oli! See oli minu kättemaks. Mina, kraade Rosengårdist, kes julges vaevu tüdrukuid kõnetada, ja siin ma nüüd olin, koos selliste Malmö FFi tippmängijatega nagu Mats Lilienberg ja kõik need teised. See oli parim tunne ja ma nautisin seda täiega.
Alguses jooksin ma teistega koos. Olin põhimeeskonnas uus ja tahtsin näidata, et olen korralik. Aga siis leidsin, et kõige tähtsam oli tüdrukutele muljet avaldada. Niisiis võtsime mina, Tony ja Mete oma nipid kasutusele. Jooksime esimesed neli kilomeetrit. Aga kui me Limhamnsvägenile jõudsime, pöörasime bussipeatusesse. Keegi ei näinud meid. Me olime teiste taga, nii et võisime rahulikult bussi oodata ja sellele minna. Loomulikult tegi see meile nalja. See oli pöörane! Pärast pidime varju hoidma, kui me ülejäänud meeskonnast mööda sõitsime. Noh, see bussivärk ei näidanud ju õiget suhtumist. Raja lõpus tulime bussist maha, täiesti puhanud ja teistest kaugel ees, ning läksime ühte nurka varjule. Kui ülejäänud meeskond meist mööda jooksis, võtsime neile sappa, ise hästi väljapuhanud, et kooli ees veel uhkeldada. Vau, võisid tüdrukud mõelda, need kutid näevad välja, nagu oleksid nad võitmatud.
Ükskord Miilile minnes ütlesin Tonyle ja Metele: „See on mõttetu. Varastame parem ratta.” Nad vist natuke kõhklesid. Neil polnud selles valdkonnas minu kogemust. Aga mul õnnestus nad nõusse saada, pätsasin ühe ratta ning väntasin minema, nemad kahekesi tagumisel pakiraamil. Teinekord läks asi päris kreisiks. Ma polnud just kõige täiskasvanum ja Tony oli kah üsna segane. See ogar oli pornovideoid fännama hakanud. Selle asemel, et jooksma minna, läks poodi, laenutas sealt video ja ostis šokolaadi, nii et istusime seal temaga ja sõime šokolaadi, samal ajal kui teised meeskonnaliikmed Miili jooksid.
Mul on vist põhjust tänulik olla, et Roland Andersson meie vabandusi uskuma jäi. Võib ka olla, et ta ei uskunud. Ta oli hea mees. Ta mõistis meiesuguseid noori. Tal oli huumorimeelt. Aga loomulikult kostis mujalt õiendamist, mis selle Zlatani-tüübiga on. Miks ta korralikum pole? Kuulsin kogu aeg sama vana juttu: „Ta triblab liiga palju. Ta ei mõtle meeskonnale.” Osaliselt oli see täiesti tõsi. Muidugi! Mul oli veel palju õppida. Ülejäänu oli aga puhas kadedus. Mängijad tajusid konkurentsi ja mina polnud niisama ärpleja.
Ma andsin endast
