style="font-size:15px;"> „Sa mängisid hästi, Zlatan.”
See oli imelik. Isal on mingi kiiks tekkinud, mõtlesin ma. Minust sai tema ainuke huvi. Ta hakkas kõigist minu tegemistest huvituma. Ta tuli igale mu treeningule. Tema korterist kujunes justkui minu karjääri pühamu, ta lõikas välja iga artikli, iga väiksemagi uudisnupu ja ta teeb seda tänini. Praegu võib talt küsida ükskõik millise mu matši kohta. Tal on see talletatud, tal on alles iga üksik sõna, mis selle kohta kirjutatud, samuti kõik särgid ja saapad, mida olen kandnud, kõik trofeed ning aasta parima jalgpalluri Guldbolleni auhinnad. Kõik need asjad on tal alles ning need pole ka nii suvaliselt laiali, nagu tema asjad varem olid. Kõik on oma kohale paigutatud. Ta leiab iga asja sekundiga üles. Tal on ülevaade olemas.
Sellest päevast peale seal esimese väljaku juures hakkas ta elama minu ja mu jalgpallurikarjääri nimel ning ma usun, et see mõjus ta tervisele hästi. Tal polnud lihtne elu olnud. Ta oli üksi. Sanela oli katkestanud temaga igasugused sidemed tema joomise, tujukuse ja ema kohta öeldud ränkade sõnade pärast ning see kõik oli talle raske. Sanela oli ja jääb tema armastatud tütreks. Kuid nüüd polnud teda tütre jaoks olemas. Sanela ei suhelnud temaga ja see oli jälle üks minu perekonna karme eripärasid. Isale oli midagi uut vaja ja ta oli selle minus leidnud. Hakkasime temaga iga päev vestlema ning sellest kujunes ka minule uus motivaator. Et uskumatu, jalgpall võib teha hämmastavaid asju, ja ma pühendusin sellele veel rohkem. Mis luges siin teise divisjoni langemine, kui isast oli nüüd saanud mu suurim fänn.
Ma ei teadnud, mida teha. Kas ma peaksin mängima Superettanis – selline naeruväärne nimi „super üks” oli antud Rootsi teisele divisjonile – või püüdlema kõrgemale? Räägiti, et üks suuri Stockholmi klubisid, AIK, on minust huvitatud. Aga kas see oli tõsi? Ma ei teadnud. Ma ei teadnud mitte midagi sellest, kui nõutud ma parasjagu olen. Ma polnud isegi Malmö esindusmeeskonna algkoosseisus. Olin kaheksateistkümneaastane ning oleksin pidanud allkirjastama põhimeeskonna lepingu. Kuid lükkasin seda edasi. Kõik näis olevat lahtine, eriti pärast seda, kui Roland Andersson ja Thomas Sjöberg kinga said. Nemad olid minusse uskunud, kui kõik teised mind maha tegid. Kas ma üldse mängida saaksin, kui ma meeskonda jääksin? Ma ei teadnud ja olin ebakindel. Ka isa polnud kindel. Ja mina ei teadnud, kas ma olen üldse hea mängija.
Mul polnud aimugi. Ma olin poistele paar autogrammi andnud. Aga loomulikult ei tähendanud see veel midagi ning mu eneseusk kõikus pidevalt. Esmane rõõmujoovastus põhimeeskonda kutsumise üle hakkas lahtuma. Siis kohtasin ma ühte Trinidadist ja Tobagost pärit tüüpi. Oli hooajaeelne aeg. Ta oli lahe. Ta oli koos meie kontrollmängudel ja tuli pärast seda minu juurde.
„Kuule, mees,” ütles ta.
„Mida?”
„Kui sa kolme aasta jooksul profiliigasse ei jõua, on see su enda viga!”
„Mis mõttes?”
„Said aru küll!”
Muidugi sain aru!
Aga mul läks natuke aega, enne kui see päriselt kohale jõudis. Kas see võis tõsi olla? Oleks seda keegi teine rääkinud, poleks ma teda uskunud. Aga see sell näis asja tundvat. Ta oli kogenud ja see jutt mõjus nagu füüsiline hoop. Kas oli võimalik, et minust võiks elukutseline saada? Hakkasin seda uskuma. Esimest korda hakkasin sellele tõsiselt mõtlema ning pingutasin veel rohkem.
Hasse Borg, Rootsi jalgpallikoondise kunagine väravavaht, oli sel ajal Malmö FFi spordidirektor. Jäin Hassele kohe alguses silma. Ta vist märkas mu annet ning rääkis sellest ka ajakirjanikele. Et vaadake, te peaksite sellel poisil silma peal hoidma, ning veebruaris tuli Malmö tabloidväljaande Kvällsposteni reporter Rune Smith treeningut vaatama. Rune oli okei. Temast kujunes peaaegu mu sõber, aga pärast seda, kui ta oli mu treeningut jälginud, vestlesime natuke – ei midagi erilist.
Rääkisin klubist ja Superettani liigast ja oma unistusest minna Itaaliasse elukutseliseks nagu Ronaldo ning Rune tegi märkmeid ja naeratas ja ma ei tea, mis ma arvasin, mis edasi saab. Mul polnud tol ajal ajakirjanikega mingeid kogemusi. Aga see läks suure kella külge. Rune kirjutas midagi sellist: „Jätke see nimi meelde, te näete seda veel paljudes pealkirjades: ZLATAN. See kõlab põnevalt. Ja ta on põnev. Teistsugune mängija, tõeline ründerivi dünamiit.” Seejärel mainis ta jälle seda lihvimata teemanti juttu ja vahendas vist minu sõnu, mis olid enesekindlad ja mitterootsilikud.
See artikkel oli vist mingis mõttes eriline. Nüüd hakkas pärast treeninguid veel rohkem poisse minu juurde tulema, tegelikult ka mõned teismelised tüdrukud ning isegi mõned täiskavanud. See oli kogu selle hüsteeria, kogu selle „Zlatan, Zlatan!” möllu algus, mis kujunes mu elu osaks ja mis näis alguses nii ebareaalne nagu – mis toimub? Kas nad räägivad minust?
Ma valetaksin, kui ütleksin, et see polnud maailma kõige lahedam värk. Noh, mis te siis arvasite? Olin terve elu tahtnud inimeste tähelepanu püüda ja nüüd hakati järsku ligi astuma ja mult aukartlikult autogrammi paluma. Muidugi oli see vinge. See oli hullult põnev. Olin energiline. Olin adrenaliini täis. Olin hoos. Teate, olen kuulnud, kuidas kuulsused räägivad, et oi, mu elu on nii raske, mingid inimesed karjuvad mu akna taga. Nad tahavad minult autogrammi, tundke mulle kaasa. See on pask. Selline värk vaid innustab, uskuge mind – eriti siis, kui teil on selline elu olnud nagu mul, kui te oleta üles kasvanud mingi suvalise tatikana kuskil getos. Nüüd oleks nagu üks hiiglaslik prožektor minu peale suunatud. Aga loomulikult oli mõningaid asju, mida ma veel ei teadnud – kadedus ja see psühholoogiline värk, et ikka tahetakse sind alla tõmmata, kui sa kõrgemale hakkad tõusma, eriti siis, kui oled kehvast linnaosast pärit ning ei käitu nagu üks viks Rootsi poiss. Ka mulle torgati mõnikord: „Sul lihtsalt vedas!” ja „Kelleks sa end pead?”
Mina reageerisin sellega, et muutusin veel kuraasikamaks. Mida muud ma tegema oleksin pidanud? Mulle polnud alandlikkust õpetatud. Minu perekonnas ei öeldud: „Oi, palun vabandust, mul on kahju, et sind ärritasin!” Meil oli hammas hamba vastu. Kui vaja, siis võitleme enda eest ja oleme tavaliselt sõltumatud. Kõik minu pereliikmed on elu jooksul vastu näppe saanud ja mu isa on ikka öelnud: „Ära tee midagi rutakalt. Inimesed tahavad sind ainult ära kasutada.” Ma kuulasin ja mõtlesin selle üle. Aga see polnud lihtne. Tol ajal käis ülikonnas Hasse Borg mul sabas ja tahtis mind põhimeeskonda värvata.
Ta oli uskumatult innukas ja ma olin sellest meelitatud. Tundsin end tähtsana. Aga meil oli siis uus treener – Micke Andersson – ja ma polnud ikka veel kindel, kui palju mind mängima lastakse. Mõned arvasid, et Micke Andersson tahab mängu eesliinil Niclas Kindvallile ja Mats Lilienbergile rajada ning hoida mind varuks, kuid ma polnud huvitatud Superettani liigas varumeeste pingile minemisest. Rääkisin sellest Hasse Borgiga. Loomulikult on palju asju, mida võiksin tema kohta öelda. Aga ma arvan, et see pole juhus, et ta on edukas ärimees. Ta asub kohe asja kallale. Ta on kuratlikult osav inimeste keelitaja, tugineb oma mängijakogemusele ja hakkas kohe õhinal rääkima:
„Kõik läheb hästi, poiss. Me investeerime sinusse ja Superettani liiga on ideaalne inkubaator. Sul on seal võimalus areneda. Kirjuta lepingule alla!”
Tundsin, et olen temaga nõus. Hakkasin seda meest usaldama. Ta aina helistas mulle ja andis nõu ja ma mõtlesin, et miks mitte. Küllap ta teab, mis on hea. Ta oli Saksamaal profiliigas olnud ja nii edasi ning näis, et ta tõesti hoolib minust. „Agendid on petised,” kinnitas tema ja mina uskusin teda.
Mind ajas taga üks tüüp. Tema nimi oli Roger Ljung. Roger Ljung oli spordiagent ja ta tahtis minu agendiks hakata. Kuid isa oli skeptiline ja mina ei teadnud agentidest midagi. Millega nad tegelevad? Jäin uskuma Hasse Borgi juttu, et agendid on petised, allkirjastasin lepingu hoopis temaga ning ta pakkus korterit Malmö Lorensbergi piirkonnas – ateljeekorter staadioni lähistel –, mobiiltelefoni (mis oli mulle väga tähtis, kuna mul ei olnud ju lubatud
