Aga meie vanad probleemid polnud kuhugi kadunud ja ma jäin pikaks ajaks pingile. Kurat võtaks, kas nüüd hakkabki nii olema? Tribüünil eriti midagi ei toimunud, ilm oli tuuline ja kui ma viimaks mängu pääsesin, sain küünarnukiga valusalt selga. Virutasin vastasele samuti selga – nätaki, ilma pikemalt mõtlemata – ning tülitsesin seejärel kohtunikuga, kes näitas mulle kollast kaarti. Sellele järgnes igavene pasundamine ja võimlemine, nii platsil kui ajalehtedes ning meie meeskonna kapten Hasse Mattisson väitis, et ma tekitan negatiivset energiat.
„Mis mõttes negatiivset? Ma olin lihtsalt vihane.”
„Sa ei oska järele anda.” Ja siis räägiti palju paska sellest, kuidas ma pole nii kõva staar, nagu ma arvan ja et teised on niisama osavad kui mina. Need teised lihtsalt ei eputa kogu aeg ega arva, et nad on Maradonad. Mul läks tuju halvaks. Minust tehti üks foto, kus ma seisan Gunnilses bussi kõrval, vihane ilme näol.
Aga viha lahtus. Hakkasin paremini mängima ja pean siinkohal Hasse Borgi tunnustama: Superettani liiga andis mulle palju mänguning enda arendamise võimalusi. Peaksin meeskonna madalamale langemise eest teatud mõttes tänulik olema. See oli ammu enne seda, kui minu asjad arenema hakkasid.
See oli tegelikult kreisi. Ma polnud veel mingi uus Ronaldo ja Rootsi ajalehed tavaliselt teise divisjoni jalgpalli peale eriti leheruumi ei raiska. Aga nüüd avaldasid kõmulehed pikki artikleid pealkirjadega „Superettani superdiiva” ja muud sellist ning Malmö FFi fänniklubisse astus ühtäkki palju noori naisliikmeid, nii et kõik klubi vanemad mängijad imestasid, mis nüüd siis lahti on. Mis toimub? Ja seda ei olnud tõesti lihtne mõista, eriti minul. Pealtvaatajad istusid tribüünidel ja lehvitasid plakateid kirjaga „Zlatan ruulib” ning kui ma triblasin, hakkasid nad karjuma, nagu oleksin ma mingi rokistaar. Mis nüüd toimus? Milles asi? Ma ei mõistnud seda. Tegelikult ei mõista ma seda tänaseni.
Aga ma arvan, et paljudele meeldisid mu trikid ja lahedad võtted ja ma kuulsin sageli ohsa-sid ja vaata seda-sid, täpselt nagu siis, kui ma ema maja hoovis mängisin, ja tüdrukud kiljusid ja poisid tulid autogrammivihikutega ja mina ajasin veelgi rohkem oma rida. Aga loomulikult läksid asjad mõnikord käest ära. Esimest korda elus oli mul natuke raha. Kulutasin oma esimese palga kiirele sõidukoolitusele, et saada juhtimisluba. Võib öelda, et Rosengårdi tüübile on auto elementaarne varustus.
Rosengårdi elanikud ei hoople uhke korteri või rannamajaga. Selle kandi inimesed kelgivad vinge autoga, ja kui tahad näidata, et oled tegija, tuleks endale muretseda tasemel masin. Rosengårdis sõidavad kõik autoga, hoolimata sellest, kas neil on juhtimisõigus või mitte, ja kui ma omale Toyota Celica liisisin, käisin ma koos semudega sellega kogu aeg sõitmas. Selleks ajaks olin juba natuke maha rahunenud. Kogu see meediakära tekitas tahtmise madalat või vähemalt madalamat profiili hoida, nii et kui mu sõbrad hakkasid autosid varastama ja muud sellist tegema, siis ütlesin neile: „Mina sellega enam ei tegele.”
Sellegipoolest vajasin vahetevahel põnevust, nagu näiteks siis, kui sõitsin sõbraga mööda Industrigatanit, tänavat, kus kõik Malmö prostituudid kliente ootavad. Industrigatan pole Rosengårdist kaugel ja poisikesena olin seal mitu korda pahandusi tegemas käinud. Ükskord viskasin ühte neist naistest koguni munaga ja tabasin teda otse vastu pead – tunnistan, et see oli inetu tegu. Kuid tol ajal ei olnud ma kuigi mõistlik ja kui me nüüd koos sõbraga Toyotas sinna sattusime, nägime ühte prostituuti ühe auto najale nõjatumas, nagu räägiks ta seal kundega. Me arvasime, et teeme selle kliendiga nalja, ma lõin otse selle auto ees oma masinale pidurid peale, me kargasime välja ning karjusime: „Politsei. Käed üles!”
See oli täiesti segane. Mul oli käes šampoonipudel, väga hädine püstoli asendaja, ja see klient, keegi vana mees, põgenes kabuhirmus. Me ei teinud sellest suurt numbrit, see oli lihtsalt nali. Kuid natuke edasi sõites kuulsime sireeni ja nägime seda Industrigatani vanameest politseiautos istumas ning hakkasime mõtlema, et mis nüüd toimub. Mis nüüd juhtus? Me oleksime saanud lihtsalt gaasi anda ja ära sõita. See ei olnud minu jaoks midagi erilist. Aga noh, meil olid turvavööd peal ja puha ja me polnud tegelikult midagi väga teinud, nii et jäime viisakalt seisma.
„See oli vaid nali,” ütlesime. „Me teesklesime, et oleme politseinikud. Pole ju suurt probleemi? Palume vabandust,” ning võmmid naersid, nii et polnud vist erilist jama.
Aga siis ilmus üks töllmokk, üks neist fotograafidest, kes passib ja kuulab kogu aeg politsei raadiosidet pealt, ning tegi pilti, ja mina, idioot, naeratasin talle laialt, sest kogu see meedia värk oli mulle tol ajal tundmatu. Minu meelest oli endiselt tore lehte sattuda, ükskõik, kas olin hiilgava värava löönud või politsei poolt peatatud. Niisiis naeratasin nagu tola ja mu sõber läks veelgi kaugemale. Ta lasi selle ajalehe numbri raamida ja riputas selle seinale. Ja teate, mis see vanamees tegi? Ta andis mõned intervjuud, kus teatas, et ta on ontlik koguduseliige ja käis kõigest prostituute aitamas. Täielik jura! Aga tõsi on, et see jutt levis ja mulle on isegi räägitud, et mõned suured klubid otsustasid mind sellepärast mitte osta. See oli tõenäoliselt lihtsalt kuulujutt.
Kuid press läks pärast seda juhtumit veel enam elevile ja mõned meeskonnakaaslased kasutasid võimalust ning rääkisid mind taga. „Tal on veel palju õppida,”– „Ta on väga tahumatu,” ja ma mõistan neid. See ei olnud neile kerge. Neil oli arvatavasti vaja mind natuke maha teha. Mina, eikeegi, kepslesin nende klubisse ja pälvisin ühe nädalaga rohkem tähelepanu kui nemad terve oma karjääri jooksul ning kõige tipuks ilmus sellel hooajal meie provintsilinnades toimunud mängudel trööstitutele tribüünidele palju elegantsetes ülikondades ja kallite käekelladega mehi – mehi, kes ei tundunud sinna kuidagi sobivat, ja kõik pidasid mind silmas.
Seda meenutades ei oska ma öelda, millal ma seda taipasin, või isegi seda, millal ma maha istusin ja selle üle järele mõtlesin. Aga teised hakkasid rääkima, et need tüübid on Euroopa jalgpalliklubide skaudid ja nad olid tulnud mind vaatama. Trinidadi ja Tobago tegelane oli mind küll selle eest hoiatanud, aga see tundus ikkagi väga ebareaalne. Tahtsin sellest Hasse Borgiga rääkida. Ta vältis teemat. Näis, et see jutt ei meeldi talle sugugi.
„Kas see peab paika, Hasse? Kas välismaa klubid hoiavad mul silma peal?”
„Ära erutu, poiss.”
„Aga mis klubid need on?”
„See pole tähtis,” ütles Hasse Borg. „Ja me ei kavatse sind müüa.” Mina mõtlesin, nojah, mis seal ikka, tegelikult ju kiiret pole, ning üritasin selle asemel oma lepingu muutmisest rääkida.
„Kui sa mängid järjest viis head matši, siis saad uue lepingu,” ütles Hasse Borg ja mina tegin, nagu kokku lepitud. Ma mängisin suurepärased viis, kuus, seitse matši, ja siis me istusime laua taha ja arutasime uusi lepingutingimusi.
Mul õnnestus palgalisa saada umbes kümme tuhat krooni, millele pidi hiljem lisanduma veel kümme tuhat ja ma arvasin, et see on päris hea. Mul polnud asjast eriti aimugi, läksin isa juurde ja näitasin talle uhkelt oma lepingut. See ei avaldanud talle erilist muljet. Ta oli tundmatuseni muutunud. Ta oli nüüd kõige pühendunum fänn, ja nüüd, selle asemel, et mõelda ainult sõjale või muule sellisele, istus ta päevad läbi kodus ja uuris kõike jalgpalliga seonduvat ning kui ta nägi lepingupunkti, mis puudutas teistesse klubidesse müümist, katkestas ta järsku lugemise.
„Mida kuradit,” ütles ta. „Siin pole sõnagi sellest, kui palju sina saad.”
„Kui palju mina saan?”
„Sa peaksid saama kümme protsenti klubivahetustasust, kui sind mujale müüakse. Muidu tõmmatakse sul nahk üle kõrvade,” ja mina leidsin, et ma võtaksin hea meelega kümme või kakskümmend protsenti. Aga ma ei kujutanud ette, kuidas see käima peaks. Kui selline võimalus oli olemas, siis oleks Hasse Borg seda ju ometi maininud?
Küsisin
