sellest isale. Ma eeldasin, et ta lepib sellega. Kui ei saa, siis ei saa. Aga nii see ei läinud. Ta läks pöördesse ja küsis mult Hasse Borgi numbrit. Ta helistas Hassele üks, kaks, kolm korda ja sai lõpuks temaga jutule ning ei leppinud telefonis öeldud ei-ga. Isa nõudis kokkusaamist ja nad otsustasid, et kohtume Hasse Borgiga järgmisel hommikul kell kümme tema kabinetis. Võite ette kujutada, kui närvis ma olin. Isa oli isa ja ma olin mures, et olukord võib kontrolli alt väljuda, ning tuleb tunnistada, et ega see kõige rahumeelsem koosolek polnud. Isa plahvatas üsna ruttu. Ta hakkas sõnu pilduma ja rusikaga lauale põrutama.
„Kas mu poeg on mingi hobune?”
Ei, muidugi pole ta hobune, ütles Hasse Borg.
„Miks te teda siis nii kohtlete?”
„Me ei kohtle…”
Ja nii edasi, kuni viimaks kuulutas isa, et Malmö FF ei näe enam minu varjugi. Kui mu lepingut ümber ei tehta, ei mängi nende heaks enam sekunditki ja siis läks Hasse Borg näost kahvatuks ning ausalt öeldes ma mõistsin teda. Minu isa ei saa ninapidi vedada, nagu ma juba rääkisin. Ta on lõvi ning ta võitles mulle selle kümme protsenti välja ja nagu hiljem selgus, oli see väga hea. Isa tuleb selle eest tunnustada ning kogu see juhtum oleks pidanud olema hea õppetund ja mulle natuke mõtteainet pakkuma. Kuid agendid olid minu arvates endiselt petised ja ma sõltusin Hasse Borgist. Ta oli mu mentor, peaaegu isa eest. Ta kutsus mu Blentrapis asuvasse maamajja külla, kus kohtusin tema koerte, laste, naise ja koduloomadega ning pärisin talt nõu, kui tahtsin järelmaksuga kabriolett Mercedest osta.
Aga ikkagi, olukord hakkas – kuidas seda öeldagi – karmimaks muutuma. Mu enesekindlus hakkas kasvama ja ma hakkasin rohkem julgust koguma. Lõin väga häid väravaid ja kõik need brasiillaste nipid, mida olin tundide kaupa harjutanud, hakkasid selgeks saama. Kõik jõupingutused hakkasid end lõpuks ära tasuma. Noortemeeskonnas olin selle eest pidevalt õiendada saanud ja kuulsin, kuidas lapsevanemad hädaldasid. Oi ei, jälle ta triblab! Ta ei arvesta meeskonnaga ja muu selline. Aga nüüd kostis tribüünidelt hõiskeid ja aplausi ning ma mõistsin ühtäkki, et see on minu võimalus. Võib-olla on endiselt palju neid, kes minu üle kaebavad. Aga seda on hoopis raskem teha, kui me võidame matše ja fännid mind armastavad.
Autogrammikütid, fännide hüüded ning loosungid innustasid mind ja ma olin omas elemendis. Külalismängus Västeråsi vastu sain Hasse Mattissonilt söödu. See toimus lisaminutite ajal. Mäng oli peaaegu läbi. Aga ma märkasin läbimurdevõimalust ning lõin palli üle enda ja paari vastasmängija, nende seas Majstorovići – see oli kena võte ja mul õnnestus pall väravasse saata.
Lõin Superettani liigas kaksteist väravat, rohkem kui keegi teine Malmö FFis, ja me kvalifitseerusime jälle Allsvenskani liigasse. Olin meeskonnas kahtlemata tähtis mängija. Ma polnud ainult individualist, nagu mõned rääkisid. Minu panus osutus tähtsaks ning mind ümbritsev möll muudkui paisus ja muidugi ei rääkinud ma ajakirjanikele tavapärast igavat juttu.
Mul polnud veel pressiga halbu kogemusi olnud. Käitusin ajakirjanike seltsis üsna loomulikult, rääkisin neile, milliseid autosid ma tahan, milliseid videomänge ma mängin ja ütlesin selliseid asju nagu „On vaid üks Zlatan” ja „Zlatan on Zlatan” , mis pole just mitte kõige tagasihoidlikum jutt – ja küllap mind peeti eriliseks. Ma polnud see tavaline „pall on ümmargune” jutu rääkija.
Olin palju vabam, otsekohesem. Ma rääkisin peaaegu samamoodi nagu kodus ja isegi Hasse tunnistas, et ma olen populaarne ning et jalgpalliagendid viskavad mulle silma. „Aga sa pead rahu säilitama,” ütles ta.
Hiljem sain teada, et sel perioodil helistas talle ligikaudu üks agent päevas. Olin kuum poiss ja oletan, et ta oli juba taibanud, et minu abil võib klubi rahaprobleemid lahendada. Olin tema varandus, nagu ajalehtedes hiljem kirjutati, ning ühel päeval tuli ta minu juurde ja küsis: „Mis sa ühest väiksest reisist arvad?”
„Kõlab hästi, teeme ära!”
Ta selgitas mulle, et see on üks väike ringreis mööda klubisid, kes on minu ostmisest huvitatud. Mina mõtlesin, et raisk, asi muutubki tõsiseks.
6
Mingis mõttes ei suutnud ma toimuvaga sammu pidada. Kõik asjad toimusid liiga kiiresti. Alles hiljuti olin noortemeeskonna nuhtlus. Nüüd keerles kõik minu ümber ja me läksime Hasse Borgiga Arsenali treeningkeskusse St Albansisse, ja võite vaid ette kujutada, mida ma tundsin.
See oli püha maa, ma nägin väljakul Patrick Vieirat, Thierry Henryd ja Dennis Bergkampi. Aga kõige ägedam oli see, et ma pidin kohtuma Arsène Wengeriga. Wenger polnud siis enam väga pikka aega klubis mänginud. Ta oli esimene mitte-inglane, kes oli nimetatud Arsenali treeneriks, ja ajalehtedes olid pealkirjad nagu „Arsène Who?” Umbes et kes kurat on Arsène Wenger? Aga kohe oma teisel hooajal tõi ta koju kaks võitu – nii liiga tiitlivõidu kui ka FA Cupi võidu – ta sai tohutult populaarseks ning mina tundsin end nagu väike poiss, kui me tema kabinetti astusime.
Kabinetis oli veel Hasse Borg ja agent, kelle nime olen unustanud, tundsin end Wengeri pilgu all ebakindlalt. Mul oli tunne, nagu võiks ta mind läbi näha või pilguga mõõta. Ta on mees, kes koostab mängijate kohta psühholoogilise profiili – kas nad on emotsionaalselt stabiilsed ja muu selline. Ta on põhjalik nagu kõik parimad treenerid ja alguses ma eriti suud lahti ei teinud.
Ma lihtsalt istusin vaikselt ja hoidsin end vaos, kuid mõne aja pärast katkes mu kannatus. Wengeri juures ärritas mind miski. Ta kargas tihtipeale püsti, et aknast vaadata, kes väljas on. Tundus, nagu tahaks ta kõigel silma peal hoida, pealegi rääkis ta muudkui ühest asjast.
„Sa võid meie juures proovimängul olla,” ütles ta. „Sa võid katset teha. Saad end proovile panna.” Ükskõik kui väga ma ka rahulikuks jääda üritasin, hakkasid mind need sõnad häirima. Tahtsin talle tõestada, mida ma suudan.
„Andke mulle saapapaar. Võin katsed läbi teha. Teen kohe ära,” ütlesin ma. Siis katkestas mind Hasse Borg, öeldes: „Oota, oota, arutame seda, sa ei pea praegu katseid tegema, kindlasti mitte,” ja ma sain loomulikult aru, millele ta vihjas: Wenger, sa kas oled huvitatud või ei ole. Katsetel enda tõestamine tähendab enda alandamist. See asetab su nõrgale positsioonile, niisiis ütlesime ära: „We are sorry, mr Wenger, but we are not interested,” ja muidugi kirjutati sellest palju.
Aga ma olen kindel, et see oli õige otsus ning me läksime edasi Monte Carlosse, kus Monaco klubi oli väga huvitatud, aga loobusime ka nende pakkumisest ja käisime Veronas, Itaalia Roma tütarklubis, ning sõitsime siis koju tagasi. See oli olnud huvitav reis, kindel see. Aga sellele ei järgnenud midagi reaalset ja ma oletan, et see polnudki reisi eesmärk. Põhiliselt oli see minule võimalus õppida, kuidas asjad Kesk-Euroopas käivad, ning kodus, Malmös, oli talv, käre külm. Jäin haigeks.
Ma olin valitud rahvuskoondise alla 21aastaste koondisse, kuid pidin debüüdist loobuma ja mitmete klubide skaudid pidid pettunult koju minema. Skaudid olid mul kogu aeg sabas, kuigi ma polnud sellest eriti teadlik. Oli vaid üks mees, keda ma natuke teadsin. Ta oli taanlane John Steen Olsen. Ta oli mul Ajaxi tellimusel nii kaua silma peal hoidnud, et ma hakkasin teda juba teretama. Aga ma ei teinud sellest suurt numbrit. Ta oli lihtsalt osa kogu ülejäänud tsirkusest ja ma ei osanud vahet teha, mis on lihtsalt jutt ja milline on tõsine jutt. Muidugi tundus see kõik pärast meie reisi hoopis reaalsem. Aga ma ei suutnud seda endiselt eriti uskuda. Elasin üks päev korraga ja mäletan, et ootasin jälle Malmö FFi treeninglaagrisse minekut.
Pidime minema La Mangasse. Oli märtsi algus ja ma tundsin end hästi. Päike paistis. La Manga on väike maariba Hispaania ranniku kaguosas, kuurort, kus on pikad liivarannad ja baarid. Selle läheduses maismaal on spordirajatis, kus tugevamad
