ei suutnud enam. Täiega alandav oli.
Nüüd tegi mind täis, mõtlesin ma. Kes tahakski minuga kohtama tulla? Nii et ma läksin ära. Suva sellest tüdrukust! Minust saab niikuinii jalgpallitäht. Aga see oli loll lugu. Tüdruku buss oli lihtsalt natuke hilinenud. Bussijuht oli olnud suitsupausil või midagi sellist ja tüdruk jõudis kohale just pärast minu lahkumist ning ta oli täpselt sama pettunud kui mina.
4
Gümnaasiumis hakkasin käima Borgarskolanis, kus valisin sotsiaalteaduste õppekava ja keskendusin jalgpallile ning lootsin suurepäraseid tulemusi. Nüüd pidi kõik teistmoodi minema! Nüüd olen ma tõeliselt lahe. Kuid sellest kujunes hoopis šokk. Okei, ma olin selleks natuke ka ette valmistatud.
Meie meeskonnas olid mõned poisid Limhamni rikkurite rajoonist. Aga koolis olid ka mõned tüdrukud ja upsakad tüübid, kellel olid trendikad rõivad ja kes käisid nurgataga suitsetamas. Ilmusin kohale tossudes ja treeningdressis, mis kaetud Adidase või Nike logodega. Mina arvasin, et see on ülilahe, ning käisin kogu aeg nii ringi. Ma ei taibanud, et selline riietus andis kõigile teada, et ma olen Rosengårdist! Olin nagu üks suur reklaamplakat. Nagu oleks see abiõpetaja mul endiselt kaasas.
Borgarskolanis olid kõigil Ralph Laureni sviitrid, Timberlandi saapad ja triiksärgid! Kujutage ette! Ma polnud seni nööpide ja kraega särki kandvaid poisse eriti näinudki ning mõistsin nüüd, et pean otsustavalt tegutsema. Koolis oli külluses vingeid tüdrukuid. Mul pole mingit mõtet minna neile oma getopoisi välimusega külge lööma. Rääkisin sellest isaga ja meil läks ütlemiseks. Ma sain sel ajal riigilt stipendiumi, 795 krooni kuus, ja isale oli enesestmõistetav, et see on tema valduses, sest tema kanda olid minu ülalpidamise kulud, nagu ta selle sõnastas. Mina aga ütlesin: „Ma ei või olla kooli kõige nõmedam tüüp!”
Kuidagi ta siiski leppis sellega. Sain oma stipendiumi, pangaarve ja pangakaardi, millel oli mingi puu pilt. Stipendium tuli iga kuu kahekümnendal päeval ning paljud mu sõbrad seisid ja ootasid öösel kell 23.59 sularahaautomaadi juures nagu mingid napakad. Kas on juba kesköö? Kümme, üheksa, kaheksa … Ma olin natuke lahedam, kuid järgmisel hommikul võtsin ma kindlasti märkimisväärse osa stipist välja ja läksin Davise teksaseid ostma.
Need olid kõige odavamad. Need maksid 299 krooni. Pärast ostsin veel mõned odavad kraega T-särgid, kolm särki 99 krooni eest. Katsetasin paari stiili. Miski ei aidanud. Mu välimus reetis endiselt, et olen Rosengårdist. Ma ei passinud teiste sekka. Nii mulle tundus. Olen kogu elu väike olnud, kuid sel suvel kasvasin palju pikemaks, vaid paari kuuga kakskümmend sentimeetrit ja usun, et olin päris kiitsakas. Pidin sellega lihtsalt leppima ja esimest korda elus hakkasin kesklinnas aega veetma, Burger Kingis, Triangleni ostukeskuses, Lilla Torgi väljakul.
Jätkasin ka mõnede oma pahedega, kuid nüüd enam mitte ainult põnevuse pärast. Mul oli lahedaid asju vaja. Muidu polnud koolihoovis mingit lootust. Niisiis varastasin ühe mehe pleieri, vinge Minidisci. Meie riidekapid olid klassiruumi kõrval. Nendel olid koodlukud ja ma sain ühelt semult teise poisi koodi teada. Kui teda kohal polnud, läksin ta luku kallale – viis paremale, kolm vasakule – ja juba kõndisingi tema Minidisci pleieriga minema, kuulasin tema lugusid ja tundsin end päris tegijana. Aga loomulikult ei olnud sellest veel küll.
Ma ei paistnud eriti silma. Olin ikka veel getost pärit poiss. Mu sõber oli nutikam. Ta soetas omale kõrgklassi perekonnast sõbratari, hakkas tolle vennaga sõbrustama ning selle venna riideid laenama. See oli muidugi hea trikk, kuigi toimis vaid teatud piirini. Meie, getost pärit poisid, ei sulandu kunagi täielikult. Me olime erinevad. Aga siiski – see minu sõber hakkas kandma tasemel brände, tal oli lahe tüdruk ja ta ajas nina püsti, et vähe polnud. Mina aga tundsin end halvemini kui kunagi varem. Jätkasin oma jalgpalliga.
Ka see ei edenenud teab kui hästi. Olin jõudnud noortemeeskonda ning mängisin poistega, kes olid minust aasta vanemad, seegi oli juba omaette saavutus. Meil oli suurepärane kamp, Rootsi üks paremaid meeskondi meie vanusegrupis. Aga mina olin vahetusmängija. See oli Åke Kallenbergi otsus. Loomulikult võib treener panna vahetusmeeste pingile, keda tahab. Aga ma ei usu, et asi oli ainult jalgpalli mängimises. Kui mind mängima lasti, lõin ma üsna palju väravaid. Ma ei olnud halb mängija. Aga ma olin nende arvates muus mõttes halb.
Öeldi, et ma ei arvestanud piisavalt meeskonnaga. „Sinu triblamine ei vii mängu edasi!” Kuulsin sellist juttu sadu kordi ja mõistsin selle tagamõtet. Et nagu … see Zlatan, kas ta pole mitte liiga tasakaalutu? Allkirju küll enam ei kogutud, aga palju puudu ka ei jäänud, ja tõsi oli, et käisin oma meeskonnakaaslastele pinda. Ma karjusin ja seletasin mänguväljakul liiga palju. Võisin pealtvaatajatega tülli minna. Ei midagi tõsist. Aga ma olin kergesti ärrituv ja mul oli oma mängustiil. Olin teistsugune mängija ning võisin kergesti vihastuda. Ma ei sobinud hästi Malmö FFi. Nii arvasid paljud. Mäletan Rootsi noorte meistrivõistlusi. Jõudsime finaali ja loomulikult oli see suur asi.
Kuid …ke Kallenberg ei lasknud mind platsile. Mind ei lubatud isegi varumeeste pingile. „Zlatanil on vigastus,” ütles ta kõigile ja see ajas mu marru. Mis mõttes vigastus? Mis juttu ta ajab? Ütlesin talle:
„Mida sa räägid? Kuidas sa saad sellist juttu ajada?”
„Sul on vigastus,” kordas tema ja ma ei uskunud oma kõrvu. Miks ta hakkas sellist jama ajama, kui me pidime finaali minema?
„Sa ütled seda ainult sellepärast, et sa ei taha minuga tegemist teha.”
Aga ei, tema meelest ma olingi vigane ja see ajas mu vihale. Midagi oli viltu. Keegi ei öelnud, milles asi. Keegi polnud nii julge. Sel aastal võitis Malmö FF Rootsi noorte meistrivõistlused ilma minuta ja ei saa öelda, et see oleks mu enesekindlust suurendanud. Muidugi jätkasin ma ärplemist. Näiteks kui itaalia keele õpetaja mind tunnist välja saatis ja mina talle ütlesin: „Mul on sust täitsa suva. Õpin itaalia keelt siis, kui lähen profina Itaaliasse,” mis on natuke naljakas, kui arvestada, kuidas asjad hiljem kujunesid. Kuid tol ajal oli see lihtsalt suurustamine. Ise ma oma sõnu ei uskunud. Kuidas oleksin saanud uskuda, kui ma ei kuulunud isegi noortemeeskonna algkoosseisu.
Põhimeeskonnal oli tol ajal probleeme. Malmö FF on nagu riigi kõige kõvem tiim. Kui mu isa seitsmekümnendatel Rootsi tuli, domineerisid nad terves liigas. Nad jõudsid isegi meistrite liiga finišini ehk Euroopa karikamängudele, nagu seda siis kutsuti, ja noortekoondisest ei võetud tol ajal pea kedagi põhimeeskonda. Juhtkond värbas mängijaid hoopis teistest meeskondadest. Kuid sel aastal toimus meeskonnas muutus. Kuigi keegi ei saanud hästi aru, miks, hakkas klubi käsi väga halvasti käima. Malmö FFi, mis oli alati olnud Allsvenskani liiga tipus, ähvardas liigast väljalangemine. Nad mängisid halvasti. Nende rahaasjad olid kehvad. Nad ei suutnud mängijaid sisse osta, seega said hoopis paljud noormängijad võimaluse ja võite ette kujutada, kui palju me sellest noortemeeskonnas rääkisime! Kelle nad välja valivad? Kas võetakse tema või hoopis tema?
Mõistagi osutus valituks Tony Flygare, lisaks veel Guðmunder Mete ja Jimmy Tamandi. Aga mind ei võetud isegi kaalumisele. Arvasin, et olen viimane, keda valitaks. Nii arvas enamik. Nii et ausalt öeldes ei olnud ma kuigi lootusrikas. Isegi noortetreener jättis mu varumeeste pingile. Miks peaks põhimeeskond mu vastu võtma? Polnud lootustki. Siiski ei olnud ma kehvem kui Tony, Mete või Jimmy. Olin seda nendel kordadel tõestanud, kui platsile pääsesin. Milles oli probleem? Mida nad seal haudusid? Kõik need mõtted keerlesid mul peas ringi ja ma olin üha kindlam, et asi on seotud poliitikaga.
Poisikesena võis tunduda lahe, et olen erinev ja kõva kutt, aga pikas perspektiivis oli see ikkagi puuduseks. Lõppude lõpuks ei tahtnud nad mingeid pruuninahalisi poisse või riiukukkesid, kes teevad kogu aeg edevaid brasiillaste trikke. Malmö FF oli korralik ja uhke klubi. Selle hiilgeaegadel olid kõik mängijad blondid ja vaoshoitud, seal olid sellised nagu Bosse Larsson, kes rääkis viisakalt ja läbimõeldult, ning sellest ajast
