Kuid pärast neid aastaid Interis, mil võisin kella nelja-viieni hommikul üleval olla ja vaid paaritunnise uinaku järel treeningule minna, olen kehtestanud endale mõned reeglid: mitte mingit Xboxi või PlayStationit pärast kümmet õhtul.
Ma ei võinud aega niisama raisata, vaid püüdsin tõsiselt neid Hispaania nädalaid perekonnaga veeta ning lihtsalt aias lõõgastuda, vahetevahel isegi mõne Corona juua. See oli olukorra meeldiv külg. Kuid unetutel öödel või siis, kui ma Guardiolat nägin, tärkas mu tume pool. Viha lihtsalt tuikas peas, pigistasin rusikad kokku ja haudusin kättemaksu. Ei, mõistsin ma, tagasiteed pole. On aeg vastu hakata, iseendale kindlaks jääda.
Sest ei tasu unustada: poiss võib küll getost välja pääseda, kuid getot poisist välja ei saa!
2
Kui ma väike olin, sain vennalt BMX-ratta. Ristisin selle Fido Didoks.
Fido oli äge väike krussis juustega multikategelane. Minu arvates oli ta kõigi aegade lahedaim kuju. Kuid mu ratas pandi Rosengårdi ujula eest pihta ning mu isa tuli sinna kohale, särk eest lahti ja varrukad üles keeratud. Tema lapsi juba ei kiusata! Nende asju ei varastata! Aga isegi minu isa sugune karm vend ei saanud midagi parata. Fido Dido oli läinud ja mina olin murest murtud.
Pärast seda hakkasin ma rattaid varastama. Muukisin nende lukud lahti. Muutusin selles osavaks. Naks ja naks – ratas oligi minu. Olin osav rattavaras. See oli mu esimene oskus. See oli üsna süütu tegevus. Kuid mõnikord läks asi liiale. Ükskord riietusin ma üleni musta, nagu Rambo, võtsin jurakad lõiketangid ja panin sõjaväeratta pihta. Sain sellest adrenaliinilaksu. See meeldis mulle. Aga ausalt öeldes tegin seda rohkem põnevuse kui rataste pärast. Hakkasin pimedas ringi luusima, loopisin aknaid munadega ja tegin muud sellist ning vahele jäin vaid paar korda.
Üks juhtum oli päris piinlik, see juhtus Wesselsi kaubamajas, Jägersro ostukeskuses. Selge see, et olin selle ära teeninud. Käisime südasuvel kaubamajas, seljas suured joped, äärmiselt loll mõte, ja jopede hõlma all oli meil neli tennisereketit ning muu träni, mida olime näpanud. „Ja kuidas te nende asjade eest maksta kavatsete?” küsis meilt turvamees, kui me vahele jäime. Võtsin taskust kuus kümneöörilist münti, mille väärtus vähem kui üks Rootsi kroon: „Loomulikult nendega.” Kuid sellel sellil polnud huumorimeelt ja ma otsustasin edaspidi professionaalsem olla, arvatavasti olin ma lõpuks päris osav väike tüütus.
Olin lapsena lühikest kasvu, suure ninaga ja pudikeelne ning pidin logopeedi juures käima. Meie koolis käis üks naine, kes õpetas mind S-i hääldama, mis oli minu arvates alandav, nii et tahtsin talle kätte maksta. Pealegi olin ma püsimatu. Ma ei suutnud sekunditki paigal olla, vaid kippusin kogu aeg ringi jooksma. Mõtlesin vist, et kui ma küllalt kiiresti jooksen, ei saa minuga midagi halba juhtuda. Elasime Lõuna-Rootsis Malmö äärelinnas Rosengårdis, mis oli täis somaallasi, türklasi, jugoslaavlasi, poolakaid, igasuguseid muid sisserännanuid, ja rootslasi. Kõik poisid mängisid kõvasid kutte. Me võisime iga asja peale närvi minna ja koduski polnud elu kerge, kaugel sellest.
Me elasime tol ajal viiendal korrusel ja meie peres polnud kombeks kallistada või muid õrnusi vahetada. Keegi ei küsinud: „Kuidas sinu päev täna läks, väike Zlatan?” Ei midagi sellist. Kodus polnud selliseid täiskasvanuid, kes oleksid lapsi koduste koolitööde juures aidanud või murede kohta pärinud. Laps pidi oma asjadega ise hakkama saama ja me ei hädaldanud, kui keegi oli meiega halvasti käitunud. Meil tuli hambad ristis vastu pidada, me elu oli paras kaos ja möll, tuli ette ka omajagu rüselemist ja kaklemist. Siiski ootasime ikka vahel ka natuke kaastunnet. Ühel päeval kukkusin lasteaia katuselt alla. Lõin omal silmaaluse siniseks ja jooksin ulgudes koju, oodates, et mul patsutatakse pead või öeldakse vähemalt paar lohutavat sõna. Mul võeti hoopis kõrvad pihku.
„Mis sul sinna katusele asja oli?”
Keegi ei tundnud kaasa ega öelnud: „Vaene Zlatan.” Käratati hoopis: „Kuradi idioot, oli sul vaja katusele ronida, kütan sul praegu naha kuumaks.” Ehmusin sellest ära ja viskasin varvast. Emal polnud aega mind hellitada, vähemalt tol ajal mitte. Ta töötas käed rakku, et meie eest hoolitseda – tal oli võitlejahing. Aga millegi muu jaoks tal eriti aega ei jäänud. Tal oli raske ja meil kõigil oli kohutav iseloom. Meie kodus ei kuulnud sellist rootsilikku viisakat vestlust nagu: „Kallis, kas sa ulataksid palun selle võitoosi,” pigem võis kuulda: „Anna piim siia, idikas!” Kostis palju ukse paugutamist ja ema nuttu. Ta nuttis palju. Ma armastan teda. Ta on pidanud terve oma elu tööd rügama. Ta töötas koristajana ligi neliteist tundi päevas, mõnikord käisime temaga kaasas ning tühjendasime prügikorve ja tegime muid töid, et natuke taskuraha saada. Kuid mõnikord katkes ka ema kannatus.
Ta virutas meile puulusikaga, nii et mõnikord võis lusikas katki minna ja siis pidin ma poodi minema ja uue ostma, nagu oleks see minu süü olnud, et ta mind nii kõvasti lõi. Eriti hästi mäletan ühte päeva. Lasteaias olles viskasin telliskivi nii, et see põrkas kogemata vastu aknaklaasi. Kui ema sellest teada sai, läks ta pöördesse. Kõik jamad, mis ta kinni pidi maksma, ajasid ta hulluks, ja seekord virutas ta mulle lusikaga. Nätaki, kolks! See oli valus ja võib-olla läks lusikas jälle katki. Ma ei tea. Mõnikord polnud kodus ühtegi lusikat järel ja ükskord tuli ema mulle tainarulliga kallale. Kuid mul õnnestus ta käest pääseda ja ma rääkisin sellest Sanelaga.
Sanela on mu ainuke päris õde. Ta on minust kaks aastat vanem. Ta on julge tüdruk ja ta arvas, et me võiksime emaga nalja teha. Mis ta peksab meid, kurat võtaks? Hullumeelne! Niisiis läksime poodi ja ostsime mõned lusikad, kümne krooni eest kolm lusikat, ja kinkisime need jõuluks emale.
Ma ei usu, et ta seda irooniat mõistis. Tal polnud selliste asjade jaoks aega. Perele oli vaja toit lauale saada. Kogu tema energia kulus sellele. Lapsi oli selles kodus palju, teiste seas mu poolõed, kes hiljem perekonnast kadusid ja meie kõigiga sidemed katkestasid, ning lisaks mu väike vend Aleksandar, hüüdnimega Keki, ja meil oli rahapuudus. Meil oli kõigest puudus, vanemad lapsed pidid meid, nooremaid, kantseldama. Teisiti poleks see võimalik olnud. Sõime palju kiirnuudleid ketšupiga ning käisime sõprade pool või mu tädi Hanife juures söömas. Tema elas meiega samas kandis ja oli esimesena Rootsi tulnud.
Ma polnud veel kaheaastanegi, kui ema ja isa lahutasid, nii et ma ei mäleta sellest midagi. Võib-olla ongi nii parem. Niipalju kui ma tean, polnud see hea abielu. See oli lärmakas ja inetu, nad olid abiellunud selleks, et isa saaks elamisloa, ning oli vist loomulik, et me kõik jäime ema kasvatada. Kuid ma tundsin isast puudust. Tema käsi käis paremini kui meil ja tema juures oli lõbusam. Saime koos Sanelaga igal teisel nädalavahetusel temaga kokku. Tihti tuli ta kohale oma vana sinise Opel Kadetiga ja siis me läksime Pildammi parki või Önile, Malmö rannikuvetes olevale saarele, ning sõime hamburgereid ja jäätist. Ükskord otsustas ta laristada ja ostis meile kummalegi paari Nike Air Maxe, sellised lahedad tossud, mis maksavad mingi tuhat krooni. Minu omad olid rohelised ja Sanela omad olid roosad. Mitte kellelgi teisel Rosengårdis polnud selliseid tosse ja me tundsime end nagu bossid. Isaga koos oli tore, me võisime talt pitsa ning kokakoola ostmiseks viiskümmend krooni saada. Tal oli hea töökoht ja peale meie veel vaid üks poeg, Sapko. Ta oli meie toredate nädalalõppude isa.
Kuid elu läks raskemaks. Sanela oli väga hea jooksja, ta oli kogu Skåne piirkonnas oma vanusegrupi kiireim 60 meetri jooksja, mispeale isa läks puhevile nagu paabulind ja sõidutas teda treeningutele. „Tubli, Sanela. Aga sa suudad enamat,” oli tal kombeks öelda. See oli talle iseloomulik. „Paremini, paremini, ära lepi sellega,” ja seekord olin ka mina autos. Igatahes isa mäletab seda nii, ja ta märkas tookord kohe, et midagi on lahti. Sanela oli väga vaikne. Ta hoidis nuttu tagasi.
„Mis juhtus?” küsis isa.
„Ei midagi,” vastas Sanela. Isa ei andnud järele ja viimaks Sanela rääkis talle ära. Ma ei taha detailidesse laskuda – see on Sanela lugu. Kuid mu isa oli nagu lõvi. Kui midagi
