On öeldud, et inimene elab keeles nagu kala vees. Emakeel on iga inimese jaoks niivõrd loomulik keskkond, et selles toimuvaid nihkeid ei panda sageli tähelegi. Keel ja selle sõnavara aga on pidevas muutumises. Osa sõnu kaob tasapisi käibelt ja teised astuvad asemele. Tänapäeval üldarusaadavast lausest Üllas kuninganna veendus alluvate voorustes poleks näiteks Kristian Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna, sest tema ajal polnud neid lihtsalt olemas: sõnad kuninganna (algul kuningana) ja voorus pärinevad Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt 19. sajandi keskpaigast, ülejäänud on loodud alles 20. sajandi algul.
Sõnade päritolu ehk etümoloogia vastu on huvi tuntud igiammustest aegadest. Eesti keele puhul võib seda huvi jälgida meie kirjakeele algusaastatest alates. Juba Heinrich Gösekeni eesti keele õpetuses «Manuductio ad Linguam Oesthonicam» (1660) leidub alajaotus sõnadega, mis raamatu koostaja arvates on eesti keelde laenatud saksa keelest – haak, kantsel, kelder, müür, nööp, teener, võlv, värv, äädikas jne. Kui teha mööndus, et Göseken ei eristanud vanu germaani, alam- ja ülemsaksa laene, nagu nüüdisajal tavaks, siis peab tema nimekiri suurelt jaolt paika ka tänapäevaste teadmiste valgusel. Etümoloogilisi tähelepanekuid on tema keeleõpetuses siin-seal mujalgi. Näiteks arvab Göseken, et sõna sitik lähtub sõnast sitt ja sõna kõrtsmik tuleb sellest, et Eestimaa esimese kõrtsimehe nimi oli Mikk. Kui esimese sõna puhul oleme Gösekeniga samal arvamusel praegugi, siis teise sõna seletus paneb kergelt muigama, ehkki samalaadseid viperusi võib etümologiseerijail ette tulla ka tänapäeval.
Niisiis võib tingimisi kõnelda eesti sõnade päritolu uurimise kolme ja poole sajandi pikkusest ajaloost. Tavaliselt on kombeks, et seesugust tegevust kroonib mahukas sõnaraamat, mis võtab paljude keeleteadlaste uurimistöö tulemused kokku lühidalt ja avalikkusele arusaadavas vormis. Sedalaadi sõnaraamatuid on meil kolm: Alo Rauna õbluke «Eesti keele etümoloogiline teatmik» (Toronto-Rooma, 1982), Julius Mägiste mahukas, kaheteistköiteline «Estnisches etymologisches Wörterbuch» (Helsingi, 1982–1983) ja hiljaaegu Eesti Keele Instituudi teadlaste Iris Metsmäe, Meeli Sedriku ja Sven-Erik Soosaare käe all valminud «Eesti etümoloogiasõnaraamat» (Tallinn, 2012).
Siinne raamatuke «Sõnalood» on sündinud kirjastuse Tänapäev soovil ja ettepanekul. Ehkki aines on sama mis etümoloogiasõnaraamatutel, on käsitluslaad erinev: kui etümoloogiasõnaraamatud vaatlevad sõnavara keskset osa süstemaatiliselt, siis siinsete vestete sõnavalik on juhuslikum, aga käsitlused on pikemad ja rohkem selgitusi pakkuvad, kui see on võimalik sõnaraamatus. Vested on üles ehitatud erinevalt: mõni vaatleb üksiksõnu, mõni mingite tunnuste järgi ühendatud sõnarühma. Taotluseks on pakkuda meie sõnavara ajaloo kohta üldharivat lugemist neile, kes selliste asjade vastu huvi tunnevad. Materjali olen ammutanud mitme keele etümoloogiasõnaraamatutest ja – uuringutest, osa vesteid tugineb mu isiklikule uurimistööle ja viimase kümmekonna aasta vältel ilmunud artiklitele, mõne sõna etümoloogia on selles raamatus avatud esimest korda. Osa vesteid on kõlanud varem raadios «Keelekõrva» saates; raamatu tarvis on neid redigeeritud.
Abrakadabra
Sõna abrakadabra tähendab eesti keeles enamasti segast, arusaamatut juttu või ka üldisemalt segast, arusaamatut asja, nagu näitavad juhunopped internetist: Sinu viimane lause on täielik abrakadabra. – Inglise keelega probleeme pole, aga kohalik keel on täielik abrakadabra. – Käisin täna vaatamas etendust ja ei saanud asjale pihta. Mis seal sünnib ja milles oli point. Minu jaoks oli see täielik abrakadabra. See ongi tänapäeval saanud sõna põhitähenduseks. Aga paneme tähele ja kirjutame endale kõrva taha, et «Eesti keele seletav sõnaraamat» nimetab seda tähendust piltlikuks ja annab abrakadabra esimeseks tähenduseks ‘tähenduseta võlusõna (hrl. amuletil)’. Selles tähenduses kohtab seda sõna tänapäeva eesti keeles harva, aga see tähendus on tegelikult vanem. Segase, arusaamatu jutu tähendus on tekkinud 18. sajandil saksa keeles, kust eesti sõna on koos uue tähendusega laenatud, sõna enda juured aga viivad sootuks varasemasse aega.
Keskaja Euroopas levinud võluvormel abracadabra esineb teadaolevalt juba 3. sajandil meedik Quintus Serenus Sammonicuse teostes. Kaasaskantavale amuletile kirjutatud
pidi aitama palaviku, hambavalu ja muude haiguste vastu. Mida see vormel täpselt tähendas, ei ole teada. Nagu maagia puhul ikka, on tõlgendusi üpris palju ja ükski neist ei klapi teisega kokku. Nii on vormelit abracadabra püütud siduda hilisantiigi gnostikute jumalanimetusega (kreeka Abrasáx, ladina Abraxās), nähtud häälikuühendis abr lühendit heebrea sõnadest āw ‘isa’, ben ‘poeg’ ja ruah. ‘vaim’ jne. Võib-olla aga tugineb abracadabra oma sümmeetriast johtuvale häälikumaagiale ja muud tõlgendust otsida ongi üsna lootusetu ettevõte.
Anekdoot
Üks vanem patriits, kes oli pikka aega kõrget ametit pidanud (tema nimi on mulle hästi teada, aga ma hoidun seda hoolega nimetamast, et teda igavesest naeruvääristamisest säästa) ja kellele keisrinna teenija polnud tagasi maksnud suurt võlga, läks ükskord keisrinna juurde kavatsusega oma võlg kätte nõuda ja keisrinna õiglast abi anuda. Aga Theodorat hoiatati ette ja ta käskis oma eunuhhidel patriitsi ümber piirata, kui too tema juurde lubatakse, ning keisrinna sõnu tähele panna; ta ütles neile, mida nad peavad tegema, kui ta oma jutu on lõpetanud. Ja kui patriits tema eraruumidesse juhatati, suudles ta kombekohaselt keisrinna jalgu ja pöördus nuttes tema poole:
«Kõrgus, patriitsil on raske raha küsida. Seda, mis teiste inimeste juures kutsub esile kaastunnet ja haletsust, peetakse minu seisuse puhul häbiväärseks. Iga teine inimene, keda piinab vaesus, võib selle enda kaitseks võlausaldajate ette tuua ja otsekohe oma raskuses leevendust leida; aga kui patriits ei tea, kas ta leiab võlausaldajaile maksmiseks raha, häbeneb ta seda üldse tunnistada. Ja kui ta seda ka tunnistab, ei suuda ta neid iial veenda, et nii kõrgest soost isik võib elada vaesuses. Ja kui ta neid ka veenab, peab ta kannatama kõige häbistavamat ja talumatumat alandust, mida võib ette kujutada.
Ja ometi, Kõrgus, just niisuguses olukorras ma viibin. Ma võlgnen võlausaldajatele raha, samal ajal kui teised võlgnevad mulle. Ja oma maine pärast ei saa ma petta neid, kellele ma võlgnen ja kes nõuavad võla tasumist, samal ajal kui minu võlglased keelduvad mulle ebamehistel ettekäänetel tasumast, sest nad ei ole patriitsid. Sellepärast ma vannutan teid, ma palun ja anun teid härdalt, et te mind õiglasel meelel aitaksite ja päästaksite praegusest kitsikusest.»
Nii ta ütles ja keisrinna vastas laulvalt:«Patriits isand Seeja-See,» mille peale eunuhhide koor hakkas laulma: «Kas mitte song ei tee teile tüli!»
Ja kui mees keisrinnat veel kord härdalt palus, pöördudes tema poole samasuguse kõnega, vastas keisrinna nagu varem ja eunuhhide koor laulis sedasama laulu; vaene rauk alistus, kummardas ja läks koju.
See palake pärineb Bütsantsi 6. sajandi ajaloolase Prokopiose teosest, mis on tuntuks saanud pealkirjaga «Bütsantsi salaajalugu» või
«Anekdoodid» («Anekdota»). Prokopiost on nimetatud antiikmaailma viimaseks suureks ajaloolaseks. Ta on kirjutanud ülistavad käsitlused Bütsantsi keisri Justianus I sõdadest ja tema valitsemisajal rajatud ehitistest. Kui need moodustavad ametliku ajaloo ja olid tuntud juba varasemal ajal, siis «Salaajalugu» ehk «Anekdoodid» avastati Vatikani arhiividest ja avaldati alles 17. sajandil. See teos on Prokopiose kirjutatud ametlikule ajaloole täiesti vastandlik ega jäta keiser Justianuse ega tema naise Theodora hiilgusest kübetki alles. Justianust kujutatakse ebapädeva valitsejana, kes on julm, müüdav ja raiskab mõttetult riigi raha, aga keisrinna Theodora on truuks jäänud endistele elukommetele – Prokopiose väitel oli ta varem lõbutüdruk ja temaga abiellumiseks pidi Justianus muutma riigis kehtivaid seadusi.
Prokopios on kogunud Bütsantsi õukonnast rohkesti kõmu ja kuulujutte ning need kõik oma teosesse kirja pannud. Seda on päris lõbus lugeda ka tänapäeval, ehkki kõike ei maksa vahest päris puhta kullana võtta. Siinses
