üksnes isevoolu teed, rahvakeeles moodustamise ja laenamise kaudu, vaid suur osa neist on loodud kirjakeeles. Mida kaugemale kirjakeel oma arengus jõuab, seda rohkem sõnu niimoodi tekib, sest kultuurimõisted vajavad tähistamiseks sõnalist katet, mis rahvakeeles üldjuhul puudub.
Esimeste eesti kirjakeeles loodud sõnade autorid on saksa pastorid ja nende sünd jääb meie kirjakeele algusaegadesse.
Kirikukirjanduse tõlkimine vajas sõnu, mis eesti rahvakeeles puudusid. Vanemast kirjakeelest lähtub terve hulk sõnu, mis on seniajani püsima jäänud, nagu näiteks aujärg ‘troon’ (järg ‘järi, pink’), ausammas, eeskuju (kuju ‘pilt’, vrd sks Vorbild), eesnahk, emakeel, jumalavallatu, isamaa, käsiraamat, peatükk, südametunnistus (tunnistus ‘tundmus, tunne’), verekoer, õnnistegija jt. Suur osa neist on (alam- või ülem)saksa tõlkelaenud, aga leidub ka sõnu, kus säärane alus puudub.
Olukord muutus 19. sajandil. Rahvusliku ärkamise ajal astusid sakslaste kõrvale eestlastest rahvavalgustajad ja kirjasõna soetajad. Ka kirjakeele korraldamine ja uute sõnade loomine läksid järkjärgult üle eestlaste kätesse. Kõige esimene väljapaistev eestlasest sõnalooja on Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kahjuks on meie kirjakeele sõnavara arengut 19. sajandil ebapiisavalt uuritud ja meil puudub niihästi Kreutzwaldi kui ka teiste tolleaegsete sõnasepitsejate tegevusest ammendav ülevaade. Me ei tea täpselt, kui palju sõnu Kreutzwald on loonud ja kui palju neist on kasutusele tulnud – oskame vaid ebamääraselt öelda, et mitukümmend. Kõiki neid siin üles lugeda ei jõua, piirdume mõne näitega.
Kreutzwaldi loodud on näiteks sellised igapäevaseks saanud sõnad nagu hapnik, süsinik, harilik ja omadus. Sõna hapnik on ta tarvitanud juba 1846. aastal Friedrich Robert Faehlmannile saadetud kirjas, aga veel mitte tänapäevases tähenduses. Tänapäevases tähenduses tuleb see esile omaaegse kooliõpikute komplekti «Koli ramat» Kreutzwaldi kirjutatud osas «Lühhikenne öppetus terwisse hoidmissest» (1854): Künal ei wöi wälja hingatud öhhu sees mitte pölleda … sest et sesuggusel öhhul Hapnikko (Sauerstoff) ei olle. Ja sealsamas on juttu ka süsinikust: Sedda, mis werd mustaks teeb ja tuld ärra kustutab, nimmetatakse süssinik (Kohlenstoff ) («Koli ramat IV», lk 8). Sõna harilik esineb esmakordselt nii ootamatus teoses nagu «Teejuhhataja Ämma-kooliliste õppetuse jures» (1852): Harrilik (gewöhnlich) on harritut kombega suggulane ja tähhendab üht tuttawat iggapäwast asja. Saksa sõnale Eigenschaft vaste loomine ei läinud esimese korraga õnneks. Kui rahvavalgustusliku teose «Ma-ilm ja mönda mis seal sees leida on» 1849. aastal ilmunud kolmandas vihikus on veel kõneks Rändaw tähtede issekombed (lk 64), siis samal aastal ilmunud viiendas vihikus mainitakse juba immewärki ommadusi (lk 157). Kõik need sõnad on moodustatud saksa eeskujul, aga saksa keelest tõlkelaenude tegemine ongi meil pikka aega olnud põhiline uute sõnade soetamise viis, ja seda ka Kreutzwaldist märksa hilisemal ajal.
Kohtlase, rumala inimese tähenduses on eestlaste keelepruuki kindlalt juurdunud sõna kilplane. See pärineb Kreutzwaldi rahvaraamatust «Kilplaste isevärklikud, väga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini veel üleskirjutamata jutud ja teud» (1857). Kreutzwaldi teos pole algupärane, vaid saksa raamatu vaba töötlus, nagu tollal üldiselt kombeks. Saksamaal olid niisugused Schildbürger’itest jutustavad raamatud tuntud juba 16. sajandist alates (esimene teadaolev Hans Kremerilt 1598; Kreutzwaldi teos tugineb Gotthard Oswald Marbachi versioonile aastast 1838). Ka sõna kilplane pole vaba fantaasia vili, vaid tõlkelaen, mille eeskujuks on saksa Schildbürger, mis tõenäoliselt tähendas kilbiga relvastatud linnakodanikku (sõnadest Schild ‘kilp’ ja Bürger ‘linlane, linnakodanik’). Seda võimaldab arvata sarnasus sõnaga Spießbürger, mis tänapäeval tähendab kitsarinnalist väikekodanlast, aga mille ajalooline tähendus on ‘odaga relvastatud linnakodanik’ (sõnadest Spieß ‘oda’ ja Bürger ‘linlane, linnakodanik’). Saksa rahvapärimus seostab Schildat (Kilplat), kus kilplased tegutsevad, reaalselt olemasoleva Schildauga.
Kreutzwaldilt pärineb ka sõna röövik ‘ussikesekujuline liblika vastne’. Oma esialgsel kujul sündis see 1853. aastal, kui Kreutzwald «Maa-rahva kasulises kalendris» eestlastele siidiusse tutvustas: Neid roomajaid elokaid, kellest iljemine liblikad siginevad, ei sünni mitte ussiks kutsuda, vaid peame neid röövukad nimetama, saksa-keele: Raupe. Sõna, mida praegu tuntakse kujul röövik, esineb siin mitmuse vormis kujul röövukad. Kümmekond aastat hiljem tarvitas Kreutzwald juba tänapäeval tuntud kuju: Üks üksik elav erilase sugu teeb pikerkuse toruvärki pesa, alt lai, ülevalt kitsas. Pärast seda kui munad pesasse saivad munetud, kannab ta hulga elavaid ussikesi (röövikuid) senna, ja pistab neid iga haugukese sisse, mis ta iga muna ligidale oli teinud (Sippelgas II, 1861, lk 12). Selle sõnakuju võttis Carl Robert Jakobson oma menukasse «Kooli lugemise raamatusse» (1867), millest omandasid haridust mitmed eestlaste põlvkonnad: Veiksed ussikesed (röövikud) on esiotsa valged, lähevad siis pruuniks, musta peaga, ja kasvavad väga ruttu.
Uudishimulikul inimesel tekib siin muidugi küsimus: miks röövik? Mida või keda need siidiussid või herilaste vastsed röövivad? Asi on nähtavasti selles, et Kreutzwald on seostanud liblikatõuku tähendava saksa sõna Raupe kõlalt lähedase tegusõnaga rauben ‘röövima’. Eesti röövik on sel juhul ekslik tõlkelaen, sest sellist etümoloogilist seost saksa sõnade vahel ei ole. Saksa etümoloogid ei oskagi õigupoolest öelda, kust nende Raupe pärineb. On võimalik, et see on seotud hoopis tegusõnaga raufen ‘kiskuma, katkuma, kitkuma’, aga seegi seos ei ole kindel.
Kõige kuulsam ja huvitavam, aga ka kõige salapärasem Kreutzwaldi loodud sõna on voorus, mida ta on tarvitanud juba 1849. aastal, kui mitte varem: Laplasele woruseks tulleb kita: wargus on neil tundmata («Ma-ilm ja mönda mis seal sees leida on», lk 116). Kõige salapärasem on ta seetõttu, et siin saksa eeskuju puudub ja sõna taust jääb kõigi selgituste kiuste ikkagi pisut kahtlaseks. Kreutzwaldile oli see sõna ilmselt südamelähedane ja ta kandis hoolt, et Wiedemann selle oma suurde eesti-saksa sõnaraamatusse võtaks. Ühes saksakeelses erakirjas 1861. aastast on ta selgitanud, et on sõna voorus tuletanud oma kodumurde sõnast vooras: … sõna voorus tõin ma juba varem salakaubana sisse, ja nimelt mitte meelevaldselt, vaid täiesti õigustatult, sest Virumaa rannamurdes ja Järvamaal võib kuulda sõna vooras selles tähenduses, milles sakslane ütleb vooruslik (tugendhaft), näit. üks vooras inimene tähendab kõlbeliselt puhast ehk vooruslikku inimest, lühidalt, sellele toetudes arvasin ma tohtivat sellest omadussõnast nimisõna voorus tuletada, nagu see toimuski. Julius Mägiste on sõna vooras pidanud tuletiseks sõnast voor, mis kõige muu kõrval tähendab ka korda. Võimalik, et see nii ongi. Sel juhul on vooruse saladus lahendatud. Sõna vooras aga on murretest dokumenteeritud üpris kasinalt ja äratab tähelepanu, et Kreutzwald on enam-vähem sellessamas tähenduses kasutanud ka hoopis laiemalt tuntud sõna voolas, nii et päriselt kahtlused siiski ei kao. Kõige originaalsem sõna voorus päritolu seletus pärineb aga keeleteaduslikest kuluaaridest. Nimelt on mõni terase vaimuga inimene tähele pannud, et saksa Jugend ‘noorus’ ja Tugend ‘voorus’ riimuvad, ja arvanud, et voorus loodi selleks, et ka eesti keeles saaks seda sõnaga noorus riimida. Tähelepanek on küll vaimukas, kuid selle kinnitamiseks puuduvad faktid: seni pole teada ühtki luuletust või luuletõlget, kus Kreutzwald oleks sõnu noorus ja voorus riimidena kasutanud.
Herkulo
Eesti keeles on kaerahelveste võõrapäraseks sünonüümiks herkulo. Sõnaraamatuid sirvides selgub, et Lääne-Euroopa keeltes niisugust sõna kaerahelveste kohta ei kasutata, küll aga on see käibel Ida-Euroopas, täpsemini öeldes mõnes Ida-Euroopa keeles, mille kõnelejaskond või osa kõnelejaskonnast kuulus omal ajal Tsaari-Venemaa koosseisu: vene геркулес, poola herkulo, läti herkuless. Kuna on selge, et sõna herkulo pole tekkinud
