küll, läti keeles on herkuless ja selle lähtekohaks võib tõepoolest olla vene геркулес, aga eesti ja poola keeles on herkulo, mille lõpus pole mitte -les, vaid -lo. Kas peab tõepoolest arvama, et niihästi eestlased kui ka poolakad tulid üksteisest sõltumatult originaalsele mõttele sõna lõppu ühtmoodi teisendada?
Sellist algupärast mõtet eestlaste ja poolakate pähe muidugi ei tulnud. Sest sõna herkulo pole eesti ja poola keelde laenatud mitte vene keelest, vaid on üldistatud omaaegsest tootenimest, mis oli käibel kahes variandis: ladinatäheline Herkulo ja kirillitsas Геркулесъ.
Kaerahelbed ja muud kiirkrõbuskid on ameeriklaste väljamõeldis. Et aga Tsaari-Venemaa ja Ameerika Ühendriikide majanduslik suhtlus oli tihe, jõudsid paljud ameeriklaste saavutused kaunis kiiresti Venemaale. Kaerahelbeid hakati Venemaal tootma 19. sajandi lõpus ja peagi jõudsid nende reklaamid ka Eesti ajalehtedesse. Näiteks Uus Aeg soovitab 31. jaanuaril 1901: Nõudke Atleto tangu. Ning Tallinna Teataja 16. märtsil 1910 juba tungivamas sõnastuses: Nõudke alati Amerika kaeratangu Herkulo/«Геркулесъ».
Tootenimed Atleto ja Herkulo/Геркулесъ vihjavad jõule, mida need toidud peaksid sööjale eeldatavasti andma: Atleto lähtub sõnast atleet ja Herkulo/Геркулесъ antiikvägilase Heraklese nime ladinapärasest kujust Hercules.
Hookuspookus
Mustkunsti või mustkunstniku trikki tähendav sõna hookuspookus on tuntud paljudes Euroopa keeltes: inglise hocus-pocus, saksa Hokuspokus, vene фокус-покус, hollandi hocus-pocus, islandi hókus-pókus, rootsi hokuspokus, poola hokus-pokus jne. Suurematest Euroopa kirjakeeltest on seda väljendit mustkunstnikega ühenduses registreeritud juba 17. sajandil, eesti keeles on ta üsna nooruke ja meile saksa keelest laenatud vist küll alles 20. sajandi algul, igatahes varasemaid kirjapanekuid pole mulle praegu teada.
Kõige varem on keelend Hocas Pocas kirja pandud Inglismaal 1624. aastal ühe taskukunstniku nimena. 1634. aastal anti välja mustkunstiõpik pealkirjaga «Hocus Pocus Junior», mis tõlgiti saksa ja hollandi keelde ja aitas seda sõna tutvustada mujal. Saksamaalt on samal sajandil üles tähendatud lähedase kõlaga väljendeid nagu Ox box (1628), Ocos Bocos (1640), Hogges und Pogges (1654) jt. Märksa varasemast ajast, aastast 1563 on teada koolipoiste võlusõnad hax pax max deus adimax.
Niisiis on sõna hookuspookus tekke keeleline taust üsna kirju, ja nagu sellistel segastel puhkudel ikka, pole hüpoteesidest puudust. Mitmed seletuskatsed peavad ülaltoodud väljendeid ladina keele jäljendusteks, millega rahvale puru silma ajavad mustkunstnikud lisasid oma tegevusele soliidsust ja tõsidust. Küsimus on ainult selles, mis on see ladinakeelne väljend, millest need lähtuvad. Enamik etümoloogiasõnaraamatuid on arvamusel, mõni ettevaatlikumalt, mõni julgemalt, et see võiks olla katoliikliku armulauatseremoonia vormel hoc est corpus (meum) ‘siin on (mu) ihu’. Seegi pole muud kui üksnes arvamus, ja kes sellega rahul pole, võib endale interneti põhjatust taarnast meelepärasema tõlgenduse leida. Sealtsamast allikast kust hookuspookus pärineb aga igatahes ka inglise hoax, mis tegusõnana tähendab ‘naljaviluks tüssama, haneks võtma’, nimisõnana ‘narrimine, naljatav pettus, võltsing’.
Hospidal
Hostel
Hotell
Pidal
Etümoloogilised dubletid on sõnad, millel on ühine algallikas, aga mis on keelde tulnud eri aegadel ja eri teid pidi, nii et nende kuju ja vahel ka tähendus on lahknenud. Selge ja ilmeka etümoloogiliste dublettide näite pakuvad sõnad hospidal, hostel, hotell ja pidal.
Kõigi nelja sõna ühine algallikas on keskaja ladina keele sõna hospitale, mis tähendas niihästi teelistele öömaja pakkuvat kõrtsi või trahterit kui ka haigete, vaeste ja santide varjupaika. Vanaaja ladina keelest pole niisuguse tähendusega sõna teada, aga see pole tekkinud ka päris tühjale kohale. Keskaja ladina hospitale lähtub klassikalise ladina omadussõna hospitālis naissoo vormist hospitāle, mis tähendab ‘külalisse või võõrustajasse puutuv, külalis-, võõrustaja-’, aga ka ‘külalislahke, sõbralik’ ja on tuletatud sõnast hospes ‘võõras, külaline; külalislahke peremees, võõrustaja, kostitaja’, omadussõnana ‘võõras, võõramaine, tundmatu; külalislahke’.
Kui sõna hospitale laenati keskaja ladina keelest vanaprantsuse keelde, lühenes ta sõnaks hostel (registreeritud kirjakeelest 11. sajandi keskel) ning laenati uuenenud kujul edasi inglise keelde (registreeritud kirjakeelest 13. sajandi keskel). Inglise keeles omandas sõna hostel odava hotelli tähenduse ning levis selles tähenduses 20. sajandi teisel poolel paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde. Eesti keeles on hostel kõne all olevatest sõnadest kõige noorem, 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus seda veel pole, aga 1999. aasta väljaandes on juba olemas.
Prantsuse keeles elas see sõna aga oma elu edasi, hääldus muutus ja vanaprantsuse hostel’ist sai tänapäeva prantsuse keele hôtel. See sõna laenati kujul Hotel 18. sajandil saksa keelde ja 19. sajandi keskpaiku kohtame sõna hotell (algul saksapärases kirjaviisis) juba eesti kirjasõnas, 1869. aastal ka Wiedemanni suures eesti-saksa sõnaraamatus. Sõna laenati saksa keelde ja sealt edasi eesti keelde üksnes võõrastemaja tähenduses, ehkki prantsuse hôtel oli aja jooksul omandanud muidki tähendusi ega märgi sugugi üksnes hotelli, vaid ka näiteks eramut. Ja kui Prantsusmaal rändaja märkab mõnel esinduslikul majal silti hôtel de ville, siis ei tasu sealt öömaja otsima minna, sest tegemist pole linnahotelliga, nagu võiks arvata, vaid hoopis linnavalitsuse hoone ehk raekojaga.
Sõnad hostel ja hotell tähendavad tänapäeval võõrastemaja ja moodustavad keskaja ladina hospitale’st kujunenud sõnade ühe paari. Teise paari moodustavad haiglat või vigaste varjupaika tähendavad sõnad hospidal ja pidal, mis on tänapäeval juba aktiivsest käibest taandumas või taandunud. Sõna hospidal on saksa sõnast Hospital ‘haigla, hospidal, varjupaik’ eesti keelde laenatud 19. sajandil. Näiteks 1825. aasta «Eesti-Ma Rahwa Kalendrist» võib ühe vaese õnnetukese kohta lugeda: Ei olnud temmal rahha egga woind ta hospitalist asset leida. Selle uue laenu kõrval aga jäi 19. sajandil rööbiti kasutusele märksa vanem sõna pidal, mis on keskalamsaksa sõnast spet(t)āl ~ spit(t)āl meile laenatud ilmselt juba keskajal, sest liitsõna pidalitõbi ja selle tuletis pidalitõbine esinevad vanades kirikukirjanduse tekstides juba 17. sajandi algul (nt Joachim Rossihnius 1632: need piddalitöbbitzet sahwat puchtas). Niihästi saksa Hospital’i kui ka alamsaksa spet(t)āl ~ spit(t)āl’i aluseks on ikka seesama keskaja ladina hospitale, millest oli juba juttu, ainult alamsaksa rahvakeeles on sõna rõhutu esisilp välja langenud. Alamsaksa sõnal on kaks tähendust: ühelt poolt tähendab see haige- või vaestemaja, seeki, leeprahaigete varjupaika, aga teiselt poolt leeprat ehk pidalitõbe. Viimasel juhul on pidalitõbiste varjupaiga tähendus üle kandunud pidalitõbistele endile. Näib, et eesti vanemas kirjakeeles esineb pidal haige- või vaestemaja tähenduses, näiteks: Roma linna piddalis ‘haige- või vaestemajas’ on hiljuti üks ellatand naesterahwas ärrasurnud (Eesti Postimees, 6. mai 1864). Haiguse kohta tarvitatakse vanemas kirjakeeles järjekindlalt liitsõna pidalitõbi ja eesti pidal tähenduses ‘leepra’ võib olla suhteliselt uus nähtus, mis on tekkinud liitsõna pidalitõbi väljajättelisel kasutamisel.
Huligaan
Sõna huligaan kasutatakse paljudes Euroopa keeltes: inglise hooligan, saksa Hooligan, prantsuse hooligan,
