nähtus. Vanad keelendid, lätlaste dzimtā valoda ja leedulaste gimtoji kalba tähendavad ikkagi sünni- või sugukeelt, mille täiendsõna on sama päritolu kui ladina generare ‘sünnitama’ ja gens ‘sugu’. Omapärane erand Euroopa taustal on poolakad, kes räägivad isakeelt nagu vanad roomlased.
Õpetlased, kes on üritanud emakeele juuri välja kaevata, on need avastanud Põhja-Prantsusmaalt. On arvatud, et keskaja künnisel, kui frangid liikusid lõunasse, assimileerusid nad alles ajapikku ja nende asuala püsis veel kaua kakskeelsena. Frangi naised säilitasid pikka aega oma esivanemate keele ja niisiis oli mõiste emakeel esialgu käibel täiesti sõnasõnalises tähenduses: see oli keel, mida rääkis kodus ema, vastandina kohalikule keelele, mida räägiti väljaspool kodu. Ajapikku mõiste maht laienes ja emakeel hakkas tähistama rahvakeelt üldse, vastandina sakraalsele, skolaarsele ja sageli ka ofitsiaalsele ladina keelele.
Sellistesse seletuskatsetesse võib suhtuda nii ja teisiti. Märksa kindlamal pinnal on teadmine, et keskaja ladina keeles on väljendi materna lingua esmakasutus tuvastatud 1119. aastal. Riburada järgnevad rahvakeeled: 1350 taani módurmál, 1380 inglise mother tongue, 1424 alamsaksa modersprake jne. Ehkki keskajal puudus emakeele mõistel praegune tundeküllane sisu ja see oli vaid üks võimalus rahvakeelt tähistavate väljendite kirjus reas, torkab silma, et isegi nii väärikad persoonid nagu Jeesus Kristus ja issanda inglid kippusid pühakutega nende nägemustes tihti just emakeeles rääkima. Näiteks võib tuua meilgi hästi tuntud, Pirita kloostrile nime andnud Rootsi kaitsepühaku Birgitta, kellega ingel kõneles in linga materna beate Birgitte – «õndsa Birgitta emakeeles».
Kesksele kohale tõusis emakeele mõiste 16. sajandil, kui reformatsiooniliikumine Saksamaal Martin Lutheri juhtimisel Rooma vastu tõrkuma hakkas ja kõige muu hulgas rahvakeelset jumalateenistust nõudis. 1523. aastal soovib Luther kirjatöös «Sakramendi kummardamisest», et seda tuleb alleyne aus seyner mutter sprach tun – «üksnes oma emakeeles teha». See on sõna emakeel esmakasutus Lutheril. Ja ongi lähedal hetk, kui saksa hingekarjaste hoolel jõuab aktuaalne ja moodsaks saanud mõiste ka Eestisse. Seejuures saab eestikeelse sõna teadaoleva esmakasutuse fikseerida lausa kuupäevalise täpsusega. Veidi rohkem kui nelisada aastat tagasi, 16. septembril 1603 (vkj), pani Tallinna Pühavaimu koguduse pastor Georg Müller pühapäevast jutlust ette valmistades kirja lause:
Minckprast meddÿ Ello ninck tegko, eb woÿ Iumala meleprast mitte olla, se olkut sÿß, eth meÿe Iumala kartuße siddes, tædda kaunÿ Laulude kaas tæñame, ninck meddÿ Em˜a Kele kaas abbÿ hüÿame.
Sellega oli sõna emakeel teekond meie emakeeles alanud. Ajani, mil üks seitsmeteistaastane imelaps pani kirja «kas siis selle maa keel» ja kõik teised ülevad sõnad, oli jäänud täpselt kakssada viisteist aastat.
Gorilla
Selles lahes oli saar [–], keset laguuni oli teine saar, mis oli täis metslasi. Enamik neist olid karvase kehaga naised, keda meie tõlgid nimetasid gorilladeks. Ehkki me ajasime neid taga, ei saanud me kätte ühtki meest; nad kõik põgenesid, olles head ronijad, kes kaitsesid end kividega. Aga me püüdsime kinni kolm naist, kes keeldusid järgnemast oma talutajaile, hammustades ja küünistades neid. Nõnda lõime nad maha, nülgisime ja tõime nende nahad kaasa Kartaagosse. Kaugemale me ei sõitnud, sest toidumoon oli otsakorral.
Need õõvastavad read pärinevad Kartaago kuninga ja meresõitja Hanno (6. saj eKr) reisikirjast, milles ta on jäädvustanud oma teekonna Lääne-Aafrika rannikul. Reisikirja ennast, mis kattis ühe Kartaago templi seinu, pole tegelikult säilinud ning järeltulevad põlved on lugenud selle kreekakeelset tõlget või mugandust. Siin on esimest korda inimkonna ajaloos kirjas sõna gorilla (kreeka mitmuse vormina gorillai). 1847. aastal noppis Ameerika misjonär Thomas Staughton Savage (1804–1880) selle sõna Hanno reisikirjast välja ja pani ühe inimahvide liigi nimeks. Eesti keelde jõudis sõna gorilla saksa keele vahendusel kakskümmend aastat hiljem Carl Robert Jakobsoni «Kooli lugemise raamatus».
Grokk
Grogi
«Eesti keele seletav sõnaraamat» ütleb, et grokk on ‘rummist, konjakist, viskist v. arrakist ja kuumast veest ning suhkrust segatud jook’. Eesti kirjasõnasse tuli sõna grokk 1824. aastal ilmunud kokaraamatus «Uus kögi- ja kokka ramat», milles pealkirja «Krogg» all on napisõnaliselt teada antud:
Sedda tehakse pallawast weest arraki ja sukkroga, ni kangeks ja ni maggusaks kui iggamees isse tahab.
Eesti grokk on laenatud saksa sõnast Grog, mis on saksa kirjakeelest registreeritud pool sajandit varem kui eesti sõna. Saksa Grog on omakorda laenatud inglise sõnast grog, mis akadeemiliste teatmeteoste järgi ilmus inglise kirjakeelde 1770. aastal, kuid uuemail andmeil esines see sõna inglise ajakirjanduses juba 1749. aastal. Täpselt nii pikuke sõna grokk ajalugu ongi, sest inglise sõna pole enam kusagilt laenatud, vaid on tekkinud inglise keeles.
Kuidas see sõna siis tekkis? See tekkis 18. sajandil Briti kuningliku laevastiku madruste kõnekeele sõnana ja tema tekke süüdlaseks on admiral Edward Vernon (1684–1757), kes kandis siidivillast (grogram’ist) ülekuube ja sai selle järgi madrustelt hüüdnimeks Old Grog ehk Vana Siidivill. Juba 17. sajandi lõpust alates kuulus Briti meremeeste päevase toidunormi juure pool pinti rummi. See asendas pikkadel merereisidel riknema kippunud joogivett. Vee aseaine polnud siiski päris süütu, sest vahel pani mõni madrus korraga hakkama mitme päeva normi ja sellega kaasnesid korratused. Seetõttu andis admiral Vernon, toosama Old Grog ehk Vana Siidivill, 21. augustil 1740 korralduse madrustele jagatavat rummi veega lahjendada. Sellele lahjendatud rummile kandsid mitte just eriti tänulikud madrused üle admirali hüüdnime. Nii ongi alkohoolse joogi nimetus grog tekkinud õigupoolest riidematerjali nimetusest grogram, ehkki inimese hüüdnime vahendusel. Lahjendatud rummi jagamise komme püsis Briti laevastikus aga 1970. aastani.
Juba selsamal 18. sajandil, kui sõna grog inglise keelde ilmus, tuletati sellest omadussõna groggy, mis esialgu tähendas lihtsalt ‘purjus’. 19. sajandi algul sõna kasutusala laienes ja seda hakati tarvitama ka poksimatšide kontekstis tähendusega ‘uimaseks löödud, vaaruv, omadega läbi’. Sellest kontekstist on grogi 1920. aastail laenatud eesti keelde, mistõttu algses tähenduses ‘purjus’ seda sõna meil ei kasutata.
Habe
Pard
Vuntsid
Vurrud
«Habe on mehe au,» ütleb eesti vanasõna, mida on kirja pandud mitmetes variantides, kõige pikemalt ja ammendavamalt vist kujul: «Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus, saabas mehe sirgus.» Ja tõepoolest, praegu on meeste ninaalune karvkate küll hõredaks jäänud, aga kui vaadata kas või 19. sajandist pärit pilte, siis näeme talupoegi sageli uhke täishabemega. Täishabeme pidas endale vajalikuks kasvatada ja seda fotodel jäädvustada ka vaba talurahva ideoloog Carl Robert Jakobson. Vanu pilte silmitsedes paneme aga ka tähele, et 19. sajandi teisel poolel hakkab habeme ninaalune osa lõuga katvast osast eralduma, kusjuures see viimane võib täiesti kaduda. Piltidele ilmuvad uhkete lopsakate vurrudega noorsandid, vurrude otsad sageli edevalt rõngasse keeratud. Ado Grenzstein, Eduard Vilde, Jaan Tõnisson – nemad olidki need 19. sajandi keigarid ja moemehed, kes jäid omaaegsele moeröögatusele truuks ka 20. sajandil.
Mida aga võib habeme kui mehe au kohta öelda keeleandmete põhjal? Kust on pärit sõnad habe, pard, vuntsid, vurrud?
Habe on ilmselt ürgvana nähtus ja ootuspärane oleks ka seda tähistava sõna ürgsus. Sõnade habe
