ebamäärasemad on lood sõnaga habe, mis tänapäeva eesti keeles on põhiline habet tähistav sõna ja on seda olnud senikaua, kui kirjakeele andmed lubavad tagasi vaadata. Selle sõna esitab meile habeme tähenduses Heinrich Stahli koostatud esimene eesti keele õpetus (1637), kus sõna habe kõrval leiduvad ka eitav omadussõna habbenetta, habbematta ja väljend habbe kaswatama. Sugulaskeeltes see päris nii siiski ei ole. Neis ei tähenda see sõna enamasti habet, vaid habeme- või juuksekarva, vuntse või ka puusammalt. Enamikus sugulaskeeltes märgib habet hoopis sõna pard, mille päritolu on selgem kui sõnal habe, ent samuti mõnevõrra problemaatiline. Sõna pard on väga vana laen indoeuroopa keeltest, kuid probleem seisneb siin selles, et täpsemat keelterühma on laenuallikana raske kindlaks määrata. Juba indoeuroopa algkeelde rekonstrueeritakse selle sõna alusvorm kujul *bhardhā (siin ja edaspidi tähistab tärn sõna ees reeglipärasuste põhjal rekonstrueeritud, kuid tegelikult dokumenteerimata keelendit). See kõlab üsna samamoodi kui soome parta, ja ehkki praegu on see sõna eri indoeuroopa keeltes omandanud erineva kuju – näiteks vene борода, leedu barzda, saksa Bart, inglise beard jne –, taanduvad kõik need sõnakujud varasemale ühisele alusvormile. Seetõttu ei olegi võimalik öelda, kas pard on vana balti, slaavi või germaani laen – või koguni veel vanem laen indoeuroopa hõimudelt, kelle keeleühtsus polnud veel lagunenud.
Kui habe ja pard on meie keeles väga vanad sõnad, millel on vasted ka meie lähemates sugulaskeeltes, siis vuntsid ja vurrud on eesti keeles õige noored tulnukad, millel otsesed vasted sugulaskeeltes puuduvad. Need on dokumenteeritud alles 19. sajandi eesti keelest. Sõna wuńs, mitmuses wuńsid või siis wunts, mitmuses wuntsud on Ferdinand Johann Wiedemanni suurele eesti-saksa sõnaraamatule küll tuntud, kuid selle ees seisab tärn, millega Wiedemann tähistab uusi sõnu, mis on iseloomulikud pigem linna- kui maarahvale. Sõna vuntsid aluseks on samatähenduslik baltisaksa sõna Wunzen, mis omakorda on laenatud poola sõnast w…sy. Poola keelest baltisaksa keelepruuki võib sõna Wunzen olla jõudnud Ida-Preisimaa kaudu, kus see oli samuti tuntud, või siis otselaenuna Tartu ülikoolist, kus oli ka poolakatest üliõpilasi. Carl Sallmanni 19. sajandist pärinevas baltisaksa sõnavara käsitlevas uurimuses on sõna Wunzen mainitud iseloomulike üliõpilaskeelendite hulgas.
Baltisaksa sõna Wunzen aluseks olev poola w…sy on päritolu mõttes seesama sõna mis vene усы ‘vuntsid’. Poola keeles on säilinud esimese silbi ninahääldusega täishäälik, mis vene keelest on kadunud ja mida saksa keeles on edasi antud häälikuühendiga un; ja poola keeles on lisandunud sõnaalguline v, mis vene keeles puudub. Kui lisame vene sõna ainsuse kujule us poola sõnaalguse v ja esisilbi u-le vene keelest kadunud ninahäälduse, ongi tulemuseks ilus eestikeelne sõna vunts. See sõna kujunes 19.–20. sajandi vahetusel muide väga populaarseks, nii et igasugust toredat semu ja selli hakati nimetama vahvaks vuntsiks.
Sõna vurrud ajalugu on seotud sõna vuntsid ajalooga. Wiedemanni sõnaraamat tunneb sõna wuŕŕ, mitmuses wuŕŕid üksnes Kirde-Eesti murdesõnana, mis näitab, et praegu üldtuntud sõna oli tollal veel vähe levinud. Saksa vasteks on antud Schnurrbart. Sõna vurr ja saksa liitsõna Schnurrbart esiosa Schnurr– kõlaline lähedus tekitab tugeva kahtluse, et eesti vurrud on varjatud saksa laen, mille algushäälik n on sõna vuntsid mõjul asendatud v-ga. Ja tõsi ta on, et Wiedemanni sõnaraamatus ongi sõna nurr (mitmuses nurrud) Schnurrbart’i tähenduses registreeritud, seejuures ilma mingi murdemärgendita. Lisaks tunneb Wiedemann liitsõnu nuru-karwad ja nuri-karwad. «Väikese murdesõnastiku» andmed näitavad, et nurrukarvad, nurrikarvad, nurukarvad ja nurikarvad on mitmel pool eesti murretes säilinud veel ka 20. sajandil.
Hammas
Pii
Kamm
Kehaga seotud ehk somaatilised sõnad – käsi, jalg, pea, silm, suu, keel jne – kuuluvad üldiselt ürgse, aegade hämarusest pärineva sõnavara hulka, mida naljalt uute sõnade vastu ei vahetata. Läänemeresoome hõimude suhted oma indoeurooplastest naabritega aga on olnud nii tihedad, et oleme mitmed niisugused oma ürgsed sõnad asendanud muinasbalti või – germaani hõimudelt saadud laenudega. Need laenud on tehtud väga ammu ja needki on meie keeles igivanad sõnad, mida meie esivanemad on tarvitanud juba mitu tuhat aastat.
Üks selline sõna on hammas, mida tunnevad enam-vähem samasugusel kujul kõik meie keelelised lähisugulased: soomlastel on hammas, karjalastel hammas, vepslastel hambaz, vadjalastel ammas, liivlastel āmbaz. See tähendab kõikjal hammast nagu eesti keeleski, aga kohati ka pulka, piid (kui hambataolist eset) või täket, sälku (kui hamba või hambataolise eseme jälge). Meie keelelised kaugsugulased niisugust sõna ei tunne. Neil on hamba tähenduses käibel teine sõna: ersadel ja mokšadel pej, maridel püj, udmurtidel ja komidel piń, põhjahantidel peŋk, põhjamansidel puŋk ja ungarlastel fog. Keeleajaloolaste arvates oli selle iidse soome-ugri sõna esialgne kuju ehk alusvorm *piŋe või *piŋi1. Läänemeresoome keeltes on häälik ŋ niihästi siin kui ka teistes sõnades kadunud ja meie tunneme sedasama sõna lühenenud kujul pii. Põhitähendus ‘hammas’ on mõnes lähisugulaskeeles kohati säilinud, kuid üldiselt on uuem sõna hammas selle tähenduse üle võtnud ja sõnale pii on jäänud tagasihoidlik hambataolise eseme (rehapulga, kammihamba jms) märkimise ülesanne.
Sõna hammas aga on laenatud muistsetelt balti hõimudelt, tänapäeva leedulaste ja lätlaste esivanematelt. See sõna ei alanud esialgu häälikuga h, mis meie esivanemate keelest tollal puudus, vaid häälikuga š, mis muutus hiljem nagu teisteski sõnades h-ks. Keeleajaloolased rekonstrueerivad läänemeresoome sõna alusvormiks *šampas ning leedu sõna žambas ‘terav nurk, serv’ ja läti sõna zobs ‘hammas’ alusvormiks *žambas. Näeme, et vana läänemeresoome ja balti sõna oletatav kuju kattub täielikult, ainult meie sõnas on ž asendatud š-ga ja b on asendatud p-ga, sest meie esivanemate keeles helilist ž-d ja b-d ei tuntud ning need vahetati lähedase kõlaga helitute häälikute vastu.
Aga heitkem pilk veelgi kaugemasse minevikku. Balti *žambas on omakorda kujunenud varasemast indoeuroopa sõnast *ĝombhos ‘hammas’, mis on tuletatud tüvest *ĝembh– ‘hammustama, purema’2. Germaani hõimudel võttis indoeuroopa sõna *ĝombhos kuju *kambaz, mille järglased on inglise comb, saksa Kamm, hollandi, taani ja norra kam, islandi kambr ja rootsi kamm, mis kõik tähendavad kammi (kui hambulist, piidega eset). Ühest sellisest germaani keelendist, tõenäoliselt alamsaksa sõnast kam, on laenatud ka eesti kamm, kuid sõnaga hammas võrreldes on see õige nooruke, alles keskajal eesti keelde tulnud laen. Liitsõnas kammipii on vana soome-ugri ja indoeuroopa hambanimetus õnnelikult ühte heitnud, ehkki naljaga pooleks võib öelda, et ajaloolisest vaatevinklist ei tähenda see sõna midagi muud kui «hamba hammast».
Eespool läti sõna zobs märganud tähelepanelikul lugejal tekkis kindlasti küsimus, kas ka vene зуб ‘hammas’ kuulub samasse ritta. Kuulub tõepoolest, nagu ka vanaindia jámbha-h.‘hammas’, kreeka gómphos ‘pulk’ ja albaania dhëmb ‘hammas’. Meie hambal on palju hõimlasi, aga kui välja arvata lähisugulaskeeled, kes seda vana laensõna meiega jagavad, ei tasu neid otsida soome-ugri, vaid indoeuroopa keeltest.
Hapnik
Süsinik
Harilik
Omadus
