NÄDALSinu kallis laps on nüüd umbes 25 sentimeetrit pikk ja kaalub ligi 300 grammi.
Kõrvad on väljaarenenud ning loode kuuleb su kehahääli. Seega mida rohkem su kõht koriseb, seda rohkem hääli sa tal kuulda lased.
Beebi näeb välja selline nagu sündides, kuigi moodustab vaid kaheksandiku oma eeldatavast sünnikaalust.
NELJAS KUU SINU JAOKS
♥ Võid avastada, et hakkad sel kuul higistama nagu vanem meesterahvas, kes on trollile jooksnud. See on tingitud keha suurenenud verevarustusest ning kaob pärast sünnitust. Päriselt ka!
♥ Kõht võib sügelema hakata, sest nahk venib. Kui ka muidu ei viitsi ennast kreemitada, siis sügelemist leevendab kerge kreemitamine ja õlitamine küll.
♥ Hingamine muutub raskemaks, sest laps hakkab kopsudele rõhuma, kõhus muutub üha kitsamaks ning kokku surutakse teisigi siseorganeid. Sellepärast hakkadki sa raseduse edenedes üha sagedamini WC-s käima, sest suureneb ka surve põiele.
♥ Võid tunda peapööritust või isegi minestada. See on normaalne, kuni seda ei juhtu sageli. Ürita ennast lihtsalt aeglasemini liigutada, tark ei torma! Põhjuseks on madalam vererõhk ja südameveresoonkonna senisest aeglasem töö ning muretseda ei ole tarvis.
♥ Sul võivad tekkida veenilaiendid. Pärast pikka päeva tõsta jalad kõrgele õhku ja puhka.
♥ Võid avastada ennast suvaliste asjade peale nutta tihkumas. Hormoonid, mis muu!
♥ Sa saad teada, mis soost laps sul sünnib!
Sünnitus tundus olevat igaviku kaugusel, seetõttu ei saanudki ma aru, kuidas ma sain juba poole peal nii hiiglasuur olla. Õnneks pakkusid kõik inimesed bussides viisakalt istet ja väga raske veel olla ei olnud. Elu oli kui lill.
Kirjad kõhtu: väike mango
Ma tean, et ma alles nädalake tagasi hõiskasin, kuidas ma tahaks su liigutusi tunda. Nüüd rabeled sa nagu vana pensionär kitsikuses ja mul ei saaks olla rohkem hea meel, AGA see ajab mul natukene südame pahaks.
Ma ei saa sinna midagi parata, et kui sa seal ringi voolad, siis on mul veidikene selline tunne, et mul kõhus keerab. Sest, noh, keerabki. Sina keerad nagu tulnukas ennast seal edasi-tagasi ja minul muudkui iiveldab. Aga elan üle, vonkle rahumeeli edasi, kui tahad.
Juba järgmisel nädalal saame me teada, mis sorti sa oled. See on üliäge! Mul ei ole endiselt kindlat teadmist, kes sa olla võiks, aga vähemalt ma tean nüüd, et sa oled kuskil seal sees olemas. Sest ma tunnen seda. Ja parem oleks, et sa vahepeal kuskile kaduma ei hakkaks, muidu on kuri karjas!
Ja kuna sul täitus täna lausa 18 nädalat alates sellest ajast, kui sa … eee … arenema hakkasid, siis õnnitlused ka sinu perelt, et just sel nädalal hakkasid sa asju kuulma. No näiteks minu kõhu korinat ja mu metalse raginaga häält. Ma eile kurtsin su isale, et ehk sa saad trauma sellest, et mul nii imelik hääl on, aga ta arvas, et sa saad pigem trauma siis, kui sa välja tulles avastad, et kõikidel ei olegi sellist. Mulle sobib!
Ühtlasi loodan, et sa kuulsid mu tervitushüüet niipea kui ma oma nutirakendusest lugesin, et sa nüüd kuuled. Juhuks kui sa aru ei saanud, siis see oli see eilse hommiku paiku kõlanud „HALLOOO?”. Sa ei vastanud, aga mis sellisele asjale ikka vastata. Arvatavasti keerasid teise külje ja tegid oma tavapärast magan-voolan-ajan-su-südame-pahaks-rutiini rahulikult edasi.
Tegelikult ei saa ma nüüd terve elu sulle siin heietada, kui väga ma sind armastan, sest mõni meist peab tööl ka käima ega saa ööd-päevad läbi lootevedelikus lesida.
V.a su isa, ta lesib ka praegu rahulikult. Küll voodis, mitte lootevees.
Aga kohtumiseni järgmisel nädalal, härra või preili minu laps.
13. mai
Jälle ma töinan!
Tulles tagasi leebemale lainele, räägin ma taas kord ühest võrratust raseduse staadiumist, mille ma arvasin enda jaoks juba möödas olevat, ja selleks on nutmine. See võib juhtuda täiesti ootamatult, suvalise asja peale ja suvalistes kohtades.
Ükspäev tekkis mul kohu-tav burgeriisu ja kuna me sõpradega kõik autos istusime, tegin ettepaneku Hesburgerisse minna. Ei tea, kas ma rääkisin liiga vaikselt või olime me juba liiga kaugel, igatahes jõudsime ühel hetkel juba sihtpunkti ja asi, mida ei olnud, oli hamburger mu pihus. Astusin autost välja ja puhkesin südantlõhestavalt nutma. See ei olnud isegi jonninutt, vaid ma reaalselt tundsin, kuidas mu süda puruneb tuhandeks killuks ja mitte iial ei saa ma enam kogeda rõõmu ja et terve mu edaspidine elu ilma hamburgerita on üks lõputu hädaorg.
Sõbrannaga, kes minust mitu kuud ees. Mina ikka veel parempoolne. Nii täpselt mäletan, kuidas vaatasin tema suurt kõhtu ja mõtlesin, et appikene, minu oma ei saa kuidagi nii suureks kasvada. Oeh, sai ikka küll.
Seisin seal, nägu vastu Kardot pressitud, ja muudkui ulgusin. Ta arvas algul, et ma olen hulluks läinud, aga mõistis siis, et olukord on siiski kriitiline, ja tõi mulle selle burksi. „Ma oleks võinud jalgrattaga või kas või jooksuga minna, kui sellel hetkel poleks autot olnud,” ütles ta nüüd suuremeelselt, kui palusin tal tagantjärele olukorda kommenteerida. No kas see pole temast mitte tore?! Ta on üldse igati tore mu vastu, pean tõdema.
Aga ega see jäänud esimeseks ega viimaseks korraks, kus ma nutma hakkasin. Mulle tundub, et raseduse alguse raev on nüüdseks asendunud kurbusega. Asjad, mis mind enne närvi oleks ajanud, ajavad mind praegu lihtsalt ohjeldamatult nutma ja ma ei saa seda kuidagi kontrollida!
Mõnikord, kui ma tunnen õrna liigutust enda sees, tekib klomp kurku. Hiljuti nägin poes paljasjalgset onu, kes ostis endale ÜHE ÕUNA. Tahtsin sealsamas pikali maha heita ja natukene nutta, et vaesel olnul ei ole saapaid ega raha näiteks kahe õuna jaoks.
Täna, kui ma ärkasin selle peale, et kassid teineteist kallistasid ja pesid, tuli mulle jälle pisar silma. Appike, nad on ju nagu väikesed karvased vennad! Isegi praegu tekitab see mõte mulle klombi kurku.
Mis minuga toimub?
15. mai
Rasedusaegne migreen
N eli päeva tagasi jalutasin ma rahulikult Kardoga poes, kui äkki tundsin, nagu keegi pussitaks mind pähe. Ma ei oska seda valu tõesti mitte mingit muud moodi kirjeldada, kui et keegi torkas mulle noa pähe ja valu ei olnud mitte ainult meelekohas, vaid kiirgus ka kõrva, hammastesse ja silma.
Ma seisin seal keset poodi ja mõtlesin, et kukun sinnasamasse pikali. Tormasin tagasi kodu poole ja ainuke mõte peas oli, et lihtsalt kõnni edasi, sa EI sure ära! Kodus heitsin voodisse, hakkasin nutma ja palusin maeiteamida, et ma vähemalt magama jääks, et ma seda valu enam taluma ei peaks, sest see oli tõepoolest väljakannatamatu.
Ühel hetkel arvasin, et oksendan ennast valust täis. Siis vedeles Kardo mu kõrval ja muudkui paitas mu pead ning mulle tundus,
