mõjusid, kuid nad ei leidnud, et see oleks tõstnud nurisünnituse, surnult sündimise, enneaegse sünnituse, madala sünnikaalu või sünnikahjustuste (sealhulgas loote alkoholisündroom) ohtu. Uurimustes osalenud naised tarbisid iga nädal arvestatava koguse alkoholi – kuni 10,4 ühikut nädalas, mis võrdub viie väikese veinipokaaliga. Kuid teadlased leidsid uurimustes ka palju vigu, mis tähendas, et neil ei olnud võimalik täie kindlusega väita, et väike kuni keskmine alkoholitarbimine on ohutu.
Tegelikult aga ei tea mitte keegi täpselt, milline alkoholikogus on ohutu. On selge, et suured alkoholikogused võivad põhjustada loote alkoholisündroomi (Fas), mis pärsib tõsiselt lapse kehalist ja vaimset arengut. Ühendkuningriigi Kuningliku sünnitusarstide ja Günekoloogide Kolleegiumi aruandes öeldakse, et kui rase tarvitab üle kuue ühiku alkoholi päevas, tekib vastsündinul alkoholisündroomi oht ning võib esile kutsuda ka nurisünnituse. Sünnikahjustusi esineb kolm korda sagedamini nendel lastel, kelle emad tarbivad raseduse ajal alkoholi üle 4,5 ühiku päevas (võrreldes minimaalselt alkoholi tarbivate ja täiskarskete rasedatega), kuid sünnikahjustused on siiski üpris haruldased. 45 %-l nendest naistest, kes tarbivad raseduse viimasel kolmandikul üle kahe alkoholiühiku päevas (väike pokaal veini), võivad lapsed olla väikese sünnikaaluga, mis võib suurendada hilisemas elus arengu- või käitumisprobleemide riski – kuigi tõendid selle kohta on segasevõitu.
Kuid sellest tasemest allapoole jääb tohutu hall piirkond, kus alkoholitarbimine võib loodet mõjutada, aga ei pruugi. 2012. aastal leiti Taanis korraldatud ulatuslikus uurimuses, et üks kuni kaheksa kokteili nädalas ei tundu lapse viiendaks eluaastaks mingit mõju avaldavat tema IQ-le, tähelepanu püsivusele või niisugustele ajufunktsioonidele nagu plaanimine, organiseerimine ja enesekontroll. Erinevalt paljudest sarnastest uurimustest oli taanlaste projekt hästi kavandatud: naistelt küsiti, kui palju alkoholi nad raseduse ajal tegelikult tarbisid, ja seejärel jälgiti nende laste arengut mitme aasta jooksul.
Samuti ei ole õige arvata, et täiskarskus on parim käitumisviis: mitmed uurimused on praeguseks näidanud, et raseduse ajal üks kuni kaks ühikut alkoholi nädalas tarbinud naiste lastel tekib käitumisprobleeme väiksema tõenäosusega kui täiskarsklastest rasedate lastel. Ühest niisugusest uurimusest ilmnes, et vähesel määral alkoholi tarbinud emade poegadel esines vähem käitumismuresid ja hüperaktiivsust, tütardel aga vähem suhtlemisprobleeme ning emotsionaalseid muresid. Mõõdukate alkoholitarbijate lapsed (rasedad, kes jõid kolm kuni kuus alkoholiühikut nädalas) sarnanesid laias laastus täiskarsklaste lastele, ning nädalas üle seitsme ühiku alkoholi tarbinud naiste lastel esines veidi rohkem käitumisprobleeme. Kuid on ka võimalik, et need erinevused tekkisid selle tõttu, et vähesel määral alkoholi tarbinud rasedad olid üldiselt lõõgastunumad või pärit kõrgema sissetulekuga või kõrgema haridustasemega keskkonnast kui täiskarsklased.
RCOGi teadur Patrick O’Brien ütleb, et on äärmiselt ebatõenäoline, et vähene alkoholitarbimine – üks kuni kaks ühikut üks või kaks korda nädalas – arenevat loodet kahjustaks. Briti Meditsiiniühingu teadur vivian nathanson (kes propageerib täiskarskust) möönab, et kuni kaheksa ühikut nädalas tõenäoliselt kahju ei tee, kuid soovitab sellegipoolest ettevaatuse mõttes alkoholitarbimisest üldse loobuda, või võtta vaid lonks veini.
Muidugi võib olla ka teisi põhjuseid, miks naistele täiskarsklust soovitatakse. Näiteks on äärmiselt raske korraldada piisavalt ulatuslikke uurimusi, mis võimaldaksid määratleda neid probleeme, mis vähesel määral alkoholi tarbijatel tekkida võiks. On võimalik, et vähene alkoholitarbimine kätkeb teatud riski, kuid praegu me ei tea selle kohta veel midagi. Teisalt puudub kindlus, et naised suudavad järgida alkoholikoguste kohta antud soovitusi. „Me teame, et paljud inimesed joovad tegelikult märksa rohkem, kui nad ise arvavad, sest see, mida nemad üheks ühikuks peavad, on tegelikult mitu ühikut,” ütleb nathanson. „Täiskarsklust on aga lihtne mõõta.” tõenäoline on seegi, et teatud arenguperioodidel on loode alkoholi mõjule vastuvõtlikum kui mõnel teisel ajal. Ühes hiljutises uurimuses leiti, et kui raseduse ajal juuakse rohkem kui üks alkoholiühik päevas, suurendab see üldiselt lapse alakaalulisena või liiga väikesena sündimise riski, kuid alkoholi tarbimisel seitsmenda ja kaheteistkümnenda nädala vahel ilmnes tugev seos loote alkoholisündroomile iseloomulike väärarengutega: väike pea, väike ülalõug, õhuke ülahuul ja väikesed, kitsa lõikega silmad.
Naised, kes tarbisid sel perioodil alkoholi vaid mõne sõõmu, arvati sellegipoolest mittetarbijate hulka. Seitsmenda ja kaheteistkümnenda rasedusnädala vahel areneb loode eriti intensiivselt: kõigest viie nädala jooksul saab konnakullese mutandi moodi olendist inimese välimusega loode, kelle peamine ülesanne pärast 12. nädalat on lihtsalt suuremaks kasvada. Nii ei ole üllatav, et sedavõrd olulisel ajal tuleb vältida kõike, mis arengut häirida võib. Lisaks on see tõenäoliselt ka periood, mil naised kõige väiksema tõenäosusega alkoholi tahavad, sest hommikune iiveldus on kõrgpunktis ja enamik naisi tunneb end pidevalt rampväsinuna.
Lõppkokkuvõttes tuleb igal naisel endal läbi mõelda, kas väike jook on raseduse ajal tema arvates okei või mitte. Kuid kogutud tõendite põhjal töötasin ma välja oma isiklikud reeglid.
• Kolmel esimesel raseduskuul on kõige suurem oht arenevat loodet kahjustada, seega püüa sel ajal alkoholi vältida. Kui sa ei tea, kas oled rasedaks jäänud või mitte, ära enne testi tegemist igaks juhuks joo. Enamik naisi tuvastab oma raseduse umbes seitsmenda nädala paiku, ja just sel ajal tundub algavat kõige kriitilisem periood.
• Kui täiskarsklus ei ole sinu jaoks, siis püüa piirduda ühe kuni kahe alkoholiühikuga üks või kaks korda nädalas. Kui aga juhtub, et jood mõnikord sellest kogusest rohkem (kuni kaheksa ühikut nädalas), ei ole ka selles tõenäoliselt midagi hullu.
• Tea täpselt, kui suur on üks alkoholiühik, ja pea meeles, et mõned veinid ja õlled on teistest kangemad.
• Korraga palju joomine on arvatavasti halvem kui sama koguse tarbimine pikema aja jooksul, sest looteni jõudev alkoholikontsentratsioon on kõrgem. Seega püüa oma joogid võimalikult pika aja peale hajutada.
6
Kas loode tunneb nende asjade maitset, mida ema sööb?
KÕHUTITAD kümblevad tõelises maitsete kokteilis, mis võib neile aegsasti õpetada, mida on hea süüa, kui nad lõpuks siia maailma popsatavad. Keele maitsenäsad hakkavad arenema 13.–15. rasedusnädalal, võimaldades lootel tuvastada lihtsaid maitseid nagu magus, hapu ja soolane, kuid paljusid keerukamaid maitsekombinatsioone, mida inimesed tunnevad, tekitavad toidust lenduvad molekulid, jõudes ninas asuvate retseptoriteni. Kõik need ained leiavad tee ka kõhutitat ümbritsevasse lootevedelikku, suuresti samamoodi, nagu maitsed imbuvad ka rinnapiima (vt 111. osa „Kas see, mida ma söön, mõjutab mu rinnapiima maitset?”). „Kui aine satub vereringesse, satub see ka lootevedelikku ja rinnapiima,” ütleb Julie Mennella, Philadelphias asuva Monelli Keemiliste aistingute Keskuse teadur, kes püüab oma laboris välja selgitada, kuidas inimesel tekivad teatud maitse-eelistused.
Kolme viimase raseduskuu ajal hingab ja neelab loode umbes liitri lootevedelikku ööpäevas – arvatavasti mitte niivõrd toitainete saamiseks kui sünnijärgseks ajaks valmistudes – ja suur osa sellest vedelikust läbib suus ja ninas asuvad lõhna- ja maitseretseptorid.
Mõned tugeva lõhnaga molekulid, näiteks väävliühendid, mis annavad küüslaugule iseloomuliku maitse ja lõhna, on nii intensiivsed, et kui võtta lootevedeliku proov naiselt, kes sõi küüslaugust toitu, võib ka sellest tunda küüslaugulõhna. Seega saavad sündimata lapsed väga hästi maitsta, mida nende emmed raseduse ajal söövad, ja see tundub neil ka meeles püsivat. Mitu uurimust on tõendanud, et imikutele, kelle emad sõid raseduse ajal ohtralt küüslauku või aniisi, meeldib nende lõhn juba esimestel päevadel pärast sündi – nad hakkavad seda tundes otsivaid või imevaid liigutusi tegema.
7
