kohe temaga vestelda.
Pole liiast enne tõsist jutuajamist inimene veel ka lahti riietada – kui mitte täielikult, siis kas või aluspüksteni. Üks asi on pikk, sirge, musklis, laiaõlgne, halliseguste mustade juustega nooruslik iludus kindralleitnant ranges, Stalini maitse kohaselt õmmeldud püstkraega, kuldsete pagunitega vormikuues, Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähega rinnas, ordenilindikestega, mille hulgas on kolm Lenini ordenit, neli Punalipu ordenit, Kutuzovi 1. järgu orden ja Suvorovi 2. järgu orden. Ja hoopis teine asi – seesama inimene, ilma kuldsete pagunite ja lampassideta, ilma Kuldtähe ja püstkraeta, põlvini ulatuvates haledates sinistes aluspükstes, meie suure kodumaa kõige kõrgema ülemuse ees.
Ma pole üldse kindel, kas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšov on kunagi õppinud agentuurluure psühholoogiat, kuid mul pole kahtlusi selles, et mõnikord tabas teda vaimuvälgatus, ja sellistel hetkedel tundis ta inimlikku psühholoogiat kogu oma olemusega. Sisemusega.
Mingi erilise loomaliku instinktiga tundis Nikita, et kindral Mamsurovi vastuvõtmine Kremli polikliinikus peab olema organiseeritud nii, ja mitte kuidagi teisiti. Hruštšov oli absoluutselt kindel, et Mamsurovile peab helistama elurõõmus lõkerdis. Surmavast haigusest peab ta sädistama rumalalt ja rõõmsalt: näete, seltsimees kindral, missugune häda teid tabas, te olete täies elujõus mees, kes oleks võinud arvata…
Aga luksuslikus vastuvõtutoas pidi kindral Mamsurovit vastu võtma mõnevõrra teistsugust laadi naisterahvas – mõtlik, vaikiv, hurmav õeke, riivatu Gioconda saladusliku naeratusega huulenurgas. Et kogu oma olemusega meelde tuletada kindrali jaoks nii ootamatult ja kurvalt katkeva elu rõõme: sina, kindral, kärvad paari kuu, aga vahest isegi nädala pärast, aga meie kõik jääme elama.
Just nõnda kõik oligi korraldatud. Oli nii telefonisädistamine, oli ka õeke krudinani tärgeldatud kitlikeses, mille all võis aimata seeliku ja pluusi puudumist. Õde kadus tulistjalu, aga kindrali ette tekkis Hruštšov. Ta vaatas kaua aluspükstes seisvat kindralit ja näitas seejärel resoluutselt valgele taburetile:
„Istuge.”
See oli midagi kutse ja käsu vahepealset. Iga ülemus, olgu siis kolmemehelise ekipaaži komandör või ülemjuhataja, kellele alluvad miljonid inimesed, on enne käsu andmist kohustatud hindama olukorda: kas alluvad hakkavad seda käsku täitma? Kui on kas või üliväike allumatuse võimalus, siis tuleb käsu andmisest hoiduda.
Oled kindel, et täidetakse – anna käsk!
Pole kindel – vaiki! Venita aega, kavalda, otsi teisi mõjutamise meetodeid, sest pole midagi jubedamat ja haletsusväärsemat, kui komandörile allumatuse stseen. Kui ei allunud üks kord, ei hakata enam kunagi alluma.
Hruštšov sai aru: kindralil, kes sattus nii veidrasse olukorda, on väljakannatamatu tahtmine tõmbuda kägarasse, katta oma ihuliikmed kas või kätega.
Kui lugu oleks juhtunud Musta mere rannal, siis oleks kõik näinud välja teisiti. Nii kindrali käed, rind kui õlad olid täis jõudu, jalad sihvakad nagu araabia täkul, kõhul – lihaste kuubikud tavalise kindralikõhukese asemel. Mamsurovil poleks olnud häbi aluspükstes rannal palli taga ajada ükskõik kui uhkel tasemel daamide ees.
Kuid siin pole Musta mere rand. Ja ta pole daamide ees, vaat milles on vahe.
Istuda – tähendab vähendada paljastatud keha nähtavat osa.
Istuda – tähendab end veidi lauaga varjata.
Seepärast oli käsk istuda kindralile kui mitte pääsemine, siis kergendus. Vastupandamatu soov istuda oli tal ka endal. Ja saanud midagi kutse ja käsu vahepealset, ta istus.
See oli Hruštšovi kahekordne psühholoogiline võit.
Esimene: kindral allub.
Teine: see võimas koljat ei kõrgu enam kakukesena paksukese Hruštšovi kohal.
Ei Mamsurov ega Hruštšov tol hetkel psühholoogilistest efektidest ei mõelnud. Hruštšov lihtsalt tundis end veel kindlamalt. Mamsurov – veel ebakindlamalt.
„Rääkige, seltsimees kindral.”
„Mida rääkida?”
„Kõik.”
„Kõik?”
„Rääkige midagi sellist, mida ma ei tea… Muide, ma tean kõik. Seal GRU-s teil asutati mingi eriline keskus. Aga minuga nõu ei peetud. Unustati, või kuidas?”
Kõige tähtsam sellises olukorras on isegi vihjamisi mitte välja anda oma teadmiste allikat ja selle piire.
Situatsioon oli kindral Mamsurovi jaoks uskumatu: GRU eriülesannete keskusest teadsid peale tema vaid selle keskuse loojad – Nõukogude Liidu marssal Žukov ja GRU ülem kindralpolkovnik Štemenko. Ei esimesel ega teisel sellest lobiseda polnud mingit mõtet, mingit kasu. Selle eest läheb kohtu alla. Selle eest lastakse maha. Seltsimees Stalini ajal pandi selliste trikkide eest seina äärde isegi detailidesse süvenemata. Kuidas võis Hruštšov teada saada GRU eriülesannete keskuse kohta? Mitte kuidagi ei võinud! Ei võinud, ja kogu lugu! Aga teab! Ta teab kõik!
Mida teha kindralil situatsioonis, kui ta on nurka surutud nagu rott labida ees? Tormata koridori? Sinistes aluspükstes?
Mõte sellest, et ta on sisse kukkunud, tekitas Mamsurovis hetkeks isegi mingi kergenduse. Kindralile tuli meelde letaalne diagnoos. Sai aru: pole mingit diagnoosi. See oli lõks. Ta meelitati hiirelõksu. Kindral on terve. Kuid kas teine häda on esimesest kergem? Kui Hruštšov korraldas kohtumise nii põhjalikult, siis nähtavasti ootab ukse taga valmispandud hullusärgiga mürakate sanitaride komando.
See oleks alles pilt: keegi aluspükstes mees hüppab Kremli polikliiniku luksuslikku koridori ja tormab väljapääsu poole. Siin pole sanitaridele isegi eelnevaid instruktsioone tarvis. Instruktsioonidetagi selge: üle töötanud, puhta lolliks läinud. Sellised seotakse linadega kinni.
Sanitarid paiskavad maha imeliku aluspükstes patsiendi, kes jookseb seal, kus aluspükstes pole kombeks joosta.
Sanitarid juba tunnevad oma tööd hästi.
Sanitarid juba virutavad tagumikku vastava pritsi.
Edasi on Hruštšovil rida võimalusi. Kõige lihtsam – tappa Mamsurov siinsamas. Meditsiinilised mõrvad on kõige lihtsamad.
Kindral kujutas ette süstalt krudinani tärgeldatud kitliga naksaka õe käes. Mõistis, et ükskõik millisel juhul teda sellest kuldsest puurist niisama lihtsalt välja ei lasta. Siin on valik lihtne: ta kas annab alla ja läheb Hruštšovi poole üle või diagnoos surmavast, erakordselt kiiresti progresseeruvast haigusest leiab kinnitust. Kümme päeva viskleb ta ümbritsevaid inimesi ära tundmata veel sonides ja krampides tõmmeldes nendes säravvalgetes palatites.
„Nikita Sergejevitš, lubage püksid jalga panna.”
See on kapitulatsiooni valge lipp.
„Pange riidesse, kindral. Ja rääkige mulle kõik algusest peale.”
„Algusest peale?”
„Ma kuulan.”
„See lugu, Nikita Sergejevitš, sai alguse NLKP XX kongressil…”
1. peatükk
