style="font-size:15px;"> Riiki Stalini pärandist puhastada ei tahtnud sugugi mitte Hruštšov ja Žukov, vaid Beria ja Malenkov. Nende lähenemine: mitte hävitada isikukultust ühe hoobiga, vaid klaarida asi vaikselt ära. Beria ja Malenkov lõpetasid ettevaatlikult, tervele ilmale kuulutamata, tasapisi kõige eredamad kultuse ilmingud. Nad peatasid Stalini teoste väljaandmise, andsid korralduse vähehaaval koristada raamatukogudest ära Stalini teosed ja raamatud Stalinist, võtta maha tema portreed ja demonteerida mälestussambad, andsid inimhingede inseneridele juhtnööri vähendada ülistamise indu pressis, kirjanduses ja kunstis.
Peale selle – ja see on peamine – Beria ja Malenkov hakkasid muutma riigi majanduslikku struktuuri: peatasid kümned mitte kellelegi vajalikud gigantsed ehitused, „surmateest” Salehard-Igarka kuni Volga-Uurali isevoolukanalini. Beria ettepanekul võeti siseministeeriumilt kapitaalehituse, sealhulgas raudtee ehitamise, funktsioonid ning siseministeeriumi tootmis- ja ehitusvalitsused anti üle vastavatele ministeeriumidele. Beria initsiatiivil kuulutati välja laialdane amnestia, vanglatest ja laagritest vabanesid sajad tuhanded inimesed. Beria ja Malenkov läksid veelgi kaugemale. Nad ilmselt kavatsesid saata laiali kolhoosid, see tähendab kavatsesid kaotada Nõukogude Liidus orjuse. Nende eesmärgiks polnud mitte kõmulised paljastused, vaid riigi majanduse pööre hukatuslikult teelt kõrvale.
Paarikümne aasta pärast läheb seda teed Hiina: lahkunud Maod poriga üle valamata sõudis riik nutikate inimeste juhtimisel algul aeglaselt ja ettevaatlikult, seejärel energiliselt ja otsustavalt „suurtest ideedest” eemale. Hiina uued juhid andsid inimestele majandusliku vabaduse, riik muutus majanduslikuks, tööstuslikuks, tehnoloogiliseks, rahanduslikuks ja sõjaliseks üliriigiks, aga esimees Mao, keda pärast surma ei hakatud paljastama, magab kullatud kirstus rahus igavest und.
Tee, millele Beria ja Malenkov püüdsid riiki viia, oli Hruštšovile ja Žukovile täiesti vastuvõetamatu. Hruštšovi käsul vahistas Žukov isiklikult Nõukogude Liidu marssali Beria. Žukovi alluvad mõistsid Beria üle kohut ja lasksid ta maha.
Žukov viis Totski polügoonil läbi tuumapommi katsetused selleks, et tõestada kahtlevatele juhtidele, et Hruštšovi arvestus Lääne-Euroopa sõjaliseks hõivamiseks on täiesti reaalne. Nende õppustega aitas Žukov Hruštšovil Malenkovi kukutada.
Pärast seda oli Hruštšovile ja Žukovile vaja Stalini kõmulist paljastamist, et, veeretades kõigi hädade eest süü Stalinile, stalinlikult teelt mitte kõrvale pöörata.
Et rahvale vabadust ja maad mitte anda.
Et piirivalvurid tapaks igaühe, kes püüdis Hruštšovi-Žukovi paradiisist pageda.
Et enamus riigi rahvastikust ei omaks passe.
Et see enamus ei oleks oma riigi kodanikeks.
Et see enamus künnaks kolhoosides, kus töö eest raha ei makstud ja kust ilma passideta ei saanud põgeneda isegi naaberlinna.
Stalini paljastamine XX kongressil oli Hruštšovile vajalik selleks, et haarata riigis võim. Taktika oli lihtne: Stalin oli halb, Hruštšov paljastab ta, järelikult – Hruštšov on hea.
Riik asus majandusliku krahhi äärel. Hruštšov haaras võimu, kirjutas kõik kuritööd Stalini arvele, alustas ajalugu „puhtalt lehelt”. See nõks lubas venitada riigi agooniat kümnete aastate peale.
Ustav stalinlane Hruštšov astus esimesena ametlikult Stalini vastu, aga Molotov, Kaganovitš ja teised Stalini kaasvõitlejad polnud sellele mõttele tulnud ning seepärast võis Hruštšov neist igaühe kuulutada stalinistiks ja tõugata võimu tipult alla.
Veelgi tähtsam oli see kongress kaitseministrile, Nõukogude Liidu marssalile Žukovile:
Paljastades Stalinit, paljastas Hruštšov automaatselt ka kommunistlikku parteid, mille juhiks oli 30 aastat Stalin.
Paljastades Stalinit, paljastas Hruštšov ka karistusorganeid, mis Stalini käsul viisid ellu veriseid repressioone.
Riigis oli kolm reaalset jõudu: partei, riiklik julgeolek (GB) ja armee. Partei ja julgeoleku määris Hruštšov XX kongressil pori ja verega kokku ning ainult armee jäi puhtaks.
Hruštšov paljastas Stalini kui andetu väejuhi, andes sellega Žukovile võimaluse võtta geniaalse väejuhi ja Isamaa päästja koht sõjas fašismiga.
NLKP XX kongressi liin seisnes selles, et mitte loobuda ei stalinlikust sise- ega välispoliitikast. Riik elas sissepiiratud laagrina samamoodi edasi. Riigis valitses ainus õige ideoloogia, millest samm kõrvale loeti põgenemiseks.
Hruštšov kuulutas: „Kommunism – see on kogu inimkonna helge tulevik” – see tähendab kuulutas, et stalinlik kurss maailmarevolutsioonile jääb muutumatuks. Ja need sõnad polnud tühi loba. Riik pani kõik oma jõud relvade ja ainult relvade tootmisse. Said märgatavaks ka uued lähenemised kogu inimkonna õnne kindlustamise küsimuses. Piisav on meenutada, et rahvusvaheline terrorism aktiviseerus just NLKP XX kongressi aastal tänu Hruštšovi ja Žukovi püüdlustele. Vaat miks see toimus.
Kommunistliku diktatuuri eksisteerimise esimesest hetkest püüdsid proletariaadi juhid levitada oma majanduslikku ja poliitilist võimu ümbritsevatele aladele: „Varssavi peale! Berliini peale! Krimmile me juba virutasime!”7
Nõukogude juhtide arsenalis oli kaks võitlusmeetodit: vabastusretk (otsene interventsioon) või revolutsioon (vaenlaste leeris rahutuste õhutamine). Mõlemaid meetodeid kasutati korraga või kordamööda.
Pärast seda, kui riigi kõik jõud olid kulutatud Kodusõjas, tegi Trotski ettepaneku Nõukogude Liidu kõik vaimsed, intellektuaalsed, majanduslikud ja loodusressursid paisata permanentse revolutsiooni süütamisele kogu maailmas.
Stalinil oli teine lähenemine: Nõukogude Liidu kõik jõud suunata vabastusretkede ettevalmistamisele, tõugata vaenlased enesetapjalikus heitluses omavahel kokku ning kui nad on üksteist ära kurnanud ja jõuetuks muutnud, paisata lahingusse Punaarmee ning vabastada Euroopa ja Aasia kapitalismi õudustest.
Hitler ajas Stalini plaani nurja. Seepärast sattusid Nõukogude Liidu juhid pärast Teist maailmasõda strateegilisse tupikusse. Vaba majandusega riigid astusid kommunistliku ohu ees välja ühise rindena. Neid veel kord enesetapjalikku sõtta tõugata polnud võimalik. Hruštšovile jäi üle vaid see tee, mida pakkus Trotski: permanentne revolutsioon.
Alates 1956. aastast tugevdas Nõukogude Liit järsult ideoloogilist, kaadrialast, sõjalist ja finantstoetust niinimetatud rahvuslikele vabastusliikumistele kogu maailmas. NSV Liidus loodi salajased ettevalmistuskeskused nii reaterroristidele kui ka partisanisõja organisaatoritele. Kaadrite ettevalmistus käis nii KGB kui ka GRU liinis. Üheks selliseks keskuseks oli Odessa kõrgem üldsõjaväeakadeemia, mis asus GRU tiheda kontrolli all. Selles koolis seati sisse niinimetatud „partisaniteaduskond”, milles valmistati ette võitlejaid Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika maadest. 1965. aastal kasvas teaduskond selliste mõõtmeteni, et kool tuli Odessa ja Kiievi vahel ära jagada. Odessasse jäid mustanahalised vabadusvõitlejad, nõukogude kursandid saadeti Kiievisse.
Alates 1950ndate aastate keskelt saavutasid partisanisõjad ja nendega kaasnevad terroristide rünnakud kogu maailmas laialdase ulatuse ning läksid peagi nõukogude seltsimeeste kontrolli alt välja.
Ent mida kaugemale sirutasid meie juhid oma käed, seda halvemaks läks olukord Nõukogude Liidus ja selle võimu all olevates riikides.
Lahvatada võis iga hetk.
Hruštšovil tuli helpida tema enda
„Даёшь Варшаву! Дай Берлин! Уж врезались мы в Крым!” – sõnad laulust „Budjonnõi marss” (1920). Omaaegsed veidrad nõukogude loosungid, mis algasid sõnadega „Даёшь” või „Дай”, on pärit madruste argoost. – Tõlkija märkus.
