oma veendumust.
Kindralleitnant Štemenko saatust jälgisime me eelmises raamatus kuni selle hetkeni. 31. augustil 1956. aastal toodi kindralleitnant Štemenko Žukovi kaasabil Moskvasse, määrati kindralstaabi luure peavalitsuse – GRU – juhataja ametikohale.
ŠUISKI, GRIGORI TROFIMOVITŠ. Sündis 1907. aastal. Lõpetas Ukraina kommunistliku ajakirjandusülikooli. Töötas Kiievi ajalehtede „Kommunist” ja „Komsomolets Ukrainõ” toimetustes, 1941. aasta aprillis suunati tööle Ukraina Kommunistliku Partei keskkomiteesse. Aga Ukraina peremeheks oli tollal Hruštšov, Nikita Sergejevitš.
Pärimusel Hruštšovi ja Šuiski esimesest kohtumisest on mitu üsna lähedast varianti. Ma kirjeldan seda, mis tundub mulle kõige tõepärasem.
Niisiis, Suure Puhastuse aastatel terveks jäänud ja ülespoole kerkinud ideoloogilise rinde noor võitleja ootab ooteruumis, et astuda esimest korda Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitee poliitbüroo hirmsa liikme, Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretäri, Ukraina Kommunistliku Partei Kiievi oblastikomitee esimese sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi ette.
Inimkonna ajalugu, meenutan, on juhuste ahel. Läks nii, et oodata tuli kaua. Hruštšov kord väljus oma kabinetist, kord tuli tagasi. 1941. aasta aprillis tal tegemisi jätkus. Ja siis, väljudes järjekordselt kabinetist, ei jõudnud Hruštšov viimasel hetkel suruda maha kannatusgrimassi.
„Mis teiega on, Nikita Sergejevitš?”
Nikita kohmetus, tunnistas: bürokraatide häda – hemorroidid on ära piinanud.
„Aga kas te olete proovinud rahvapärast meetodit? Istuvas asendis hingata sügavalt sisse, hoida hinge kinni, hingata sügavalt välja ja sel momendil tõmmata oma väljalasketoru täiest jõust enda sisse ja hoida kinni nii kaua kui jaksu on. Korrata üks või mitu korda järjest, kuid et päevas oleks vähemalt sada korda. Ja veel: kurereha leheke pesta puhtaks, teha märjaks, keerata torukeseks ja pista… õige, sinnasamusesse, väljalasketorru. Banaalsesse avausse. Mitte unustada juua puhast vett, vähemalt kaks liitrit päevas.”
Hruštšov ühmas ebamääraselt, viis jutu teisele teemale, küsides, kes ta on, kust saabus, milles näeb oma ülesannet uuel ametikohal, mida kavatseb uuel töökohal säilitada, mida lõhkuda, purustada ja halastamatult välja juurida.
Rääkisid viis minutit otse ooteruumis, isegi maha ei istunud. Soovis Nikita Sergejevitš noorele spetsialistile edu ja laskis minema.
Aga kolme päeva pärast kutsus oma valgusküllasesse kabinetti, pakkus nahksesse tugitooli istet. Istus ise vastu. Need pole need tugitoolid, mis on kirjutuslaua ääres, vaid need, mis on laia akna juures viigipuu all. Ja nende vahel madal lauake. Lauakesel pudel üleni jää sees, kaks kristallpokaali ja Kremli standardile vastav suupiste.
Joodi.
Hruštšov tänas noort spetsialisti: hakkas tõepoolest kergem! Ilmaaegu on nii palju aastaid parimate Kremli arstide juures ravitud.
Griša Šuiski kohkus: kuidas nii? Kremli arstide juures? Kuidas nii võib? Nad on seal ju kõik tutvuse kaudu end sisse seadnud!
Nii algas Hruštšovi ja Šuiski ühine töö. See kestis väheke alla veerand sajandi. Räägitakse, et Šuiski ravis Hruštšovi terveks, sellest siis too märkaski teda.
Minu meelest oli põhjus mõnevõrra teine. Iga ülemus võib kindlaks teha, kes on hea kokk, kes halb, milline sohver juhib meisterlikult autot ning milline mitte eriti hästi, milline sekretärineiu trükib dokumente õigeks ajaks ja vigadeta, aga milline jätab sõnu ja tähti vahele ning puterdab. Ent kuidas suurel ülemusel eristada head arsti šarlatanist?
Mitte kuidagi. Kõik on valgetes kitlites, kõigil prillid ees või pensnee nööri otsas tilpnemas. Kui nad omavahel lepivad kokku ülistada üksteist meditsiinikorüfeedeks, siis kuidas neid paljastada asjatundmatuses, kui nad korrutavad kooris, et meditsiin on antud juhul võimetu?
Võib-olla töölis-talupoegade võimu koidikul kogutigi 1918. aastal Kremli polikliinikusse parimad riigi spetsialistid. Ent pärast nad ju, need parimad, tirisid üles oma sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Magusale Kremli leivale. Kinnistesse jaotuspunktidesse. Luksuslikesse palatitesse. Krudisevatesse kitlitesse. Aga need, seadnud end tutvuse poolest soojal kohal sisse, tõid samuti järele oma tuttavaid, sõpru ja sugulasi.
Hruštšov polnud kunagi sellest mõelnud, ent kuuldes seda noore spetsialisti käest, hindas: polegi loll.
Sellest ajast ravis Hruštšov end rahvaravitsejate juures ja Kremli polikliiniku patsiendina oli kirjas vaid formaalselt.
2. peatükk
23. oktoobril 1956. aastal lahvatas Ungarimaa.
Kõik algas üliõpilaste meeleavaldusest Budapestis.
Aga meeleavaldus Budapestis algas NLKP XX kongressist. Nikita Hruštšov, planeedi kõigi kommunistide ninamees, kuulutas Stalini kurjategijaks ja veriseks türanniks. Hruštšovi kõne XX kongressil kuulutati salajaseks, kuid levitati otsekohe mööda kõiki parteiorganisatsioone ja anti peagi välja tiraažiga täpselt üks miljon eksemplari. Üksnes selle kõnega andis Hruštšov kogu rahvusvahelisele kommunismile surmahoobi ja lõhkus selle väikesteks kildudeks.
Püüame ette kujutada olukorda, kuhu sattusid juhid kõigis maades, kus oli kehtestatud poliitiline kord meie eeskujul ja laadi. Enamik neist riikidest olid okupeeritud Nõukogude Armee väeüksuste poolt. Moskva käsul ülistasid kõigi kommunistlike parteide juhid kümme aastat Stalinit, püstitasid talle mälestussambaid, andsid miljonilistes tiraažides välja tema teoseid, kuulutasid kõigi teaduste korüfeeks, kõigi aegade ja rahvaste geeniuseks, ehitasid elu oma riikides nii, nagu õpetas seltsimees Stalin.
Kuid Suur Juht ja Õpetaja osutus äkki urkaks9.
Võim oli meil nõukogude oma. Ma püüdsin poisipõlvest peale aru saada: kes see meil kellega nõu peab ja kuhu kogub? Eelolevas Stalini paljastamise küsimuses Hruštšov sotsialistlike riikide proletaarsete juhtidega nõu ei pidanud ja eelseisvatest paljastustest neid ei hoiatanud. Hruštšov ja Žukov hüppasid stalinlikult trammilt sõidu pealt maha. Koos nendega hüppas maha kogu Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.
Kõik ülejäänud maailma kommunistid jäid pika ninaga. Tuli välja, et kõik kommunistlikud juhid P’yŏngyangist ja Pekingist kuni Tirana ja Berliinini teenisid tões ja vaimus verist urkagani10. Kelleks kõiki neid juhte nüüd pidada? Kuidas nimetada? Kuidas neid uskuda? Kuidas nende käske täita? Kes nad sellised üldse on? Verise inimsööja käsilased. Kes siis veel? Nii tuli Hruštšovi kõnest välja.
Hiina, sellepärast et on suur, lõi kohe lahku. NLKP XX kongressi materjalide levitamine Hiinas keelati. Ametlikku lahku löömist riiklikul tasandil veel polnud, sest Hiinale oli tarvis eesrindlikke nõukogude tootmismenetlusi, sealhulgas lennundus-, raketi- ja tuumatehnoloogiaid. Kuid kõige peamisel alal, ideoloogilisel, läksid Nõukogude Liidu ja Hiina teed tol hetkel lahku silmapilk ja alatiseks.
Albaania Nõukogude tanke ei kartnud, sest oli kaetud Jugoslaavia poolt. Seepärast Albaania juhid XX kongressi otsuste puhul vaimustust ei avaldanud ja rebisid mõne aasta pärast üldse Moskva sooja tiiva alt välja.
Aga kujutlege vaid, millisesse olukorda sattusid igasuguste Itaaliate ja Prantsusmaade vennalike kommunistlike parteide juhid! Kolõmal pesid zekid kulda, Siberis langetasid metsa, Nõukogude Liit teenis
Vene vanglaargoos – jultunud varas, paadunud kriminaal. Tuletatud väljendist
Vene vanglaargoos
