endise Vene impeeriumi aladel polnud kellelegi saladuseks. Kodusõja käigus lahkusid maalt miljonid kodanikud. Tunnistusi jätkus; mis maksis ainuüksi Sergei Melgunovi raamat „Punane terror Venemaal”.
Pärast Teist maailmasõda ei soovinud sajad tuhanded, kui mitte miljonid välismaale sattunud endised Nõukogude Liidu kodanikud naasta maailma proletariaadi kodumaale. Igaüks neist võis olla kommunistide kuritegude üle peetava kõmulise kohtuprotsessi tunnistajaks. Üks selline protsess toimus. Ja mitte keegi ei suutnud ümber lükata seda, mida rääkis kohtule Viktor Kravtšenko.8
Kommunistide kuritegudest oli räägitud ja kirjutatud täiesti piisavalt selleks, et kogu kommunismi ideoloogia ja praktika tunnistada kuritegelikuks. Kuid Lääs seda ei teinud. Kellelgi oli üsna kasulik äri vedada Nõukogude Liidust välja aardeid ja taastumatuid loodusvarasid. Keegi oli Kremli ja Lubjanka ülalpidamisel. Kellegi jaoks polnud kasulik Nõukogude Liitu tsiviliseeritud riikide nimekirjast kustutada ja see täielikult unustada, kuulutades, et Venemaa pole Euroopa. Aga enamikule väikekodanlastele on viimase Arsenali ja Chelsea vahelise jalgpallimatši tulemus märksa tähtsam kui miljonite hukkumine kusagil kauges, arusaamatus, kogu maailmast isoleeritud riigis.
Hruštšovi kõnel NLKP XX kongressil oli kõrvulukustav efekt mitte sellepärast, et maailmale oleks avanenud mingid teadmatud faktid, vaid sellepärast, et neid kinnitas avalikult planeedi Maa peamine kommunist. Kõik see, mida veel eile Nõukogude Liidu ostetud sõbrad nimetasid valeks, laimuks ja kodanlike kirjatsurade rumalateks väljamõeldisteks, osutus äkki tõeks. Hruštšov pani kogu maailma kommunistid, seda soovimata, faktiliselt valiku ette: igaüks neist pidi tunnistama end kas organiseeritud kuritegeliku grupi liikmeks või täielikuks idioodiks, kes ei taha midagi näha ega aru saada.
Hruštšovi kõne lõi surmava haava kogu maailma kommunistlikule liikumisele. See ei suutnud enam kunagi tõusta nendele teeseldud moraalse puhtuse ja õigluse säravatele kõrgustele, millelt nad paiskas alla NLKP XX kongress.
Situatsiooni tuli kuidagi stabiliseerida. Hruštšov kutsus välja oma nõuniku Grigori Trofimõtš Šuiski ja rabas teda küsimusega: mis me peale hakkame?
Grigori Trofimõtš sai isegi aru, et XX kongressil sai kergelt liiale mindud. Seepärast ei maganud öid, vaatas lakke, otsis lahendusi, teadis, et selline küsimus tuleb. Leidis lahendused, ainult ei kiirustanud nendest teatama, kuni Hruštšov ise ei küsi.
Ja nüüd küsimus esitati. Ja sai kohe vastuse. Esimene: järgmiseks, 1957. aastaks on Moskvasse planeeritud rahvusvaheline noorsoo- ja üliõpilasfestival. Midagi erilist mõttes polnud: tuua kolm tuhat muidusööjat erinevatest riikidest, joota neid, sööta, jutustada sotsialismi eelistest. Aga kui muuta see festival maailmasündmuseks, rahu ja sõpruse peoks? Kutsuda mitte kolm tuhat, vaid kolmkümmend tuhat?
Nikita võttis tuld. Aga Trofimõtš muudkui puistab: kutsuda nii ameerika, saksa, hiina, kui prantsuse üliõpilasi, ja veel tervest Aafrikast ning veel Jaapanist, Guatemaalast ja Peruust! Teha ülemaailmne pidu! Laulude, tantsudega! Värvida Moskvas fassaadid üle. Just oli lõppenud staadioni ehitus Lužnikis. Sada tuhat pealtvaatajat! Osavõtjate paraad korraldada staadionil! Rooma sõjajumal Mars tahtis sõtta minna, aga valge tuvike punus tema kiivri peale pesa. Sellest ajast on valge tuvi rahu sümbol. Tuvi tõi Noa laeva värske õlipuulehe kui lootuse sümboli. Teeme nii: laseme staadioni kohal lahti sada tuhat valget tuvi! Pärast seda ei tuleta mingit Stalinit keegi meelde. Ja tervele maailmale on meie sõnum: Stalini ajal oli rahvaste vangla, aga nüüd, vaadake – vabadus!
Kiitis Nikita Sergejevitš oma nõunikku: ei kuluta inimene asjata kabinetis pükse. On veel midagi?
On veel.
13. juulil kuulutasid ameeriklased, et saadavad järgmisel, 1957. aastal välja Maa tehiskaaslase. Esimene inimkätega tehtud kuu on Ameerika oma. Ja kaalub see väga palju – peaaegu poolteist kilogrammi! Järele me neile ei jõua. Aga miks mitte proovida? Nad saadavad üles, aga kohe nende järel ka meie: ärge eriti uhkeks minge! Sellest tuleb furoor!
NLKP XX kongressil andsid Hruštšov ja Žukov Nõukogude Liidule purustava hoobi. Nad sihtisid justnagu Stalini pihta. Hruštšov ja Žukov kuulutasid: Stalin oli halb, ta laskis maha häid kommuniste. Välja tuli, et Hruštšov ja Žukov peatasid selle korralageduse, lõpetades valitseva klassi massilised puhastused. Juhtide massiline mahalaskmine lõppes. Karistuste püramiid pöördus jalgadelt pea peale. Stalini ajal – mida kõrgem oli parteisekretär, seda julmem karistus ootas teda vea või kuriteo sooritamisel. Hruštšovi ja Žukovi tahtel muutus kõik vastupidiseks: mida kõrgem oli juhi ametikoht, seda vähem ta karistada sai.
Siiamaani leidub üksikuid seltsimehi, kes ei pea NLKP XX kongressi kuriteoks. XX kongressi peavad nad peaaegu et Hruštšovi ja Žukovi teeneks. Esmapilgul, valitseva kihi massiliste puhastuste lõpetamine – see on positiivne nähe, kuid selle negatiivsed tulemused kaalusid ilmselgelt positiivsed üles.
Normaalses ühiskonnas toimub riigi juhtkonna loomulik vahetus pidevalt. Sotsialistlikus ühiskonnas vahetuse mehhanismi pole ja ei saagi olla. Ja vaat mispärast.
Sotsialistlikus ühiskonnas pole inimese ekspluateerimist inimese poolt. Tehased, elektrijaamad, naftajuhtmed, kaevandused, raudteed, ajalehed, raadio, televisioon ja kõik muu asuvad riigi käes, see tähendab riiklike struktuuride käes, see tähendab ametnike, bürokraatide käes.
See, kes on end võimule murdnud, valdab seda kõike. Tema käes on kõik vahendid selleks, et oma võimu igaveseks kindlustada: tema tellimusel ülistavad kõikvõimalikud šolohhovid ja simonovid juhtide tarkust, igasugu jagodad ja ježovid valvavad nende rahu.
See, kes võimule pole murdnud, ei oma midagi. See satub täielikku majanduslikku, ja järelikult, poliitilisse, ideoloogilisse ja igasugusesse muusse sõltuvusse riigist, see tähendab ametnikest ja bürokraatidest.
Sel, kes pole end võimule murdnud, ei ole üldse mingeid võimalusi sinna murdnuid välja vahetada. Tal pole ei kirjastusi, raha, paberit, trükipresse, ajalehti ega ajakirju, milles oleks võimalik kirjeldada võimust lolliks läinud, moraalselt laostunud, põhjajoonud ja vargustega vahele jäänud juhte. Seepärast neid, kes on end võimule murdnud, pole võimalik välja vahetada.
Aga hakka juhtide kohta anekdoote välja mõtlema või öösiti seintele loosungeid kirjutama, selgitab salapolitsei su välja, püüab kinni ja toimib nii, nagu toimis rahvavaenlastega. See ongi õige: kas sa, kurjategija, oled sotsialismi vastu? Tahad tagasi tuua inimese ekspluateerimist inimese poolt? Sind, madu, üles puua on veel vähe!
Normaalses ühiskonnas on omandus jagatud erinevate inimgruppide vahel. See detsentraliseeritud omandus on poliitilise mitmekesisuse majanduslikuks baasiks: igal parteil on omad finantseerimise allikad.
Sotsialismi korral on omandus riigi käes. Seepärast võib ka poliitiline partei olla vaid üks. Teistel parteidel pole kusagilt võtta raha isegi tagasihoidliku ruumi jaoks parteidokumentide hoidmiseks. Vahendite hankimise moodus võib olla vaid üks: šaakalina varitseda vaenlaste saatkondade juures, mis, olgem nõus, on vastuolus riigi huvidega ja mida riigiorganid tõkestavad.
Igas riigis jätkub lurjuseid ja petiseid. Kuid seetõttu, et omand on detsentraliseeritud, on kõik need lurjused ja petised hajutatud erinevate poliitiliste parteide ja gruppide vahel. Ja nad purelevad omavahel, millest ühiskond võidab ja õitseb.
Aga sotsialistlikus ühiskonnas on üks partei ja see on võimupartei. Kõik lurjused ja petised ihkavad sinna parteisse. Kõik nad on kogunenud ühe lipu alla. Murdnud läbi võimule, ei soovi nad lahkuda, aga ühiskonnal ei ole mingeid mehhanisme, et nendest vabaneda.
Stalin kasutas ainsat selles olukorras võimalikku moodust juhtide kasti tervendamiseks
Viktor Andrejevitš Kravtšenko – Nõukogude partei- ja riigitegelane, üks esimesi poliitilisi põgenikke. Õppis Dnepropetrovski metallurgiainstituudis koos Brežneviga ja oli tema sõber. Teise maailmasõja ajal oli Nõukogude ostukomisjoni liige Washingtonis ja palus 1944. aastal USA- s poliitilist varjupaika. Seal kirjutas ta raamatu „I Chose Freedom” („Ma valisin vabaduse”) kollektiviseerimise õudustest ja näljast NSV Liidus. Selle raamatu ilmumine sai tõsiseks löögiks Nõukogude Liidu reputatsiooni pihta lääneriikides. 1949. aastal süüdistas prantsuse kommunismimeelne ajaleht „Les Lettres francaises” Kravtšenkot valetamises ja ta andis sisse laimuhagi. Protsessil, mis oma mastaabi tõttu nimetati „sajandi protsessiks”, esinesid sajad tunnistajad. Kravtšenko kaitse tunnistajatena esinesid endised Nõukogude laagrite vangid, kommunistide poolel mõned kuulsused, näiteks Canterbury peapiiskop ja Jean-Paul Sartre, aga samuti Kravtšenko endine naine ja töökaaslased, kelle Nõukogude võimud tõid Pariisi, et need Kravtšenkot laimaksid. Kravtšenko võitis ning Prantsusmaa Kommunistliku Partei populaarsus sellel maal vähenes märgatavalt. 1966. aastal leiti Kravtšenko surnult tema korteris New Yorgis; surma põhjuseks tulirelvahaav peas. FBI kuulutas, et surma põhjuseks oli enesetapp, kuid paljud oletavad, et Kravtšenko tapsid KGB agendid. – Toim. märkus.
