Seda tõde nimetasid lääneriikide kommunistlikud juhid müüdavate kodanlike tindisolkijate kuritahtlikuks laimuks. Ja äkki kinnitas planeedi peamine kommunist täielikult kogu seda „kuritahtlikku laimu”, lisades omalt poolt veel üht-teist.
Kuid kõige halvem oli nende riikide juhtidel, mille rahu valvasid Nõukogude Armee väed. Hiina kombel kõrvale ei sõua. Mis neil juhtidel üle jäi? Kutsuda kokku oma parteide kongressid ja rääkida Stalini kuritegudest või jätta kõik nii nagu oli?
Esimene variant on ohtlik.
Teine niisamuti.
Kuuluta, et Stalin oli pätt – rahvas hakkab erinevaid küsimusi esitama.
Ei kuuluta – tekivad samuti küsimused. Ja üsna ebameeldivad.
Moskvas käis samal ajal vaikne öine destaliniseerimine. Nagu laulus lauldakse: kipskuju tasahilju võeti maha.11 Sedasama väljendas palju mahlakamalt Aleksander Galitš. Situatsioon: zekid aeti öösel üles. Nad mõtlesid: kõik, lõpp. Kuid neid ei aetud üles mahalaskmiseks.
Кум докушал огурец
И заключил с мукою:
„Оказался наш Отец
Не отцом, а сукою…”
Полный, братцы, ататуй!
Паниxида с танцами!
И приказано статуй
За ночь снять со станции. 12
Kui noorem põlvkond pole kursis, siis ristiisa – see oli laagris OGPU-NKVD-MVD operatiivvolinik, kõigi koputajate „isa”.
Meie rahvas on sellega harjunud. Alates 1917. aastast on meie üle valitsenud kaks suurt geeniust, Lenin ja Stalin ning vaenlaste hordid – Trotski ja Radek, Buhharin ja Zinovjev, Kamenev ja Tuhhatševski, Rõkov, Tomski, Postõšev, Eiche, Jagoda, Blücher, Ježov, Voznessenski, Beria ja veel terve kari eri järku juhte. Veel eile olid nad suured mehed, veel eile kandis rahvas demonstratsioonidel nende portreid ja nimetas nende järgi linnu, tehaseid ja aurikuid, aga nemad osutusid üksteise järel roojasteks krantsideks. Ja rahvas nõudis sama üksmeelselt karmi proletaarset karistust: koertele koerte surm!
Selliste transformeerumistega meid ei üllata. Meid on selleks ette valmistatud. Ja kui asi jõudis seltsimees Stalinini, meie rahvas ei kohkunud. Aupaiste äravõtmise võttis meie rahvas vastu mõistmisega. Me vaid koondusime veelgi tihedamini kalli kommunistliku partei ja selle leninliku keskkomitee ümber, kes viisid meid uutele võitudele.
Aga mida teha Poola, Tšehhi ja Rumeenia juhtidel? Stalini raamatud võib riiulitelt ära koristada. Märkamatult. Võib portreed maha võtta. Võib õpikutest leheküljed välja rebida. Aga näe, Budapestis seisab tohutu monument. Seltsimees Stalin täies pikkuses. Saapad jalas. Stalini väljakul.
Hakka seda demonteerima, kas või öösel – jookseb rahvas kokku. Ungari rahvale pole ju veel lahti seletatud, et seltsimees Stalin oli kurjategija. Mööda Budapesti kanduvad vaid kuuldused seltsimees Hruštšovi salajasest kõnest.
Ja Ungari juhid ei leidnud kuidagi sobivat momenti, et malmist Stalin maha võtta. Nõnda seltsimees Stalin seisis keset Budapesti. Aga Ungari rahvale andis eeskuju vennaliku Poola rahvas: aeg on tänavatele tulla. Ja Ungari rahvas tuli. Esimestena – üliõpilased. Nad otsustasid oma juhtidele meelde tuletada, mida tuleb teha verejanuliste türannide ausammastega. Üliõpilased läksid monumendi juurde, sidusid köied selle ümber ja tõmbasid. Postamendi otsa jäid vaid saapad.
Ja läks lahti. Samal päeval esines Ungari kommunistide ninamees seltsimees Ernő Gerő (olnud varem riikliku julgeoleku minister) raadios demonstratsioonide hukkamõistuga, nimetades seda natsionalistlikuks väljaastumiseks. Siis suundusid üliõpilased raadiomaja juurde, et vastu vaielda.
23. oktoobri 1956. aasta üliõpilasdemonstratsioonide nõudmistest me aru ei saa, kui ei tuleta meelde 10. veebruaril 1947. aastal alla kirjutatud Pariisi rahulepingut Ungariga.
Sellepärast, et sõda Saksamaa ja tema liitlaste vastu oli koalitsioonisõda, sõlmis rahulepingud iga põrmupaisatud riigiga järgmiste riikide koalitsioon:
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit,
Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik,
Ameerika Ühendriigid,
Austraalia,
Uus-Meremaa,
Kanada,
Tšehhoslovakkia,
Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik,
Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik,
Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik,13
Lõuna-Aafrika Liit
India
Lepingu 2. paragrahv asetas Ungari valitsusele kohustuse „võtta tarvitusele kõik abinõud, mis on vajalikud selle kindlustamiseks, et kõik isikud, kes asuvad Ungari jurisdiktsiooni all, olenemata rassist, soost, keelest või usutunnistusest, kasutaksid inimõigusi ja põhivabadusi, kaasa arvatud sõna-, trüki- ja ajakirjandus-, usu-, poliitiliste veendumuste ja avalike kogunemiste vabadus”.
22. paragrahv andis Nõukogude Liidule õiguse „hoida Ungari territooriumil selliseid relvajõude, mis on sellele tarvilikud Nõukogude Armee kommunikatsiooniliinide hoidmiseks Nõukogude okupatsioonitsooniga Austrias”.
Kasutades 22. paragrahvi, viis seltsimees Stalin Ungarisse mitte ainult need väed, mis olid vajalikud ühendusteede hoidmiseks Austriaga, vaid ka need, mis lubasid teostada „põhjalikke sotsiaalseid-majanduslikke ümberkorraldusi”.
„Ümberkorralduste” tulemusel sattus ootamatult võimule päris väike, ent ainsa õige õpetusega relvastatud partei, mida ei nimetatud maskeeringu pärast kommunistlikuks. Selle nimetus oli Ungari Töörahvapartei, MDP (Magyar Dolgozók Pártja).
Erinevate manipulatsioonide, surve ja hirmutamise tulemusel said MDP liikmed parlamendivalimistel 70 kohta 409st. Seda oli piisavalt selleks, et partei tunnistataks peamiseks võitjaks.
Kõik ülejäänud parteid tuli ära keelata. Õige ongi. Neil ei olnud ju ainsat õiget õpetust. Kellele neid sellistena vaja on?
Kõigi ebaõigete parteide aktivistid tuli istuma panna. Ja ka MDPd tuli pidevalt ja põhjalikult puhastada. Puhastus – see pole mitte üksnes partei ridadest väljaheitmine, vaid sageli ka vanglakaristus, kaasa arvatud eluaegne, ning isegi kaela heidetud seebitatud nöörist tehtud lips.
Ainsa õige partei eesotsas kinnitas kanda ainus õige juht seltsimees Rákosi , keda kaitsesid tuliste südametega poisid salapolitseist AVH (Államvédelmi Hatóság – Riiklik Julgeolekuvalitsus), kelle metsikuse taseme üle vaimustusid isegi nende nõukogude õpetajad MGBst.
Seltsimees Rákosi , kes valitses jagamatult Ungarit, oli ametlikult „seltsimees Stalini parim õpilane”.
Rahulepingu
„Гипсовую статую сняли втиxаря.” – Rida ansambel „Ljube” laulust „Станция „Таганская””. – Tõlkija märkus.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tekkis kolme peamise Hitleri-vastase koalitsiooni riigi – NSV Liidu, USA ja Suurbritannia juhtide initsiatiivil pärast Teist maailmasõda. Seltsimees Stalin mõistis selgelt, et uute liikmete astumisel sellesse organisatsiooni hakkavad USA ja Suurbritannia positsioonid ÜROs tugevnema. Lähtudes sellest tegi ta ettepaneku teha ÜRO liikmeks mitte üksnes Nõukogude Liidu, vaid ka tollal selle koosseisu kuulunud 16 nõukogude vabariiki. USA ja Suurbritannia sellega ei nõustunud, kuid Stalinil õnnestus välja kaubelda kohad Ukrainale ja Valgevenele kui enim Saksa agressiooni läbi kannatanud riikidele. Ukraina ja Valgevene olid ÜRO asutajaliikmete hulgas. Rahulepingud alistatud riikidega on alla kirjutatud mitte üksnes Nõukogude Liidu, vaid ka Ukraina ja Valgevene poolt. – Autori märkus.
