näha. Ta oli tundnud ärevust tüdruku pärast sellest peale, kui mägi nad peale korjas, muretsedes, et MOOLOK saatis nad Jorgega tagasi Põlenusse, nagu nad ähvardasid, aga kummastki polnud märkigi. Enne kui ta jõudis Rottmehelt nende järele küsida, kostis läbi pomina üks hääl ning Thomas ei saanud parata, et üle tema näo levis lai naeratus.
„Olen vist suhkatud ja taevasse läinud. See on Thomas!” hüüdis Minho. Tema teadaannet saatsid hüüatused, juubeldused ja vilistamine. Thomase sisemuses keerles kergendustunne segamini murega ja ta vaatas toas olevaid nägusid. Liialt vapustatud, et rääkida, ta muudkui naeratas, kuni tema pilk peatus Teresal.
Tüdruk tõusis püsti, pööras oma toolilt rea lõpus eemale, et poisile otsa vaadata. Mustad juuksed, puhtad, kammitud ja läikivad, langesid õlgadele ja raamisid kahvatut nägu. Punased huuled tõmbusid laiaks naeratuseks, lüües tema näo särama ja sinised silmad kumama. Thomas tahtis tema juurde minna, kuid hoidis end tagasi, mõtteid varjutamas elavad mälestused sellest, mida tüdruk oli talle teinud, kuidas ta oli öelnud, et MOOLOK on hea, ka pärast kõike seda, mis juhtus.
Kas sa kuuled mind?hüüdis ta mõttes, et uurida, kas nende võime on tagasi.
Aga tüdruk ei vastanud ja Thomas ei tundnud ikka veel tema kohalolu enda sisemuses. Nad lihtsalt seisid ja põrnitsesid teineteist, pilgud otsekui seotud tervelt minut aega, kuigi see võis tegelikult kesta vaid mõne sekundi. Ja siis olid Minho ja Newt poisi kõrval, laksasid talle seljale, raputasid ta kätt, tõmbasid teda tuppa.
„Noh, vähemalt ei andnud sa paganama päralt alla, Tommy,” sõnas Newt, pigistades tema kätt tugevasti. Tema hääl kõlas tõredamalt kui muidu, eriti arvestades, et nad polnud teineteist juba nädalaid näinud, kuid vähemalt oli ta ühes tükis. Ja selle üle võis tänulik olla.
Minho näol oli naeratus, kuid silmis raske pilk, mis näitas, et seljataha jäi kohutav aeg, et ta polnud veel tema ise ja andis lihtsalt parima, et teeselda. „Võimsad välujad, jälle koos. Hea meel sind elusana näha, suhka – kujutasin ette vähemalt sadat viisi, kuidas sa surra võisid. Vean kihla, et nutsid igal õhtul igatsusest minu järele.”
„Jep,” pomises Thomas, tundes kõigi nägemisest suurt rõõmu, kuid nähes kurja vaeva, et sõnu suust saada. Ta eemaldus poistest ja kõndis Teresa juurde. Ta tundis kõikehaaravat soovi tüdrukuga silmitsi seista ja mingitki meelerahu leida, enne kui otsustab, mida teha. „Hei.”
„Hei,” vastas tüdruk. „Kõik korras?”
Thomas noogutas. „Vist küll. Üsna karmid nädalad. „Kas –” Ta peatas end. Ta tahtis peaaegu küsida, kas tüdruk kuulis, et ta üritas temaga mõttejõul ühendust saada, kuid ei tahtnud pakkuda talle rahuldust teadmisest, et oli seda teinud.
„Ma üritasin, Tom. Üritasin iga päev sinuga rääkida. Nad katkestasid meid, aga ma usun, et see kõik oli seda väärt.” Ta sirutas välja ja võttis Thomasel käest kinni ning see vallandas välujate mõnitavad hüüded.
Thomas tõmbas käe kähku tüdruku haardest välja ja tundis nägu punaseks värvumas. Mingil põhjusel ajasid Teresa sõnad ta ühtäkki tigedaks, aga teistele jäi vale mulje, nagu ta oleks pelgalt häbi tundnud.
„Nii nunnu,” ütles Minho. „Umbes sama armas nagu see, kui ta odaotsaga su suhkanäo sisse rammis.”
„Tõeline armastus tõepoolest.” Seda ütles Frypan, kõmistades seejärel sügavat naeru. „Ma ei tahaks näha, mis siis saab, kui need kaks esimest korda päriselt tülli lähevad.”
Thomast ei huvitanud nende arvamus, kuid ta tahtis Teresale ilmtingimata selgeks teha, et tüdruk ei pääse niisama lihtsalt. Ükskõik milline usaldus nende vahel enne katseid ka polnud, see ei tähendanud enam midagi. Thomas võib ju tüdrukuga rahujalale jõuda, kuid ta otsustas sealsamas, et usaldab vaid Minhot ja Newti. Ei kedagi teist.
Ta hakkas just vastama, kui Rottmees sisse astus, marssides mööda vahekäiku ja plaksutades käsi. „Võtke kõik istet. Meil on vaja veel mõningad asjad üle rääkida, enne kui pühkija eemaldame.”
Ta sõnas seda nii muuseas, et Thomas ei saanud alguses pihtagi. Seejärel jõudsid sõnad kohale – eemaldame pühkija – ja ta tardus.
Ruumi sigines vaikus ja Rottmees astus lavale ning lähenes kõnepuldile. Ta haaras puldi nurkadest, kordas samasugust sunnitud naeratust nagu varemgi ja hakkas siis rääkima. „Just nii, daamid ja härrad. Saate peagi oma mälestused tagasi. Iga viimse kui ühe.”
5. PEATÜKK
Thomas oli jahmunud. Pea ringi käimas, istus ta Minho kõrvale.
Pärast nii pikka piinlemist, üritades mäletada oma elu, pere ja lapsepõlve – isegi seda, mida ta oli teinud päev enne labürinti sattumist –, tundus mõte mälestuste tagasisaamisest liig, et seda mõista. Kuid mida rohkem see kohale jõudis, tajus Thomas, et miski oli muutunud. Kõige mäletamine ei kõlanud enam hästi. Sisetunne andis kinnitust sellele, mida ta oli tundnud hetkest, kui Rottmees väitis, et kõik on läbi – see näis liiga lihtne.
Rottmees köhatas hääle puhtaks. „Nagu teile kõigile nelja silma all kinnitati, on katsed sellisel kujul, nagu teie neid teate, läbi. Kui olete mälu tagasi saanud, küllap usute mind ja saame edasi minna. Teid kõiki on lahvatusest ja katsete põhjustest informeeritud. Oleme lõpuala plaanile erakordselt lähedal. See, mida vajame, et olemasolevat edasi viimistleda, toimib veel paremini teie igakülgse koostöö ja muutmata aju abil. Nii et palju õnne.”
„Peaksin tulema ja su suhkama nina murdma,” sõnas Minho. Tema hääl kõlas hirmuäratavalt rahulikult, arvestades ähvardust ta sõnades. „Mul on kõrini sellest, kuidas sa käitud, nagu kõik oleks lilleline – nagu rohkem kui pooled meie sõpradest poleks surnud.”
„Minule meeldiks küll näha selle rotinina purustamist!” nähvas Newt.
Viha poisi hääles jahmatas Thomast ja ta mõtles paratamatult, mida hirmsat Newt võis kolmandas etapis läbi elada.
Rottmees pööritas silmi ja ohkas. „Esiteks, teid kõiki on informeeritud tagajärgedest, kui peaksite üritama mulle viga teha. Pealegi võite kindlad olla, et teid kõiki jälgitakse. Teiseks, tunnen kaasa nende pärast, kelle kaotasite, kuid lõpuks on kõik seda väärt. Aga mulle teeb muret, et paistab, nagu ei paneks miski teid mõistma, mis on kaalul, ükskõik, mida ma siin ka ei räägiks. Jutt käib inimrassi säilimisest.”
Minho hingas sisse, nagu tahaks lärmama hakata, kuid lõpetas järsult, sulgedes suu.
Thomas teadis, et ükskõik kui siiralt Rottmehe jutt ka kõlas, see pidi olema trikk. Kõik oli trikk. Kuid praegu ei tulnud vastuhakust midagi head – ei sõnade ega rusikatega. Praegu vajasid nad eelkõige kannatlikkust.
„Pistame lihtsalt mulgud kinni,” ütles Thomas rahulikult. „Kuulame, mis tal öelda on.”
Frypan võttis sõna just sel hetkel, kui Rottmees oli valmis jätkama. „Miks me peaksime usaldama teid, et … kuidas seda nimetatigi? Pühkija? Pärast kõike seda, mida te olete meile ja meie sõpradele teinud, tahate eemaldada pühkija? Ei lähe läbi. Pigem jääksin teadmatusse, suur aitäh.”
„MOOLOK on hea,” ütles Teresa ootamatult, justkui räägiks iseendaga.
„Mida?” küsis Frypan. Kõik pöördusid tüdrukut vaatama.
„MOOLOK on hea,” kordas Teresa nüüd palju valjemini, pöördudes
