viis käed seljale, ilme ootamatult tõsine. „Mõned teist on lahvatusele immuunsed. Aga … mõned pole. Kavatsen teile nimekirja ette lugeda – andke endast parim, et seda rahulikult võtta.”
6. PEATÜKK
Ruumi sigines vaikus, mida lõhkus vaid masina mürin ja vaevukuuldav piiksumine. Thomas teadis, et oli immuunne – vähemalt nii talle väideti –, aga ta ei teadnud teiste kohta ja oli selle juba unustada jõudnud. Iiveldama ajav hirm, mida ta teada saades tundis, tuli tagasi.
„Et eksperimendil oleksid täpsed tulemused,” selgitas Rottmees, „on vaja kontrollrühma. Andsime parima, et hoida teist viirust eemal nii kaua kui võimalik. Aga see kandub õhu teel ja on väga nakkav.”
Ta vakatas, silmitsedes kõigi nägusid.
„Lase lihtsalt käia, pagana päralt,” ütles Newt. „Me arvasime niikuinii kõik, et meil on see neetud haigus. Sa ei murra meil südant.”
„Jep,” lisas Sonya. „Lõpeta draama ja ütle juba.”
Thomas märkas, et Teresa niheles ta kõrval. Kas temale oli juba samuti midagi teatatud? Thomas eeldas, et tüdruk oli immuunne nagu temagi – MOOLOK poleks neid muidu välja valinud.
Rottmees köhatas hääle puhtaks. „Olgu siis. Enamik teist on immuunsed ja aidanud meil hindamatuid andmeid koguda. Vaid kaks teist sobivad veel kandidaatideks, kuid sellest räägime hiljem. Asume nimekirja kallale. Järgnevad isikud pole immuunsed. Newt …”
Jõnksatus tabas Thomase rinda. Ta vajus kössi ja põrnitses põrandat. Rottmees hüüdis välja veel mõne nime, kuid Thomas ei teadnud neist kedagi – ta vaevu kuulis nimesid läbi peadpööritava surina, mis näis täitvat tema kõrvad ja hägustavat mõistuse. Teda üllatas enda reaktsioon, ta polnud taibanud, kui väga Newt talle korda läks, kuni ta kuulis poisi kohta sellist infot. Talle turgatas midagi pähe – varem oli Rottmees väitnud, et kontrollsubjektid on nagu liim, mis hoiab projekti andmestikku koos, teeb selle kõik sidusaks ja tõsiselt võetavaks.
Liim. See nimetus anti Newtile – tätoveering, mis oli tema nahal ikka veel nagu must arm.
„Tommy, võta end kokku.”
Thomas tõstis pilgu ja nägi Newti seismas, käed rinnal risti, sunnitud naeratus huulil. Thomas ajas end sirgu. „Võta kokku? See vana känk ütles just, et sa pole lahvatusele immuunne? Kuidas sa saad –”
„Ma ei muretse selle paganama lahvatuse pärast. Ma ei arvanud kunagi, et selleks neetud hetkeks veel elus olen – ja elamine pole niigi suurem asi olnud.”
Thomas ei saanud aru, kas tema sõber mõtles seda tõsiselt või üritas lihtsalt tugev näida. Kuid hirmuäratav naeratus polnud Newti näolt ikka veel kadunud, nii sundis Thomas naeratuse ka enda näole. „Kui sind ei kõiguta tasapisi hulluks minek ja isu väikseid lapsi süüa, siis ega me su pärast nutma hakka.” Sõnad polnud veel kunagi varem nii sisutud tundunud.
„Hästi,” vastas Newt, tema naeratus aga kadus.
Thomas pööras viimaks tähelepanu ülejäänud inimestele ruumis, pea ikka mõtteist paks. Üks välujatest – poiss nimega Jackson, keda ta polnud veel tundma õppinud – põrnitses tühjal pilgul eikuhugi, veel üks üritas pisaraid varjata. Ühel B-rühma tüdrukutest olid punased paistes silmad, mõned sõbrad kössitasid tema ümber ja üritasid teda lohutada.
„Tahtsin sellega ühele poole saada,” selgitas Rottmees. „Peamiselt selleks, et saaksin teile isiklikult öelda ja meelde tuletada, et kogu meie ettevõtmise eesmärk on liikuda ravimi poole. Enamik teist, kes pole immuunsed, põevad lahvatuse esimesi etappe ja ma usun, et teie eest hoolitsetakse, enne kui see haigus liiga kaugele areneb. Kuid katsed nõudsid teie osalemist.”
„Aga mis siis saab, kui te ei leia lahendust?” küsis Minho.
Rottmees ei teinud temast välja. Ta kõndis lähima voodi juurde ja asetas käe kummalisele laest rippuvale metalsele riistapuule. „See on midagi, mille üle oleme siin väga uhked – teaduse ja meditsiini inseneritöö saavutus. Seda nimetatakse taanduriks ja sellega teemegi protseduuri. Taandur asetatakse teie näole – ma luban, et näete pärast, kui kõik on tehtud, ikka sama ilusad välja. Pisikesed juhtmed riistapuu sees sisenevad kõrvakanaleid pidi ajju ja eemaldavad sealt masinavärgi. Meie arstid ja õed pakuvad teile uinutit, et närve rahustada, ja midagi, et ebamugavust leevendada.”
Ta vaikis, vaatamaks ruumis ringi. „Vajute transilaadsesse seisundisse, samal ajal kui närvid end parandavad ja mälestused naasevad, mis sarnaneb sellega, mida mõned teist labürindis muutumise nimetuse all läbisid. Aga see pole kaugeltki nii hull, ma luban. Paljugi oli vajalik selleks, et ajumustreid stimuleerida. Meil on veel palju selliseid ruume ja arstide meeskond, kes ootab, et saaks alustada. Ma olen kindel, et teil on miljoneid küsimusi, kuid enamik neist saavad vastuse teie enda mälestustest, nii et ma ootan järgmiste KKK-ga pigem protseduuri lõpuni.”
Rottmees vaikis sekundi ja lõpetas siis: „Andke mulle vaid mõni hetk, et saaksin kindlaks teha, kas meditsiinimeeskonnad on valmis. Võite seda aega kasutada otsustamiseks.”
Ta kõndis üle ruumi, valgete pükste sahin ainus heli ruumis, ja kadus läbi esimese metallukse, sulgedes selle enese järel. Seejärel mattus ruum lärmi, kuna kõik hakkasid korraga rääkima.
Teresa tuli Thomase juurde, Minho otse tema taga. Poiss kummardus lähedale, et üle meeleheitliku jutumüra midagi kuulda. „Te, kängid, teate ja mäletate rohkem kui keegi teine. Teresa, ma pole seda kunagi salajas hoidnud – sa ei meeldi mulle. Aga ma tahan ikkagi kuulda, mida sa mõtled.”
Thomas tundis samuti uudishimu Teresa arvamuse vastu. Ta noogutas tüdrukule ja ootas, et ta rääkima hakkaks. Väike osa temast lootis naiivselt, et tüdruk räägib lõpuks ometi vastupidiselt MOOLOKi soovidele.
„Peaksime seda tegema,” ütles Teresa ega üllatanud sellega Thomast vähimalgi määral. Lootus temas suri lõplikult. „See tundub minu jaoks õige samm. Peame mälu tagasi saama, et saaksime nutikad olla. Otsustada, mida järgmisena teha.”
Thomas oli segaduses ja üritas kõike tervikuks liita. „Teresa, ma tean, et sa pole rumal. Aga ma tean ka seda, et sa oled MOOLOKist sisse võetud. Ma ei tea, mis sa plaanid, aga ma ei usu sind.”
„Mina ka mitte,” ütles Minho. „Nad võivad meiega manipuleerida, meie suhkaajuga mängida, kutt! Kuidas me saame teada, et nad annavad meile tagasi tõelised mälestused, mitte ei topi uusi asemele?”
Teresa ohkas. „Te ei saa põhilisele pihta! Kui nad saavad meid kontrollida, kui nad võivad meiega teha ükskõik mida, panna meid ükskõik mida tegema, siis miks nad peaksid isegi vaevuma kogu seda tsirkust tegema ja andma meile valikuvõimalust? Pealegi, ta ütles, et nad võtavad selle osa välja, mis laseb meid kontrollida. Minule tundub kõik õige.”
„No jah, ma ei ole sind niikuinii kunagi usaldanud,” ütles Minho ja raputas aeglaselt pead. „Ja igatahes ei usu ma neid. Olen Thomasega.”
„Aga Aris?” Newt oli olnud nii vaikne, et Thomas polnud isegi märganud, et nad olid Frypaniga tema selja taha ilmunud. „Kas te ei öelnud, et ta oli teiega, enne kui labürinti tulite? Mida tema arvab?”
Thomas vaatas toas ringi, kuni leidis Arise, kes rääkis mõnede B-rühma sõpradega. Ta oli nendega Thomase saabumisest saadik ninapidi koos ja Thomase arvates oli see igati loogiline – Aris elas koos nendega läbi enda labürindikogemuse.
