hüüdis Aris palju valjemini, kui oleks vaja olnud.
Thomas oli tasa, ruum aga mattus vaidlustesse välujate vahel, kes pooldasid Frypani, ja B-rühma vahel, kes pooldasid Teresat. Tahtmiste pärast võitlemiseks poleks saanud halvemat aega ollagi.
„Vaikust!” möirgas Rottmees, tagudes rusikaga kõnepuldi pihta. Ta ootas, et kõik tasa jääksid, enne kui jätkas. „Vaadake, keegi ei süüdista teid, et teil puudub usaldus. Teid on karistatud füüsiliste piirideni, olete näinud inimesi suremas, kogenud õudust selle teravaimal kujul. Aga ma luban, et kui kõik on tehtud, ei vaata keegi teist tagasi –”
„Aga mis siis, kui me ei taha?” hüüdis Frypan. „Mis siis, kui me ei tahagi oma mälestusi?”
Thomas pöördus oma sõpra vaatama, tundes kergendust. Ta oli ise täpselt sama mõelnud.
Rottmees ohkas. „Kas sellepärast, et teil pole huvi mäletada või sellepärast, et te ei usalda meid?”
„Oh, ma ei kujuta ettegi, miks me ei peaks teid usaldama,” vastas Frypan.
„Kas te ei mõista, et kui tahaksime teile kuidagi liiga teha, siis me lihtsalt teeksime seda?” Mees vaatas alla kõnepuldi poole ja siis taas üles. „Kui te ei taha pühkijat eemaldada lasta, ärge laske. Võite kõrval seista ja teisi jälgida.”
Valik või bluff? Thomas ei saanud mehe hääletoonist aru, kuid oli sellegipoolest üllatunud.
Taas sigines ruumi vaikus ja enne kui keegi jõudis midagi öelda, astus Rottmees lavalt maha ja kõndis toa tagaukse poole. Sinna jõudnud, pöördus ta uuesti nende poole. „Kas tahate tõesti veeta kogu ülejäänud elu, ilma et mäletaksite midagi oma vanematest? Perest ja sõpradest? Tahate tõesti kaotada võimaluse saada tagasi vähemalt mõni hea mälestus, mis teil võis olla, enne kui see kõik algas? Minugipoolest. Aga sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla.”
Thomas vaagis oma otsust. Tõepoolest, ta oli tahtnud mäletada oma peret. Ta oli sellele nii palju kordi mõelnud. Aga ta tundis MOOLOKit. Ja ta ei kavatsenud järjekordsesse lõksu astuda. Ta võitleks elu hinnaga, enne kui laseks neil inimestel oma ajuga uuesti manipuleerida. Kuidas ta saakski uskuda mälestusi, mida nad talle annavad?
Oli veel midagi, mis teda häiris – rahutus, mida oli tundnud, kui Rottmees teatas esmakordselt, et MOOLOK eemaldab pühkija. Peale teadmise, et ta ei suuda uskuda seda, mida MOOLOK nimetab tema mälestusteks, tundis ta ka hirmu. Kui kõik, mida nad väitsid, vastas tegelikkuses tõele, ei tahtnud ta oma minevikku näha, isegi kui saaks. Ta ei mõistnud seda inimest, kes ta väidetavalt enne oli. Veel enam, talle ei meeldinud see inimene.
Ta jälgis, kuidas Rottmees avas ukse ja lahkus ruumist. Niipea kui ta oli lahkunud, küünitas Thomas Minho ja Newti poole, nii et ainult sõbrad teda kuulsid. „Me ei tee seda mingil juhul. Mitte mingil.”
Minho pitsitas Thomase õlga. „Aamen selle peale. Isegi kui ma usaldaksin neid känke, siis miks ma peaksin tahtma mäletada? Nägite ise, mida see Benile ja Albyle tõi.”
Newt noogutas. „Varsti peame oma paganama sammu astuma. Ja kui seda teeme, kavatsen nii mõnegi pea omavahel kokku lüüa, et end pisut paremini tunda.”
Thomas nõustus, kuid teadis, et nad peavad olema ettevaatlikud. „Aga mitte liiga vara,” ütles ta. „Me ei saa seda metsa keerata – peame ootama parimat võimalust.” Sellest oli nii kaua, kui Thomas niimoodi tundis, et teda üllatas, kuidas jõud hakkas temas tasapisi pead tõstma. Ta oli taas oma sõpradega ja katsed olid läbi – lõplikult. Nii või teisiti polnud enam vaja teha seda, mida MOOLOK tahtis.
Nad tõusid üheskoos püsti ja sammusid ukse poole. Aga kui Thomas pani käe lingile, et uks lahti tõmmata, peatus ta. See, mida ta kuulis, kukutas ta südame saapasäärde. Ülejäänud rühm rääkis ikka veel ja enamik neist oli otsustanud mälu tagasi saada.
Rottmees ootas auditooriumi ukse taga. Nad pöörasid akendeta koridoris tema juhatusel ümber mitme nurga, kuni jõudsid viimaks suure raudukseni. See oli kõvasti lukustatud ja pealtnäha tihe, et väljast õhk sisse ei saaks. Nende valgesse riietunud juht asetas ukse nelinurksesse pilusse kiipkaardi ja mõne kliksatusega libises hiiglaslik metallplaat lahti, taustaks krigisev hääl, mis meenutas Thomasele uksi labürindis.
Sellele järgnes veel üks uks ja kui rühm oli kogunenud väikesesse vestibüüli, sulges Rottmees esimese ukse ja tegi sama kaardiga järgmise lahti. Teisel pool ust asus suur ruum, kus polnud midagi erilist – samasugused plaaditud põrandad ja beežid seinad nagu koridoris. Palju kappe ja tasapindu. Voodid tagaseina juures reas, igaühe kohal rippumas kurjakuulutav, võõra välimusega läikivast metallist ja plasttorudest maskikujuline riistapuu. Thomas ei kujutanud ette, et laseks kellelgi midagi sellist oma näole asetada.
Rottmees viipas voodite poole. „Niimoodi eemaldame pühkija teie ajust,” teadustas ta. „Ärge muretsege, ma tean, et need riistapuud näivad ohtlikud, kuid kogu protseduur ei tee üldse nii palju haiget, kui arvata võite.”
„Üldse nii palju?” kordas Frypan. „Mulle ei meeldi, kuidas see kõlab. Nii et see teeb haiget, tahad sa tegelikult öelda.”
„Loomulikult kogete kerget ebamugavust – tegu on ju operatsiooniga,” ütles Rottmees, astudes vooditest vasakule jääva masinavärgi juurde. Seal oli tosinaid plinkivaid tulukesi, nuppe ja ekraane. „Eemaldame pisikese seadme sellest aju osast, mis on seotud pikaajalise mäluga. Aga see ei ole pooltki nii hull, kui kõlab, ma vannun.” Ta asus nuppe vajutama ja ruum täitus suriseva üminaga.
„Oota,” sõnas Teresa. „Kas see eemaldab ka selle, millega te meid kontrollida saate?”
Kujutluspilt Teresast Põlenu kuuris tuli Thomase silme ette. Albyst rähklemas kodukoha voodis. Gallyst, kes tapab Chucki. Nad olid kõik MOOLOKi kontrolli all. Hetke murdosa kõhkles Thomas oma otsuses – kas ta laseb tõesti endal nende mõjuvõimu alla jääda? Kas ta ei peaks lihtsalt laskma operatsiooni ära teha? Aga siis kahtlused haihtusid – asi oli usaldamatuses. Ta ei kavatsenudki alla anda.
Teresa jätkas. „Ja mis saab …” Ta kõhkles ja vaatas Thomase poole.
Poiss teadis, mida Teresa silmas pidas. Nende võimet telepaatiliselt suhelda. Rääkimata sellest, mis niisuguse oskusega kaasnes – kummaline tunnetus teineteise kohalolust, kui kõik toimis, justkui jagaksid nad mingil moel ajusid. Thomas sattus ühtäkki vaimustusse ideest see igaveseks kaotada. Võib-olla kaoks siis ka tühjustunne, et Teresat pole.
Teresa kogus end ja jätkas. „Kas te võtate kõik ära? Kõik?”
Rottmees noogutas. „Kõik peale pisikese seadme, mis võimaldab teie lõpuala mustreid kaardistada. Polnud vaja öelda, mida sa silmas pidasid, sest ma näen seda sinu silmist – ei, sina, Thomas ja Aris ei saa enam mõnda aega oma väikest trikki kasutada. Me lülitasime selle ajutiselt välja, kuid siis oleks see igaveseks kadunud. Aga see-eest saate tagasi pikaajalise mälu ja me ei saa enam teie ajudega manipuleerida. Tuleb tunnistada, et see on tingimustega pakkumine. Võtke või jätke.”
Kõik sahmerdasid ringi ja sosistasid üksteisele küsimusi. Peadest käis läbi küllap miljoneid mõtteid. Mõelda oli nii paljust; nii palju oletusi. Nii palju põhjusi tunda MOOLOKi vastu viha. Kuid tundus, et võitlusvaim oli lahtunud ja asendunud kibelusega saada juba kõigega ühele poole.
„See ei nõua ajult eriti pingutust,” sõnas Frypan. „Saite pihta? Ajult pingutust?” Ainsaks vastuseks oli üks või paar oiatust.
„Olgu,
