Rea lõpus seisis Brenda, üleni rohelises. Ta nägi välja palju noorem kui kõik teised, pruunid juuksed ja nägu puhtam kui kunagi Põlenus. Ta raputas Thomasele kähku pead ja pööras pilgu Rottmehe poole; seejärel, enne kui Thomas mõistis, mis toimub, jooksis tüdruk üle toa. Ta haaras Thomasest kinni ja tõmbas poisi enese embusesse. Thomas kallistas vastu, ise täielikus šokis, ega tahtnud lahti lasta.
„Brenda, mida sa teed!” hüüdis Janson tüdrukule. „Kobi tagasi oma kohale!”
Brenda surus huuled Thomase kõrvale ja sosistas nii vaikselt, et poiss vaevu kuulis: „Ära usalda neid. Ära usalda neid. Ainult mind ja kantsler Paige’i, Thomas. Alati. Ei kedagi teist.”
„Brenda!” Rottmees peaaegu karjus.
Siis lasi tüdruk lahti ja astus eemale. „Vabandust,” pomises ta. „Mul on lihtsalt hea meel näha, et ta elas kolmanda etapi üle. Unustasin end.” Ta kõndis tagasi oma kohale ja pöördus uuesti neid vaatama, nägu ilmetu.
Janson noomis teda. „Meil pole sellisteks asjadeks aega.”
Thomas ei saanud tüdrukult pilku ega teadnud, mida mõelda või tunda. Ta ei usaldanud MOOLOKit niigi, seega tähendasid Brenda sõnad, et nad olid samal poolel. Aga miks ta siis nendega töötas? Kas ta polnudki haige? Ja kes on kantsler Paige? Kas see oli järjekordne test? Järjekordne muutuja?
Midagi võimsat oli läbistanud tema keha, kui nad kallistasid. Ta meenutas, kuidas Brenda oli temaga mõttes rääkinud, kui nad olid ta valgesse ruumi kinni pannud. Ta oli hoiatanud Thomast, et olukord muutub hulluks. Thomas ei mõistnud siiamaani, kuidas sai Brenda midagi sellist teha – kas ta oli tõesti temaga samal poolel?
Teresa, kes oli olnud pärast esimesest ruumist lahkumist siiani vait, astus Thomase juurde, katkestades tema mõtted.
„Mida tema siin teeb?” sosistas ta, ilmselge viha hääles. Iga pisemgi asi, mida see tüdruk nüüd tegi või ütles, käis Thomasele närvidele. „Ma arvasin, et ta on tölp.”
„Ma ei tea,” pomises Thomas. Tema mõtetesse ilmusid mälestuspildid Brendaga veedetud ajast katkises linnas. Kummalisel kombel igatses ta seda paika. Igatses tüdrukuga kahekesi olemist. „Võib-olla ta … on minu jaoks lihtsalt muutuja.”
„Arvad, et tema oli osa kokkumängust, saadetud Põlenusse appi?”
„Võimalik.” Thomasel oli sisimas valus. Näis loogiline, et Brenda võis kuuluda algusest peale MOOLOKisse. Aga see tähendas, et ta oli poisile üha uuesti ja uuesti valetanud. Ta tahtis nii väga, et Brenda puhul oleks midagi teistmoodi.
„Ta ei meeldi mulle,” ütles Teresa. „Ta tundub … kahepalgeline.”
Thomas pidi end sundima, et mitte Teresa peale karjuda. Või tema üle naerda. Selle asemel rääkis ta tüdrukuga rahulikul toonil. „Mine lase neil oma ajuga mängida.” Võib-olla oli Teresa umbusk Brenda suhtes parim märk, et ta peaks Brendat usaldama.
Teresa heitis talle terava pilgu. „Mõista mind hukka, kui tahad. Teen lihtsalt seda, mis tundub õige.” Seejärel astus ta eemale, jäädes Rottmehe juhtnööre ootama.
Janson määras vabatahtlikud patsiendid vooditesse, samal ajal kui Thomas, Newt ja Minho tagaplaanile hoidsid ja pealt vaatasid. Thomas heitis pilke uksele, mõeldes, kas nad peaksid ehk jooksu pistma. Ta tahtis juba Minhot müksata, kui Rottmees rääkima hakkas, otsekui oleks Thomase mõtteid lugenud.
„Teid, kolme mässulist, jälgitakse. Ärge isegi mõelge midagi üritada. Relvastatud valvurid on juba teel.”
Thomast tabas rahutu mõte, et võib-olla loeb keegi tõepoolest tema mõtteid. Kas nad võisid eristada tema päris mõtteid ajumustritest, mida nad nii hoolikalt kogusid?
„See on paras purts,” sosistas Minho, kui Janson pööras tähelepanu taas inimeste voodites paika seadmisele. „Ma arvan, et peaksime riskima, vaatama, mis juhtub.”
Thomas ei vastanud ja vaatas hoopis Brenda poole. Tüdruk põrnitses põrandat, pealtnäha sügavalt mõttes. Thomas mõistis, et oli teda hirmsasti igatsenud, tundnud sidet, mida päriselt ei mõistnud. Ta ei tahtnud muud, kui Brendaga nelja silma all rääkida. Ja mitte ainult selle pärast, mida tüdruk oli talle öelnud.
Koridorist kostsid kärmed sammud. Kolm meest ja kaks naist tormasid ruumi, kõik musta riietunud, seljal rippumas varustus – nöörid, riistad, laskemoon. Neil olid kõigil peos omapärased kogukad relvad. Thomas ei saanud relvadelt pilku – need puudutasid ununenud mälestust, mida ta vaevu seletas, kuid samal ajal tundus, nagu ta näeks neid esmakordselt. Seadmed kumasid sinakalt, hele toru kõige keskel täidetud läikivate metalsete granaatidega, mis krõgisesid ja särisesid elektrist, ning valvurid sihtisid neist Thomast ja tema kaht sõpra.
„Ootasime liiga paganama kaua,” nähvas Newt vaikselt ja ägedalt sosistades.
Thomas teadis, et võimalus avaneb õige pea. „Nad oleksid meid väljas niikuinii kätte saanud,” vastas ta kähku, huuled vaevu liikumas. „Ole lihtsalt kannatlik.”
Janson seisis valvurite kõrvale. Ta näitas ühe relva peale. „Neid nimetatakse heitjateks. Valvurid ei kõhkle tulistamast, kui põhjustate neile mingitki muret. Heitjad ei tapa teid, kuid uskuge mind, kui ütlen, et nad pakuvad teile elu kõige ebamugavamad viis minutit.”
„Mis toimub?” küsis Thomas, olles üllatunud, kui vähe ta kartis. „Ütlesite just, et saame selle otsuse ise langetada. Milleks nüüd see armee?”
„Sest ma ei usalda teid.” Janson vaikis hetkeks, nähtavasti selleks, et oma sõnu hoolikalt valida. „Lootsime, et teete kõike vabatahtlikult, kui olete mälu tagasi saanud. See teeks kõik lihtsamaks. Aga ma ei öelnud kunagi, et me ei vaja teid.”
„Milline üllatus,” sõnas Minho. „Valetasid jälle.”
„Ma pole millegi kohta valetanud. Langetasite ise oma otsuse, nüüd elage tagajärgedega.” Janson viipas ukse poole. „Valvurid, saatke Thomas ja teised nende tubadesse, kus nad saavad oma vigu vaagida kuni hommikuste testideni. Kasutage mis tahes jõudu.”
8. PEATÜKK
Kaks naisvalvurit tõstsid relvad veelgi kõrgemale, laiad ümarad toruotsad kolmele poisile suunatud.
„Ärge andke meile põhjust neid kasutada,” ütles üks naistest. „Teil pole eksimisruumi. Üks vale liigutus ja vajutame päästikule.”
Kolm meest lennutasid heitjad rihmapidi üle õla ja astusid siis trotslike välujate poole, igale üks poiss. Thomas tundis ikka veel kummalist rahu – osaliselt sügavast veendumusest võidelda, kuni vähegi suudab – ja rahulolu, et MOOLOK vajas viit relvastatud valvurit, et valvata kolme teismelist.
Kutt, kes Thomasel käsivarrest haaras, oli temast kaks korda suurem, jõulise kehaehitusega. Ta kõndis energiliselt uksest välja koridori, sikutades Thomast enda järel. Thomas vaatas tagasi ja nägi, kuidas teine valvur pooleldi lohistas Minhot, et poiss talle järgneks, ning Newt oli otse nende taga, tulutult võitlemas.
Poisse veeti koridorist koridori, Minho ainsana häälitsemas – oigamas, hüüdmas ja vandumas. Thomas üritas teda veenda, et ta tegi kõik vaid hullemaks ja et teda tõenäoliselt tulistatakse, kuid Minho eiras teda, võideldes elu eest, kuni rühm peatus viimaks ühe ukse ees.
Üks relvastatud naisvalvur kasutas kiipkaarti, et uks lahti teha. Ta lükkas
