hinge kinni hoidvat.
Keegi ei öelnud, et olge kuss.
Olime kuulirahe ootel.
Peatänaval, mis oli ühtlasi linna läbiv maantee, olid kõik seinad, aknad ja uksed kuuliauke täis. Meie rõugearmilises maailmas ei vaevunud keegi kuuliauke parandama ega seinu värvima.
Meist kihutasid mööda kaksteist musta maasturit, ületades kõiki kiirusi, justkui võidu sõites. Aknaklaasid olid toonitud ja esilaternad põlesid, ehkki oli päevane aeg.
Maasturite kiirus vihises läbi me kehade ja maa meie jalge all rappus. Suured masinad jätsid endist maha tolmu- ja heitgaasipilve ning keerutasid meie peades üles üheainsa mõtte: ärge siin seisma jääge.
Kui viimane maastur oli läinud, järgnes hetk vaikust, kuulatamist, ja siis ütles Ruth: hea küll, nad on läinud. Nii, kes soengut tahab?
Ruth naeratas ja lubas kõikidele tasuta maniküüri, kuni me operatsioonide tulemusi ootame.
Ruth oli prügikastilaps. Ta pidi olema sündinud mingist suurest veast. Miks küll viskas keegi oma lapse prügikasti nagu banaanikoore või mädamuna?
Mis kuradi vahet seal on, kas tapad oma lapse ära või viskad ta prügikasti, ah? küsis mu ema.
Mõtlesin, kas see küsimus on mingi test.
Suur vahe on, ütles ema vastuseks iseenda küsimusele. Tappa saab vähemalt halastusest.
Ruth oli üks proua Silbersteini prügikastilastest. Proua Silberstein oli Los Angelesest pärit juudi naine, kes oli viiekümne aasta eest Acapulcosse kolinud. Kui ta imikute prügikastidesse viskamisest kuulis, andis ta kõikidele Acapulco prügikorjajatele teada, et ta on valmis neid enda hoole alla võtma. Viimase kolmekümne aasta jooksul oli ta vähemalt nelikümmend last üles kasvatanud. Üks neist lastest oli Ruth.
Ruth sündis mustast prügikotist, kus teda ümbritsesid mustad mähkmed, mädanenud apelsinikoored, kolm tühja õllepudelit, Coca-Cola purk ja ajalehtedesse mähitud surnud papagoi. Prügimäel oli keegi kuulnud kotist kostvat nuttu.
Ruth värvis me küüsi ja pistis meile kartulikrõpse otse suhu, et kuivav lakikiht me küüntel koledaks ei läheks. Ta oli tihti lõiganud mu juukseotsi, aga küüsi ei olnud mitte keegi mul varem lakkinud. See oli esimene sündmus mu elus, mis määratles mind tüdrukuna.
Ruth hoidis mu kätt õrnalt enda omas ja kattis mu ovaalseid lapseküüsi ükshaaval punase lakiga. Kui ta mu pöidlaküünt lakkis, mõtlesin vaid ühe tänavavahe kaugusel olevale poisile, kelle pöialt parajasti eemaldati.
Ruth puhus mu kätele, et lakki kuivatada.
Puhu sina ka, ütles ta, et nad kuivaksid, ja ära puutu midagi.
Ta sõitis tooliga eemale ja võttis mu ema käe enda kätte.
Mis värvi, Rita?
Kõige punasemat, mis sul on.
Mu käed olid mu meelest imeliselt kaunid. Tõstsin need enda näo ette ja vaatasin peeglist.
On alles maailm, ütles ema. Närune on see elu.
Nägime läbi kuulidest purustatud akna kliinikut valvavaid maskides sõdureid. Nad rapsisid oma mundritelt tolmu. Maasturid olid keerutanud üles väiksemat sorti tolmutormi. Kujutlesin, mis toimub kliiniku sees, ja nägin vaimusilmas Maríat lebamas valgel linal eredas lambivalguses, arstid ümberringi ja nägu pooleks lõigatud.
Selja tagant kostis jälle mu ema hääl.
Mõnikord mõtlen, et hakkan kah neid moone kasvatama. Kõik ju niikuinii kasvatavad, eks ole? Lõpuks ootab igal juhul surm, parem siis juba surra rikkana.
Oh, Rita!
Ruth rääkis pehmelt ja aeglaselt, nii et nimi Rita kõlas tema suus nagu Riiiiitaaa. Hea oli kuulda kedagi mu emaga nii õrnalt rääkimas. Ruthi hääl ravis ja rahustas.
Mis sa arvad? küsis mu ema.
Ilusalongi sigines vaikus. Tahtsime kõik kuulda, mida Ruth vastab. Kõik teadsid, et Ruth oli siin meist kõigist targem ja parem. Lisaks oli ta juut. Proua Silberstein kasvatas kõigist oma prügikastiorbudest juudid.
Kujutage ette, ütles Ruth, kujutage ette, mida mina tundma pean. Avasin selle ilusalongi viisteist aastat tagasi ja mis ma sellele nimeks panin? „Illusioon“. Valisin sellise nime, sest mu illusioon või unistus oli midagi ära teha. Tahtsin teid kõiki kauniks teha ja iseennast magusate lõhnadega ümbritseda.
Kuna Ruth oli prügikastilaps, ei suutnud ta iialgi oma mälust pühkida mädanenud apelsinide – kellegi hommikuse mahla lõhna.
Aga selle asemel, et teid kauniks teha, mis hoopis juhtus? küsis Ruth.
Kõik langetasid pilgu ja vaatasid vaikides oma värvitud küüsi.
Mis juhtus?
Keegi ei vastanud.
Pean muutma väikesed tüdrukud poisteks, suuremad tüdrukud säratuks ja kenad tüdrukud koledaks. See siin on kolesalong, mitte ilusalong, ütles Ruth.
Keegi ei osanud selle peale midagi kosta, isegi mitte mu suure suuga ema.
María ema nägu ilmus ilusalongi aknale. Nad said valmis, ütles ta läbi katkise klaasi. María tahab Ladydid näha, ütles ta ja näitas sõrmega minu peale.
Enne ei lähe sa kuhugi, kui see küünelakk on maha võetud, ütles mu ema.
Ruth tõmbas mu endale sülle ja võttis küünelaki maha. Atsetooniaurud tungisid mulle suhu ja jätsid keelele sidrunimaitse.
Väikese kahetoalise kliiniku eesruum oli operatsioonitoaks muudetud. Õde ja kaks arsti panid asju kohvritesse tagasi ja María lamas akna all raami peal. Ta silmad vaatasid valgete marlimähiste kuhja seest vastu nagu kaks väikest musta kivi. Ta puuris mind oma pilguga nii jõuliselt, et teadsin täpselt, mida ta mõtleb. Olin teda terve elu tundnud.
Ta silmad küsisid: kus see poiss on? Kas ta pöial võeti ära? Kas temaga on kõik korras? Mis nad pöidlaga tegid?
Kui ma María küsimused tema eest esitasin, vastas õde, et poiss läks tunni aja eest ära. Pöial võeti ära.
Mis pöidlast sai?
See tuhastatakse, vastas õde.
Põletatakse ära?
Jah, põletatakse.
Kus kohas?
Panime selle jäässe. Võtame Méxicosse kaasa ja põletame seal ära.
Kui tagasi ilusalongi jõudsin, oli kõikidelt küünelakk maha võetud. Ilmselgelt ei riskinud keegi tulla lakitud küüntega meie maailma, kus mehed arvavad, et nad võivad su ära röövida lihtsalt sellepärast, et su küüned on punaseks värvitud.
Koduteel küsis ema, milline María välja nägi. Ütlesin, et ma ei näinud sidemete alla, aga et õe sõnul läks operatsioon hästi.
Ära ole selles nii kindel, ütles ema. Talle jääb veel sellest arm.
Ületasime
