liikusid otsemaid riigi keskele. Kui Mehhiko oleks keha, oleks México selle naba.
Hakkasime Estéfani maja juurest sirges reas kõndima mööda iguaaniradasid, mis viisid meid sügavamale džunglitihnikusse. Mina olin viimane. María läks kõige ees, käsi suu peal. Paula oli ilus, hoolimata sellest, et ta ema oli ta hambad musta markeriga üle värvinud, nii et isegi ta huuled olid mustad. Minu ees kõndis Estéfani, seljas roosa T-särgi ja lühikeste pükste komplekt. Ta oli juba nii pikk, et nägi meist kõigist aastaid vanem välja. Oma sõpru vaadates jäin mõtlema: aga mina, milline mina välja näen.
Sa oled nagu oma isa suust kukkunud, ütles ema. Sul on pruunikas-punakas nahk, pruunid juuksed, pruunid silmad ja valged hambad. (Üks õpetaja ütles meile kord, et Guerrero inimesed on afroindiaanlased.)
Kõndisime María, Paula ja Estéfaniga México suunas, ronides oma kodudest kõrgemale ja maanteest eemale, ja džungel muutus tasapisi hõredamaks ja päike hakkas me lagipäid kõrvetama. Kõndisime ja hoidsime liikudes pilgud oma jalgadel. Me ei tahtnud komistada mao ega mõne mürgise olendi otsa.
Lähen siit jubedast džunglist minema kohe, kui vähegi saan, ütles Paula.
Meie ülejäänud teadsime, et kui see üldse kellelgi õnnestub, siis just Paulal, kelle nägu oli telereklaamide jaoks loodud.
Ületasime justkui piiri – ühtäkki oli me džungel-kasvuhoone jäänud seljataha ning me jõudsime lagendikule. Päike aina küttis. Seisime keset kahvatulillat ja musta sädelust ning meie ees avanes hiiglaslik moonipõld, mooniookean, moonitaevas.
See paik näis hüljatud, kui välja arvata üks allatulistatud sõjaväehelikopter, metalljalaste ja labade sasipundar keset moone.
Lillepõld lõhnas bensiini järele.
María käsi lipsas minu kätte. Mul ei tarvitsenudki tema poole vaadata, et teada, et see väike käsi, jahe nagu õunakoor, kuulus talle. Tundsime teineteist ära pimedas ja isegi unenäos.
Kellelgi ei tarvitsenud öelda, olge tasa, kuss, kaome siit minema.
Kui tagasi Estéfani juurde jõudsime, magas ta ema ikka veel. Läksime neljakesi Estéfani magamistuppa ja panime ukse kinni.
Eemalt lähenevate sõjaväehelikopterite hääl oli meile kõigile tuttav. Nagu ka papaia- ja õunalõhnaga segunenud parakvaadihais.
Ema ütles: narkokaupmehed maksavad neile sulidele, et nad ei puistaks seda kuradi parakvaati moonide peale, ja siis nad puistavad seda igale poole mujale mäe peale, meie peale!
Teadsime ka seda, et moonikasvatajad tõmbasid taimede kohale paigaldatud traatidega helikoptereid lõksu ja et mõnikord nad lihtsalt tulistasid kopterid oma jahipüsside ja AK-47tega alla. Kuna sõjaväehelikopterid pidid tagasi baasi minnes raporteerima, et taimemürk on puistatud, vabanesid nad sellest suvalises kohas. Põldudest hoidsid nad eemale, sest seal ootas neid igal juhul allatulistamine. Kui helikopterid tulid ja tühjendasid end meie majade kohal, imendus ammoniaagilõhn igale poole ja me silmad kipitasid päevi. Ema ütles, et see ajaski teda vahetpidamata köhima.
Mu keha, ütles ta, on kuradi sõjaväe moonipõld.
Andsime Estéfani toas kõik lubaduse, et see jääb meie saladuseks.
Meil Maríaga juba oli oma saladus. See oli seotud tema vanema venna Mike’iga. Mike’il oli püstol.
Mu ema ütles alatasa, et Mike on sitapea, kes on saadetud siia maamunale naise südant murdma. Ta ütles, et teadis seda Mike’i sünnist saadik.
Jumal andis Maríale sündides kaasa kõik tolleks päevaks jagunud ebaõnne, ütles ema. Jumal andis talle isegi sellise venna, kes ei kõlba kellelegi vennaks.
Mike ütles meile, et ta leidis püstoli maantee äärest suurest mustast prügikotist, mis oli lahti paiskunud. Püstol helkis katkiste munakoorte vahelt metalselt vastu. Kaks kuuli oli ka veel sees.
Ma uskusin teda. Teadsin, et prügikottidest võib kõike leida.
5
Mu isa võis võtta mao sabapidi kätte ja väänata selle pooleks nagu nätsulehe. Ta läbilõikav vile peletas iguaanid džungliradadelt minema. Tal oli alati lauluviis suul.
Milleks rääkida, kui saab laulda, ütles ta.
Tal oli alati suits sõrmede vahel, õlu teises käes ja kitsa äärega õlgkübar peas. Ta vihkas nokkmütse, mida kõik teised kandsid.
Ta kõndis igal hommikul alla maantee äärde ja sõitis odava bussiga Acapulcosse. Tal oli tööots Acapulco Bay hotelli basseinibaari päevase vahetuse baarmenina. Mu ema pani talle kilekotiga kaasa puhta triigitud särgi ja paari pükse, et ta saaks need tööle jõudes selga panna.
Jälgisin päeva edenedes oma ema. Ta läks iga tunniga aina enam elevile. Ta teadis, et kui kell saab kaheksa, on isa bussi pealt maha tulnud ja kõnnib mäest üles meie poole. Vaatasin, kuidas ema värvis huuli ja pani selga puhta kleidi. Kuulsime isa lähenemas enne, kui ta nähtavale ilmus, sest ta laulis ja ta hääl jõudis banaani- ja papaiapuude pimedusest meieni.
Kui ta lõpuks uksel seisis, pani ta silmad kinni ja ajas käed laiali. Keda ma esimesena kallistada saan? küsis ta. Esimese kallistuse sai alati ema. Ta astus mulle kõvasti varba peale, lükkas mu eemale või pani mulle isegi jala ette, et ma esimesena isani ei jõuaks.
Isa istus köögi kõrval väikeses toas, mis oli elutoa eest ja kus moskiitod meile ligi ei pääsenud, ning jutustas meile oma päevast, ehk sellest, kuidas ta valas Ühendriikide ja Euroopa turistidele kokteile ja kokakoolasid. Aeg-ajalt teenindas ta seebiooperite staare või poliitikuid. Need lood olid meie arust kõige huvitavamad.
Ema muutus aasta-aastalt kurjemaks ja hakkas liiga palju jooma. Mul on meeles, et see juhtus peaaegu aasta pärast María jänesemokaoperatsiooni. Ühel õhtul oli ta liiga jutukas.
Su isa on maganud Paula ema Conchaga ja Estéfani emaga ja üldse kõigiga siinkandis. Jah, ta magas kõigi mu sõpradega, igaühega neist. Ja kas tahad teada, kellega ta viimasel ajal on olnud? Ruthiga, ütles ta.
Ema võttis järgmise õllepudeli ja kulistas mehise sõõmu. Minu meelest vaatasid ta silmad juba peaaegu kõõrdi.
Nii et, Ladydi, jätkas ta, ma räägin sulle siis juba kogu tõe su kalli armastava issi kohta. Kogu tõe.
Palun sind, ema. Lõpeta ära.
Ära tule kunagi ütlema, et ema ei rääkinud sulle tõtt.
Ja siis ta puhkes nutma, ta silmist purskusid kibedad pisarad. Mu ema muutus meeletuks paduvihmaks.
Ma räägin sulle siis juba kogu tõe, nuuksus ta.
Ma ei taha rohkem teada, ütlesin.
María emaga kah. Ta magas María emaga kah ja kuula mind nüüd, see oligi see needus. Ütlesin su isale, et María jänesemokk, see jänesenägu – küülikunägu – on jumala karistus.
Ma jäin väga vaikseks; vaikseks nagu siis, kui valge, peaaegu läbipaistev skorpion on seinal su voodi kohal. Vaikseks nagu siis, kui märkad kohvipurgi taga kerratõmbunud madu. Vaikseks nagu siis, kui koolist koju joostes kardad, et helikopter valab terve su keha söövitava taimemürgiga üle. Vaikseks nagu siis, kui kuuled maasturit maanteelt ära keeramas ja peaaegu pead seda lõviks, kuigi tead, et siin ei ole lõvisid.
