tee peal ilmus võsast välja suur iguaan ja läks meie ees üle teeraja. Kui me ta liikumise peale maha vaatasime, nägime pikka erepunaste sipelgate rodu marssimas teerajast vasakule. Jäime mõlemad seisma ja vaatasime ringi. Teisel pool teerada kulges teine rodu sipelgaid samas suunas.
Midagi on ära surnud, ütles ema.
Ta vaatas üles. Meie kohal õhus tiirutas viis raisakotkast. Linnud lendasid muudkui ringiratast, sööstsid alla maapinna lähedale ja tõusid siis jälle õhku. Nende tiivad lõhnasid surma järele.
Kui koduni jõudsime, tiirutasid linnud ikka veel kõrgel meie kohal.
Tuppa jõudes läks ema kööki ja võttis oma varrukast välja neli väikest küünelakipudelit. Ta pani köögilauale ühe punase pudeli ja kolm roosat pudelit.
Sa varastasid Ruthi tagant küünelakki?
Mingil põhjusel see ei üllatanud mind. Ema varastas midagi kõikjalt, kus me käisime. Ma ei suutnud aga uskuda, et ta varastas isegi Ruthi tagant.
Jää vait ja mine hakka koduseid ülesandeid tegema, ütles ema.
Mul ei koduseid ülesandeid.
Jää siis lihtsalt vait, ütles ema. Mine pese käed ära, et saaksid need siis jälle mustaks teha.
Ema läks akna juurde ja vaatas üles taevasse.
Kuskil on surnud koer, ütles ta. Surnud hiire kohta on neid kuradima raisakotkaid liiga palju.
3
Me elasime ema koristajapalgast. Igal reedel läksin pärast kooli koos emaga maantee äärde ja ootasime seal bussi, mis sõidutas meid tunni ajaga sadamasse. Emal ei olnud mind kellegagi koos koju jätta. Pidin temaga igal pool kaasas käima.
Enne kui perekond Reyes Méxicost kohale jõudis, pidi ema pesema majas põrandad, vahetama voodipesu ja panema kõikjale putukamürki, et tappa sipelgaid, ämblikke ja eelkõige skorpione.
Kui olin väike, usaldas ta putukamürgi pihustamise mulle. Sellal, kui ema koristas, pritsisin mina mürki nurkadesse, voodite alla, riidekappidesse ja vannitubades kraanikausside ümber. Mulle jäi sellest mitmeks päevaks imelik maitse suhu, justkui oleksin lutsutanud vasktraati.
Meie kasutada oli garaažitagune teenijatuba. Ema sidus mind tavaliselt nööriga voodi külge kinni. Ta tegi seda selleks, et ta saaks rahus töötada ega peaks muretsema, et ma lähen omapäi uitama ja kukun basseini. Ta sidus mind voodi külge tundideks, jättes mulle saiapätsi, klaasi piima, mõned värvipliiatsid ja veidi paberit.
Mõnikord tõi ta mulle maja pealt raamatuid vaadata. Tavaliselt olid need arhitektuuriraamatud maailma uhkeimatest villadest või raamatud muuseumidest.
Loomulikult varastas ema ka perekond Reyesi tagant. Pühapäeval koju tagasi sõites nägin ma, mis ta oli kaasa võtnud. Sellal kui buss kihutas mööda põlevat asfalti punaste putukate ja naiste maa poole, võttis tema aeglaselt taskutest asju välja ja vaatas neid.
Nägin pimedas bussis, kuidas ta pluusi alt ilmusid välja pintsetid ja varrukast kolm pikka punast küünalt.
Ühel õhtul, kui vastutulevate autode tuled bussi sisemuse valgeks lõid, ulatas ema mulle väikese koti šokolaadimunadega.
Näe, võtsin need sulle, ütles ta.
Hakkasin neid bussis sööma ja vaatasin aknast tihedat maanteeäärset džunglit.
Pärast María jänesemokaoperatsiooni muutus kõik. Ilma Maríata ei pruukinuks me märgata maja kohal tiirutanud raisakotkaid, keda kliinikust tagasi tulles nägime.
Lähen ja uurin, mis seal ära surnud on, ütles ema ja astus eemale aknast, kust ta oli taevasse vaadanud.
Sina jää siia, ütles ta.
Ootasin umbes tund aega, kuulates samuti perekond Reyesilt varastatud iPodi, kuni ta lõpuks tagasi tuli.
Tal oli murelik nägu peas ja ta oli vasakult peapoolelt juukseid katkunud. Need turritasid suures krässus puntras. Tõmbasin klapid ja Daddy Yankee muusika kõrvadest välja.
Kuule, Ladydi, ütles ta. Väljas on üks surnud mees ja me peame ta maha matma.
Mis mõttes?
Seal on üks kuradima laip.
Kes ta on?
Ta on alasti.
Alasti?
Sa pead silmad kinni pigistama ja aitama mul ta maha matta. Mine too lusikaid, see suur lusikas, ja võta need riided seljast ära, ma lähen toon maja tagant labida.
Ma tõusin püsti ja vahetasin hommikul kliinikusse minekuks selga pandud puhtad riided vanade teksade ja T-särgi vastu.
Ema tuli tagasi, kaasas labidas, millega me tavaliselt sipelgapesi üles kaevasime.
Hea küll, ütles ta. Tule minu järel.
Kõndisin ema järel. Lugesin meie kohal kokku viis raisakotkast. Ema hakkas kõndides hingeldama, peaaegu ähkima. Jõudsime mõne minutiga laibani.
Siin on ta majale liiga lähedal, ütlesin ma.
Siin on ta majale liiga kuradima lähedal. Sul on õigus.
Jah.
Ta visati siia.
Kes ta on?
Tuleb ta sulle tuttav ette?
Ei tule.
Meie maal võid sa minna õue jalutama ja leida hiiglasliku iguaani, tosinate suurte viljade all lookas papaiapuu, üüratu sipelgapesa, kanepitaimi, moone või laiba.
See oli noore poisi laip. Ta võis olla umbes kuueteistaastane. Ta oli selili, nägu päikese poole.
Vaesekene, ütles ema.
Päike kõrvetab ta näo ära.
Jah.
Ta käed olid maha lõigatud ning valged ja sinised veenid siuglesid ta veristest randmetest mulla sisse nagu pundunud ussid.
Ta otsaesisele oli lõigatud P-täht.
Ta särgi küljes oli kiri, mis oli sinna kinnitatud suure, roosa plastklambriga haaknõelaga. Selliste nõeltega kinnitatakse mähkmeid.
Kas seal on kirjas see, mis ma arvan? küsis ema kaevama hakates. Kas seal on kirjas „Paula ja kaks tüdrukut“?
Jah, on küll.
Tule siia! Hakka kaevama. Peame kiiresti tegema.
Raisakotkad tiirutasid me kohal, kuni me kaevasime labida, suure lusika ja oma kätega.
Sügavamaks, sügavamaks, ütles ema. Peame kaevama sügavama augu, et loomad teda öösel välja ei kisuks.
Kaevasime üle kahe tunni ja maast ilmusid välja läbipaistvad ussid, rohelised põrnikad ja roosad kivid.
Ema
