sülitas sõnu oma peopessa nagu oliivi- või ploomikive või nätskeid lihatükke, mis ei läinud kurgust alla. Näis, nagu üritanuks ta sõnu oma pihku püüda, enne kui need tuppa laiali pääsesid ja minu sisse pidama jäid.
Sõnad jõudsid minuni nagu vedrust visatud. Mu keha oli vedruga kuulimäng ja sõnad ründasid mind metallkuulidena, mis kolisesid ja veeresid hooga üles-alla mööda mu käsi ja jalgu ning ümber kaela, kuni tabasid lõpuks kümnesse otse mu südames.
Ära vaata mind niimoodi, Ladydi, ütles ema. Ja kuule, ära tee nüüd sellist tähtsat nägu, nagu poleks sa kuulujutte kuulnud.
Aga ta teadis väga hästi, et mul ei olnud aimugi oma isa tegemistest, sedasorti tegemistest. Ema oli küll joodik, aga mitte ullike, ja ta sai aru küll, et ta oli just mu issi minu silmis ära tapnud. Samahästi oleks ta võinud tulistada kuuli sellesse issi-armastab-ainult-mind südamesse.
Minu vastus sellele oli: anna mulle üks õlu ja ära ütle, et ma olen liiga noor.
Sa oled üksteist. Ei, ma olen kaksteist. Ei, sa oled üksteist. Ta tegi ühe õllepudeli lahti ja ulatas selle mulle. Kulistasin selle tema kombel kiiresti alla, nagu olin teda näinud sadu kordi tegemas. Nii ma jäingi esimest korda purju. Sain kiiresti aru, et natuke alkoholi lahendab kõik mured. Kui oled purjus, ei huvita sind, kas moskiitode armee närib su käsivarsi või kas skorpion nõelab sind kätte või kas su isa on valelik sitapea ja su lõhkise näoga parim sõber on hoopis su poolõde.
Nüüd sain ma aru, miks ema aina korrutas, kuidas ta käis Maríat pärast tema sündi üle vaatamas. Ta tahtis näha, kas imik oli mu isa nägu, mida ta muidugi oligi. María on nagu mu isa suust kukkunud ja võib-olla läks María isa just seepärast minema. Võib-olla ei ehmatanudki teda jänesemokk. Võib-olla ta otsustas, et ei taha terve oma ülejäänud elu toita oma naise armukese näoga last.
Kui mu isa tol õhtul lauludest pakatavana töölt koju jõudis, leidis ta eest alkoholist pilditud naise ja tütre.
Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema akna ääres köögitaburetil. Ilmselt heitis isa meile vaid pilgu ja kuulas pärast öösel ema jauramas sellest, mis ta mulle rääkinud oli ja miks ta seda tegi. Ilmselt küsis ema isalt: kas arvasid, et oleksimegi talle valetama jäänud? Sa pead ennast mingiks Frank Sinatraks, muudkui segad seal Acapulcos Margaritasid nende tobedate väikeste plastvihmavarjudega.
Mul oli juba suur kollektsioon neist värvilistest paberist kokteilivarjudest, mis isa oli mulle aastate jooksul toonud. Ta tõi mulle ka pimedas helkivaid kokteilipulki. Ta aitas mul need voodi kohale seintele liimida, et saaksin neid öösel helendamas vaadata. Ka andis ta mulle aeg-ajalt Ühendriikide turistide käest saadud ühedollarilisi. Olin kogunud umbes kolmkümmend dollarit. Hoidsin seda raha oma toas koomiksiraamatu vahel.
Kui olin teada saanud, et María on mu poolõde, hakkasin ka Mike’i teise pilguga vaatama. Tundsin end veidi ka tema õena. Sellest ajast peale kinkisin talle alati midagi sünnipäevaks.
Peagi läks isa Ühendriikidesse tööd otsima. Ta käis meid veel ainult paar korda vaatamas ja kadus siis lõplikult. Temast jäid meile maha vaid satelliidiantenn, mis oli kinnitatud kõrgeima palmi külge meie väikesel maalapil, suur lameekraaniga telekas ja muidugi María.
Mind tuleks lihuniku juures ära nülgida ja konksu otsa riputada, ütles ema.
Tol korral läks isa esimest korda minema. Ta isegi mitte ei äratanud mind mu joomaunest üles, et head aega öelda.
Ta ei öelnud sulle head aega, sest ta ei suutnud sulle silma vaadata! Frank Sinatra lihtsalt hiilis siit minema nagu vana tänavakrants, kellel on häbi, et ta on krants, ütles ema.
Ema kuulutas kõigile me sõpradele, et isa oli niimoodi kodust ära läinud, et ei öelnud oma tütrele head aegagi.
Kahe kuu pärast saime Ühendriikide ja Mehhiko vahelise kuulujututee kaudu teada, et ta oli läinud piiri äärde ning pääsenud Tijuanas üle jõe ja San Ysidro piiripunktist üle piiri, olles end peitnud ühe kaubiku kongi topeltpõranda alla rataste ja kaitseraua vahele. Sealt edasi läks ta mööda osariikidevahelist maanteed number 5 Ühendriikidesse.
Kuulsime, et niipea kui ta oli üle piiri saanud ja Texase osariiki suundunud, lasi ta laulu lahti, ühe laulu teise järel. Rohkem ei olnud meil emaga vaja, et saada kinnitust, et kuulujutud vastasid tõele.
Pärast piiri ületamist läks isa Floridasse, kus ta töötas aednikuna. Seda kuuldes sülitas ema põlglikult maha ja ütles: või aednik, see valelik sitapea ei tea aiandusest tuhkagi.
Üritasime mõlemad kujutleda isa labidat või reha tassimas ja roose istutamas. Ta suutis oma meelituste ja mesijutuga igal pool koha leida.
Kui ta lõpuks, umbes kolme kuu pärast meile natuke raha saatis, jäi ema sõnatuks. Pidin veidi nuputama, mis see olla võis, mis ta suu lukku ja pea tühjaks lõi. Isa saadetud raha ei tulnud mõnest glamuurse nimega kohast Floridas, nagu Miami, Orlando või Palm Beach, vaid linnast nimega Boca Ratón. See oli ema jaoks küll liig.
Ta küsis: kas siis selleks läks ta siit minema, et sattuda Roti Suhu?
6
Uuel kooliaastal tuli meile Méxicost õpetaja nimega José Rosa. Ta saadeti meie kooli sotsiaaltöö praktikat tegema. Hoidusime liigselt kiindumast neisse võõrastesse, kes tulid ja läksid, aga mõnikord oli see raske.
José Rosa oli kena kahekümnekolmeaastane mees, kes saadeti meie juurde naiste maailma.
Paula, Estéfani, María ja minu silme all armusid me emad sellesse noorde õpetajasse. Nad panid meile igal hommikul tema jaoks maiuseid kaasa või uitasid niisama kooli ümber ringi.
See oli ka esimene kord, kui meie Paula, María ja Estéfaniga avaldasime pahameelt selle üle, et meid tehti koledaks või riietati poisteks. Tahtsime, et José Rosa silmad näeksid meis naisi.
Ainsana suutis talle vastu panna Estéfani. Tema nägi José Rosat esimesena tulemas mööda teerada meie üheainsa klassiruumiga kooli, mis asus džunglis närbuva apelsinipuu all. Estéfani nägi teda astumas linnakõnnakul, linnariietes ja linnasoenguga ning kuulis teda rääkimas linnajuttu.
Kes saab tema linnasuudluse? Kes saab tema pilvelõhkujasuudluse? küsis Estéfani.
Estéfani oli meist ainsana Méxicos käinud. Tegelikult oli ta seal palju käinud. Ta ema oli haige ja nad pidid iga paari kuu tagant seal arsti juures käima. Estéfani ema oleks peaaegu ära surnud. Olime kõik väga mures, sest Estéfani oli tollal vaid üheksa-aastane. Estéfani isa oli läinud Ühendriikidesse Alaska kalalaevadele tööle ja nii ei olnud temast abi. Estéfani ütles, et ta ema jäi aina kõhnemaks ja et ta ei suutnud kõikidest pingutustest hoolimata juurde võtta. Ta ema tume nahk hakkas hõbedaseks tõmbuma.
Tegelikult oli aga asi nii, et Estéfani isa ei toonud endaga kaasa alaska kuninglõhe, vikerforelli või arktika paalia maitset ega lõhna. Ta ei toonud kotitäit männiokkaid ega karude pilte ega kotkasulgi. Ta tõi kaasa hoopis AIDSi-viiruse, mille ta kinkis Estéfani emale nagu roosi või kommikarbi.
Chilpancingos oli kõrts, mille uks oli kuuliauke nii täis, et neist ümmargustest haavadest sai pimedasse baari sisse vaadata, ja selle kõrtsi kõrval asus kliinik, kus sai kahekümne peeso eest AIDSi-testi teha. Mehed saalisid Ühendriikide vahet ja naised kõndisid aastast aastasse kõrtsist mööda AIDSi-testi tegema. Mõned eelistasid ka teadmatust. Need naised palvetasid.
Kui Estéfani emal AIDS diagnoositi, läks ta mees minema. Ta lajatas talle kolm korda
